kaastundmust kristlaste vastu, kuigi nad olid süüdlased ja teenisid äärmist karistust; sest näis, nagu ei oleks hukatud neid üldsuse kasuks, vaid selleks, et rahuldada ühe isiku õelust.
Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg, 1933. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Lk 54–58, tlk E. Roos
Vesuuvi purse 79. aastal
Vesuuvi purse oli antiikaja suurimaid katastroofe, mis hävitas kaks õitsvat linna – Pompei ja Herkulanumi. Lisaks mitmeid rannikuäärseid asundusi. Sellest katastroofist on pärit hulgaliselt kaasaegsete kirju ning kirjeldusi, mis katastroofi õuduse kõrval toovad esile ka selle käigus ilmnenud väärtusi. Nii jäänud isegi Pompeis vanglat valvanud leegionär oma kohale, kuna keegi polnud talle andnud käsku lahkuda. Üks värvikamaid kirjeldusi sisaldub teadlase Plinius Noorema kirjas Tacitusele, kus ta räägib oma onu katastroofis osutatud vaprusest ja hiljem selles hukkumisest. Toome ka järgmised kirjad, kus Plinius kirjeldab oma samaaegseid läbielamisi. Misenum, kus nii Plinius Noorem kui ka ta onu Plinius Vanem elasid, on vana Rooma sadamalinn Vesuuvi ja seega ka Pompei läheduses.
Minu onu elas Misenumis, olles tegev laevastikujuhina. 26. augusti varajasel pärastlõunal juhtis mu ema tema tähelepanu ebatavaliselt suurele, imeliku välimusega pilvele. Onu oli väljas päevitanud, käinud külmas vannis ja einestanud, misjärel töötas oma raamatute kallal. Ta nõudis oma jalatseid ja ronis kohta, kust sai nähtust paremini vaadelda. Sellise vahemaa tagant polnud selge, milliselt mäelt pilv tõusis (pärast saime teada, et tegu oli Vesuuviga). Kõige enam meenutas nähtus palmipuud, kuna see tõusis pika londina kõrgele üles ja vajus siis okstena laiali, seda ilmselt seetõttu, kuna esimese plahvatusega tõukus pilv üles ning rõhu vähenedes toetuseta jäädes vajus iseenda raskuse tõttu allapoole, hajudes vaikselt laiali. Kohati paistis see olevat valge, siis aga laiguline ja räpane, seda vastavalt tuha kogusele, mida endas kandis.
Mu onu teadlasevaim märkas kohe, et nähtus on piisavalt oluline uurimaks seda lähemalt, ja ta käskis panna laeva sõiduks valmis. Mulle ütles ta, et võin soovi korral kaasa tulla. Vastasin, et eelistan tegeleda oma õpingutega, juhtumisi oli ta ka ise mulle varem andnud mõned õppetükid.
Majast lahkudes edastati talle sõnum Rektinalt, Taskuse naiselt. Nende maja oli otse mäe jalamil, kust põgeneda oleks saanud vaid paadiga. Naine oli ähvardava ohu tõttu nii suures hirmus, et anus onu, et too päästaks ta hirmsast saatusest. Onu muutiski oma plaane, ja kuigi alustanud teekonda uurijana, lõpetas ta hiljem kangelasena. Ta käskis sõjalaevadel teele asuda ja astus ise pardale kavatsusega aidata lisaks Rektinale veel paljusid inimesi, kuna siinne kaunis kaldariba oli väga tihedalt asustatud.
Ta ruttas sinna, kust kõik teised kiiruga lahkusid, hoides kurssi otse ohutsooni poole. Ta oli väga julge, kirjeldades igat uut muutust ja sündmuste käiku täpselt sellisena, nagu neid nägi. Mida lähemale jõudsid laevad, seda kuumemaks ja tihedamaks muutus tuhk. Langesid puutükid ja mustad kivid. Järsku jõudsid nad madalikule, kuhu jäid kinni mäest varisenud rusude vahele.
Hetkeks kaalus onu tagasipöördumist, aga kui tüürimees seda soovitas, siis onu keeldus, vastates, et õnn on julgete poolel.
Plinius Noorem. Pompei hävimine 79. a pKr. Tlk M. Laar
Kättesaadav: EyeWitness to History http://www.eyewitnesstohistory.com
/-/
Gaius Plinius tervitab oma Tacitust.
Sa ütled, et ajendatuna kirjast, mille ma sinu palvel oma onu surma kohta kirjutasin, soovid sa teada saada, milliseid mitte ainult hirme, vaid ka ohte mina Misenumisse maha jäänuna läbi elasin – hakkasin sellest ju kirjutama, kuid jätsin katki. „Olgu et tõrgubki meel mul mõtlemast… kirjeldan kõik.”
