style="font-size:15px;"> Nähes Caesarit sisenemas, tõusis Senat aupaklikult. Vandenõus osalejad seisid tema lähedale. Kohe kõrvale läks Tillius Cimber, kelle venna oli Caesar pagulusse saatnud. Tuues ettekäändeks paluda alandlikult oma venna eest, Cimber lähenes ja haaras Caesari tooga äärest, tehes kätega justkui veel austavama liigutuse. Caesar tahtis püsti tõusta ja käsi liigutada, kuid Cimber takistas teda, mis ärritas Caesari.
See oli meestele märguandeks. Kõik tormasid kiirelt oma pistodasid välja tõmmates Caesarile peale. Esiteks torkas Servilius Casca teda vasakusse õlga, rangluust veidi ülespoole. Ta oli sihtinud küll rangluud, kuid ärevuses mööda löönud. Caesar tõusis, et end kaitsta, ja möllus kutsus Casca kreeka keeles oma venda. Viimane kuulis teda ja torkas oma mõõga Caesari ribidesse. Pärast seda lõikas Cassius talle näkku ja Decimus Brutus läbistas külje. Kuid siis, kui Cassius Longinus tahtis järjekordset lööki anda, lõi ta mööda ja tabas Marcus Brutust kätte. Minucius lõi samuti Caesarit ja tabas Rubriust reide. Jäi mulje nagu nad oleksid lahingus, võideldes Caesari vastu.
Kaetud paljude haavadega, langes Caesar Pompeiuse kuju ette. Paistis, et kõik tahtsid mingil moel mõrvale kaasa aidata: polnud kedagi, kes ei oleks seal lamavat keha löönud; ta heitis hinge olles haavatud kolmekümmend viis korda.
Julius Caesari mõrvamine, 44. a eKr. Tlk M. Laar.
Kättesaadav: EyeWitness to History http://www.eyewitnesstohistory.com
Ovidiuse kunst
Rooma üks suurimaid poeete, Publius Ovidius Naso (43 eKr – 17 pKr) oli edukas juuraharidusega kohtunik ja riigiametnik, kes loobus oma senisest karjäärist, et pühenduda peamiselt armastusluulele. Tema menu oli tormiline, kuid oma karjääri tipus ta pagendati Roomast. Ühe põhjusena kahest nimetab Ovidius liiga amoraalsest luuletust „Armastuse kunst”. Tegelikult peetakse peamiseks põhjuseks hoopis teist viga, mille Ovidius jätab targu avalikustamata. „Maailma äärel”, nagu ta ise märgib, ilmselt Musta mere ääres, elas ta kuni surmani. Lõik õpetusluuleks nimetatud luuletusest „Armastuse kunst”.
1. raamat
Kui meie rahvast ehk mõni armastuskunsti ei tunne,
õppigu siit ning siis tehku, mis õppinud, teoks.
Kärmeid laevu ju kunst juhib aerude-purjede kaudu,
kunst juhib vankreid teel. Armugi juhtigu kunst.
Alguses hoolt pea, et see leida, kes süütab su armu,
kui lähed teenima nüüd vastsete lippude all.
Meeldiva näitsiku pead oma nõusse sa seejärel võitma,
siis aga vaatama, et armastus kestma ka jääks.
Need kolm tulpa on teel, mida peab läbi sõitma me vanker;
kiirele rattale need määravad suunda ja maad.
Kaarjais teatreis ent eelkõige sa küttima hakka –
on neis kohtades saak rikkam kui aimadki sa.
Leida sa võid nii armsama siit kui kaaslase mänguks,
neid, keda pea lased käest, neid, keda hoidma sa jääd.
Nii nagu sipelgad reas on jookslemas siia ja sinna,
kui terikandvais suis moona nad viies on tööl,
või nagu metsade all või niitude lõhnavas heinas
on mesilindude summ lendlemas lillede seas,
nii siin mängude peal ülimukitud naisigi tõtleb;
tihtigi on nende hulk kõhklema sundinud mind.
Vaatama saabuvad nad ning vaadata laskma ka ennast.
Ohtu ja hukku see koht karskele meelele toob
/-/
Käima sa seal pead ka, kus võistlevad suurtsugu traavlid;
ruumikas tsirkuses näed mõndagi rõõmu sa veel.
Ei seal sõrmede keelt salamahti sa rääkida pruugi,
et peanoogutus vaid öeldule vastuse tooks –
seal pole muud, kui koht oma veetleja kõrvale võta,
nii kuis saad, oma külg vastu ta külgegi sea.
Hea, et liibuma reas tahes-tahtmata peab ta su vastu,
et kohaõiguse toel neidu sa puutuda võid.
Nüüd ent otsida sul abiväeks tuleb vestluse hakku.
Tutvuse alguse jaoks üldine olgu su jutt.
„Kelle traavlid on need?” päri talt huvitundjana kähku,
ning kui soosima peaks mõnda ta, soosi sa ka!
Või kui saabunud on juba suur efeebide rongkäik,
valdjatar Venust siis tervita soosival käel.
Kui aga langenud ehk sinu naabrile sülle on tolmu,
puhtaks puistama pead siis oma käega ta rüü;
kui ei langenud ka, see puhtaks ikkagi puista,
sest iga põhjus on hea, et teda teenida vaid.
Kui rüü alla tal vaob ning servaga maad juba puutub,
nii et määrduda võib, tõsta ta hoolsana maast –
ei tasumatagi jää see teene ju: vaatamisväärseid
sääri su silmade eest peitma ei hakka ta nüüd.
Sellegi eest pea hoolt, et nõtket näitsiku selga
põlvega keegi ei saaks vaotada kõrgemast reast.
Allub ju kerglane hing pisiasjale: mõndagi aitas
see, et patju ta on sättinud suutlikul käel,
ning tulutoov mõnel ka on lehvikutuult teha olnud
või siis otsida pink õrnade jalgade jaoks.
Kui aga tõustakse nüüd ning seltskond lahkuma hakkab,
on sinul soodsaim hetk küll ligipääsmise jaoks.
Löö aga kampa ja end oma näitsiku kõrvale poeta –
napsaku pihta su sõrm, puutugu jalga su jalg.
Aeg teha juttu sul on. Häbivaim, see maamehetunne,
las nüüd kaob. On toeks julgele Venus ja Õnn.
Kuid kõneoskust mult ära seaduste järgi sa õpi,
tee, mis meeldib, ja jutt sunnita tulgu su suust.
Näitlema armunud meest ning matkima piinasid pead sa.
Ükskõik kuis seda teed, et aga veenev see näiks!
Uskuma panna ju on end kerge: ka näotuimad naised
endale meeldivad küll näivad ja austamisväärt.
Tihtigi teeskleja veel võtab kätte ja armub ka siiralt,
tihti ka tõeks saab see, mis oli alguses mäng.
Ning seda lahkemal moel, oo näitsikud, hinnake teesklust:
ehtsaks muutuda võib arm ju, mis vast oli võlts.
Meelitustega nüüd tuleb tungida hinge sul vargsi.
Õõnsaks jõevete vool rippuva kaldagi teeb.
Kiitust laulma sa pead nii näo kui juustegi kohta,
leidma, kui kaunid on käed, kui imeväike on jalg.
Vooruslik neitsigi ei ilu kiitmist põrmugi põlga,
sest ilu eest eks hoolt kindlasti pea iga neid.
Miks siis praegugi veel häbi suur
