looja prohvet Muhamed (u 570 – 632) on islamimaailmas kõrgema au sees kui ükski teine surelik. Tema suu läbi olevat kõnelnud Jumal ehk Allah. Islamiusu tuum on kokkuvõetav lausega „ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet”. See on püha tõde, mille üle nalja ei heideta. Kui Taani ajaleht 2008. aastal julges avaldada Muhamedi pilkavaid karikatuure, siis tõusis sellest ülemaailmne skandaal.
Kuid kahtlemata oli Muhamed siiski reaalne isik, kes sündis, elas ja suri ning kelle ellu mahtus nii edu kui ebaedu, nii rõõmu, pettumusi, kõhklusi ja ümbermõtlemisi kui ka sügavat sisemist veendumust ja sihikindlust. Järgnev katkend on võetud soome diplomaadi ja assürioloogi, Vabadussõja ajal Eesti abistamise komiteed juhtinud Harri Holma (1886 – 1954) lühikesest Muhamedi eluloost (esmatrükk 1917). 1933. aastal avaldati see eesti keeles sarjas „Suurmeeste elulood”, tõlkijaks Friedebert Tuglas. Katkend käsitleb Muhamedi „suure läbimurde” algust.
Nii oli Muhamed saanud tunda selle väite tõepärasust, et keegi pole prohvet omal maal. Ebaõnnestunud Taifi teekonna järel [tegemist oli Muhamedi esimese Mekkast lahkumisega ja katsega rajada endale ja oma usule kindel tugipunkt Taifi linnas – L.V.] sai talle ikka selgemaks, et kõik avarama tegevuse teed ja mõjuvama seisukorra võimalused olid Mekkas paratamatult suletud. Osa järelkäijaist oli Abessiinias, osa temast loobunud ja truuksjäänudki hakkasid küsima, mis on nende truuduse nähtav tulemus. Aga siis avanes talle tegevusala, millisest ta varem oli vaevalt mõelnudki. Mekka laadal a 620 lõid ootamatult tema poole mõned Mekkast põhja pool oleva vana Jatribi ehk Mediina linna ärimehed. See sündmus polnud vahest siiski täitsa juhuslik, sest Jatribi elanikud erinesid väliselt tunduvalt mekkalasist. Nad polnud üldiselt jõukad nagu viimased, vaid enamasti kehv rahvas, vähenõudlikumad ja vähem kõrgid, ning leppisid sellepärast ka kergemini olude muutumisega kui kaubandusest sõltuvad ja hõimutraditsioonidega uhkustavad lõunanaabrid. Peale selle oli Jatribi ümber elavate juutide lähedus linna elanikes pisitasa pinda valmistanud usulisele äratustööle. Seesugused mõisted nagu prohvetlik ennustus, messias, viimne kohtupäev jne polnud sellepärast Jatribi araablastelegi täitsa tundmatud.
Järgmise aasta laadal oli ümberpööranud jatribilaste arv kasvanud 12-ni. Lähedasel Aqaba mäel nad andsid Muhamedile nn „naistõotuse”, mis sisaldab kümnes lühikeses lauses islami peaõpetuse. (Oma nime on tõotus saanud sellest, et ta ei sisalda lubadust Allah’ eest võidelda, mispärast ka naised võivad seda anda.) See tõotus, mis leidub 6. suura 152. ja 153. värsis, püüab nähtavasti täita juutide kümne käsu aset, ja see käsib lühidalt hoiduda mitmejumalakummardamisest, austada vanemaid, mitte surmata äsjasündinuid, elada kõlblat elu, mitte tappa kedagi, kelle tapmine pole lubatud (verise kätte-maksu keelas Muhamed ainult usklikkude vahel, kuid uskmatuisse keeld ei puutunud), mitte varastada vaeslapselt, tarvitada õigeid mõõtusid ja kaalusid, säästa orje ning olla õiglane. Need 12 ümberpööranut tulid tagasi Jatribi ja tegid uuele usule propagandat, milles nad ka sel määral õnnestusid, et varsti palusid Muhamedilt oma koraaniõpetajat. Asja valmistati ette ka Mekkas ja kui jatribilased a 622 tulid taas Mekka laadale, siis otsustati uuel Aqaba koos-olekul, et Muhamed ja kõik tema järelkäijad siirduvad Jatribi. Põgenemine tuli ometi saladuses hoida, sest mekkalased, kes aimasid, et mingi uus hädaoht nende linna ähvardas, olid luurajate kaudu liitunute kavatsustest teada saanud ja otsustanud seda takistada. Ümberkolimine sündis ometi rahulikult ja jaokaupa usaldatavate karavanijuhtide abil.