Pärast onu lahkumist kulutasin ise ülejäänud aja vaimutööle – sest selleks ma ju olingi maha jäänud; seejärel saun, õhtusöök, rahutu ja põgus uni. Mitu päeva oli kestnud maavärin – mitte kuigi kohutav, sest Kampaanias tavaline; sel ööl aga tugevnes see niivõrd, et kõik näis mitte liikuvat, vaid ümber paiskuvat. Ema tormab mu magamistuppa, mina omakorda tõusin äratama, kui ta maganuks. Võtsime istet maja eesõues, mis jäi parajasti mere ja hoonete vahele. Kõhklen, kas peaksin seda nimetama meelekindluseks või arutuseks – käisin ju kaheksateistkümnendat eluaastat: nõuan Titus Liviuse raamatu ja loen justkui jõudehetkel ning teen isegi väljavõtteid, nagu olin alustanud. Ilmub onu sõber, kes oli äsja tulnud tema juurde Hispaaniast; nagu ta näeb mind ja ema istumas, mind aga isegi lugemas, sõitleb tema kannatlikkust, minu kergemeelsust. Mina endise innuga raamatusse süvenenud.
Juba on käes päeva esimene tund, ning päev ikka veel kõhklev ja justkui rammetu. Ümbritsevad hooned juba vappuvad, kuigi avatud, ent siiski kitsas paigas on suur ja tõsine hirm varingu ees. Siis viimaks langes otsus linnast lahkuda; järele tuleb vapustatud rahvahulk ja – mis kabuhirmus sarnane arukusega – eelistab teiste plaani enda omale ning surub ja tõukab meid äraminejaid tohutu parvena. Hoonetest eemaldunud, jääme seisma. Elame seal läbi palju hämmastavat, palju jubedusi. Vankrid nimelt, mille olime käskinud välja ajada, liikusid ka kõige tasasemal väljal eri suundadesse ega püsinud samas jäljes isegi kividega toestatult. Siis nägime merd endasse neeldumas ja kuidas maavärin justkui tõukas seda eemale. Igatahes liikus kaldajoon kaugemale ja jättis paljud mereelukad kuivale liivale. Teisel pool lõhenes hirmuäratavalt tume pilv hõõguvate puhangute siia-sinna värelevatest loogetest rebestatuna pikkadeks tulekeelteks: need olid välgusarnased, kuid suuremad.
Siis aga ütles seesama Hispaaniast tulnud sõber teravamalt ja tungivamalt: „Kui sinu vend ja sinu onu elab, tahab ta, et te pääseksite; kui ta on hukkunud, tahtis, et ellu jääksite. Miks te siis minekuga viivitate?” Vastasime, et me ei hakka tema pääsemisest teadmatuses enda oma peale mõtlema. Rohkem venitamata tormab ta minema ja eemaldub jooksujalu hädaohust.
Ja üsna varsti laskus see pilv maha, kattis mere: see ümbritses ja varjas Capri, võttis ära Misenumi neeme. Siis ema paluma, õhutama, käskima, et mis tahes moel põgeneksin; sest noore inimesena suudaksin, tema elatanud ja nõder, sureks rahulikult, kui ta poleks minu surma põhjus. Mina vastu, et ei päästa end temata; haaranud seejärel ta käe, sunnin sammu lisama. Ta kuuletub vastumeelselt ja süüdistab ennast, et mind kinni peab.
Juba tuhk, esialgu siiski vähe. Vaatan tagasi: selja tagant lähenes tihe suits, mis jälitas meid maad pidi laiali valgunud tulvana. „Pöörame kõrvale,” ütlesin, „kuni veel näeme, et me maha ei kukuks ja ümbritsev rahvamurd meid pimedas ära ei tallaks.” Vaevalt saime maha istutud ja oligi öö, mitte nagu kuupaisteta või pilves, vaid nagu kinnises ruumis pärast tule kustutamist. Oleksid kuulnud naiste hädakisa, laste appikarjeid, meeste hõikeid: häälega otsisid ühed vanemaid, teised lapsi, kolmandad abikaasasid, hääle järgi tundsid ära; mõned haletsesid enda, mõned oma lähedaste õnnetust, oli neidki, kes surmahirmust palusid surma; paljud tõstsid käsi jumalate poole, mitmed olid seda meelt, et kusagil pole enam ühtki jumalat ja et see on maailma viimane, igavene öö. Ei puudunud needki, kes suurendasid tõelisi hädaohte võltside ja väljamõeldud õudustega. Oli selliseid, kes tõid valesõnumeid, et Misenumis on see kokku kukkunud, too leekides, ning leidus uskujaid. Taas läks pisut valgemaks – meie ei pidanud seda päevaks, vaid märgiks lähenevast tulest. Ja ometi jäi tuli kaugemal pidama, taas pimedus, taas palju rasket tuhka. Ikka ja jälle püsti tõustes raputasime seda maha, muidu oleks see koorem meid katnud ja ehk isegi laiaks litsunud. Võiksin hoobelda, et nii suurtes hädaohtudes ei toonud ma kuuldavale ühtki oiet ega julgusetut hüüatust, kui ma poleks usaldanud surelike viletsat, kuid siiski suurt lohutust, et hukkun koos kõigega ja kõikkoos minuga.
Viimaks see suits hõrenes, hääbudes justkui auruks või pilveks; seejärel tõeline päev, isegi päike lõi särama, kuigi kahvatult