Muhamed ise jäi viimsena Mekkasse. Nagu ime läbi – nii jutustavad kroonikad – õnnestus tal pääseda märatsevate vastaste lõksudest ja ta pääsis lõpuks mööda rannikut, valides tundmatuid ning ebaharilikke teid, Jatribi, mida sellest peale kutsutakse Medinat an Nabi, s.o „prohveti linn” või lühidalt Mediina. Sellest põgenemisest, araabia keeli hedžra, loevad muhameedlased oma ajaarvamist. Selle ajalooline tähtsus pidi saama suuremaks, kui Muhamed oleks kindlasti usaldanud unistadagi. – Sellesse majja, mille ette prohveti kaamel iseenesest seisma jäi, asus Muhamed elama, ja selle lähedusse ehitati peagi esimene muhamedi mošee.
Võib kindlasti arvata, et see salajane põgenemine nõudis Muhamedilt suurt enesesalgamist. Tema armsaim unistus, saada vabalt kuulutada oma õpetust Kaaba kuulsas pühakojas, oli sedapuhku tühjunud. Kaaba, mille keskuseks oli legendi järgi taevast kukkunud püha must kivi, oli traditsioonide kaudu seotud Abrahami ja tema poja Ismaeli pojaga. Siin olla Hagar ühes oma pojaga, pärast kauaaegset ekslemist kõrves, peatunud ja siin lõpuks asukoha leidnud. Nii oli siis Kaaba ismaeliitide, s.o araablaste esiisa rajatud pühakoda, ja Muhamed, kes väga hästi teadis, milline rahvuslik tähtsus oli seesuguste traditsioonide alleshoiul, oli oma usu targalt nendega sidunud. Muhamed õpetas, et Abraham oli Jumala esimene prohvet, kellele siis järgnes rida teisi. Näeme, kuidas Kaaba omandamise õigus ka kogu tema Mediina-tegevuse aja ta meeles mõlkus, kuni lõpuks saavutaski selle.
Mediinasse siirdumine mõjus pöördeliselt ka Muhamedi õpetuse välisele eesmärgile, enam kui keegi võis siis aimata. Võib vaevalt arvata, et Muhamed esialgu kujutles oma õpetuse poliitilist ulatust avaramaks kui Mekka ja sellega suhteis olev Araabia osa. Mediinasse siirdumine asetas Muhamedile ses suhtes ometi palju suuremad nõuded, sest temast sai Mediina tõeline valitseja. Ja et sundida ka Mekkat alistuma, pidi kõigepealt saama kindla jalatoe mujal kogu Araabias, nii et mekkalased oleksid pidanud alistuma. See väline vaatekoht on kindlasti suurel viisil mõjutanud islami maailmaajaloolist tähtsust. Tundub nii, nagu oleks Muhamed ses uues seisukorras – külma poliitikuna ja kaalutleva strateegina – olnud õigemal kohal kui uue usu põhjendajana. Nii on islami teokraatilis-monarhistlik iseloom Mediina ja mitte Mekka ajajärgu tegevuse tulemus. Kõik see, mida Muhamed Mekkas oli ainult tunnud ja aimanud, saab Mediinas konkreetse kuju. Unistajast on saanud tegude mees.
Harri Holma ja Vassili Barthold, 1933. Muhamed ja islam. Tartu. Lk 51–55, tlk Fr. Tuglas
Koraan
Islami pühakiri koraan koosneb Muhamedi poolt suuliselt ette kantud ja otse tema suust kirja pandud ilmutustest. Algupäraselt araabia keeles üleskirjutatud tekst jaguneb nn suuradeks (neid võib tinglikult ka peatükkideks nimetada), mis koosnevad salmidest. Järgnevalt on ära toodud kõige esimene ja kõige enam kasutatav suura, mida muhameedlased loevad iga tähtsama toimingu juures ja mida on piltlikult ka islami meieisapalveks nimetatud; teiseks katkend neljandast suurast, milles Muhamed selgitab islami ja ristiusu vahekorda. Tema peamine etteheide kristlastele on, et nad Jeesust jumalaks peavad ja seega mitut jumalat kummardavad, heites kõrvale õpetuse kolmainu jumalast. Samas väljendab ta Jeesuse suhtes suurimat lugupidamist ega jäta kahtlust, et kristlaste Jumal-Isa (judaismi Jahve) on tema silmis identne islami ainujumala Allahiga.
1. suura (Avaja):
Jumala, kõige Armulisema, Halastavama nimel,
ülistus olgu Jumalale, maailmade Isandale,
Kõige Armulisemale, Halastavamale,
Viimsepäeva Valitsejale.
Sind me kummardame ja Sind kutsume appi.
Juhata meid õigele teele,
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой
