Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!
24 Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.
25 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.
26 Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale.
27 Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.”
28 Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest,
29 sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.
Piibel, 1999. Tallinn: Eesti Piibliselts. Mt 5:1–48; 6:1–34; 7:1–29
Nero ja kristlaste tulesurm
Rooma impeeriumi keisri Nero valitsemisajal (aastatel 54 – 68) põles Rooma linn 6 ööpäeva järjest. Kuulsaima Rooma ajaloolase Tacituse (elas aastail 56 – 117) järgi hävis tules täielikult 3, osaliselt 7 ja jäi puutumata vaid 4 linnaosa. Erinevalt varasemast kogemusest ei lubatud seekord linna vanal viisil taastada, vaid ehitati keisri käsul täiesti uus linn laiade väljakute ja tuleohutumate majadega. Põlengu süüdlase kohta levis kuulujutt, et keiser Nero ise andis käsu linn süüdata, et ehitada asemele uus pealinn, mis kannaks tema nime. Nagu allolevast Tacituse käsitlusest tema kõige kuulsamas raamatus „Annales” loeme, süüdistas riigivõim põlengus kristlasi. Samuti on see lõik esimene ja üks olulisemaid ajaloos, kus on mainitud Jeesus Kristust kui ajaloolist isikut. Järgnenud kristlaste tagakiusamine oli vaid esimene suurem selletaoline kampaania Rooma impeeriumi ajaloos.
Tacitus, Annales 15.38-44
Järgneb ränk õnnetus, mille kohta pole teada, kas see aset leidis juhuslikult või printsepsi kurja kavatsuse tõttu – autorid teatavad nii üht kui teist – , kuid kõigest, mis tabanud meie linna tule vägivalla läbi, oli see kõige raskem ja hirmsam. Tuli sai alguse tolles tsirkuse osas, mis asub Palatinuse ja Caeliuse mäe küljel. Seal hakkasid ühtlasi põlema poed, kus leidus säärast kaupa, mis toiduks tulele. Otsekohe vallutas tugev leek, tuule aetud, tsirkuse kogu selle ulatuses. Takistuseks polnud olemas ei maju, piiratud tulemüürega, ei templeid, ümbritsetud vallega, ei ka muud tõket. Tuli levis kiiresti kõigepealt tasandikele, tõusis siis kõrgustikele, laastas uuesti madalikke. Kustutuskatsed osutusid hilistunuiks õnnetuse kiiruse tõttu, samuti asjaolu tõttu, et linn oli tulekardetav oma kitsaste, sinna ja tänna kõverduvate tänavate ja lugematute hooneteridadega, nagu vana Rooma seda oli. Pealegi hirmunud naiste kaebed, vanade jõuetud ja noorte abitud sammud, kusjuures ühed hoolitsesid eneste, teised teiste eest, tõmmates endaga kaasa nõrku või teisi ootama jäädes, kord viivitades, kord kiirustades – see kõik takistas kustutamist. Tihti juhtus, et sellal kui inimesed vaatasid tagasi, piiras tuli nad sisse eest ja külgedelt. Ja kui nad pääsesid lähematesse paikadesse, osutusid needki tulest vallutatuiks, ning isegi kohad, mida nad pidasid kaugeteks, leidsid nad eest samas seisukorras. Viimati, mitte teades, mida vältida, mida taotleda, täidavad nad tänavad, heidavad maha väljadele. Mõned hukkusid, kuigi oli võimalik pääseda, peale seda, kui olid kaotanud kogu oma varanduse, isegi igapäeva elatusvõimaluse, teised jälle armastusest ligidaste vastu, keda nad polnud suutnud päästa. Muide, sagedaste ähvarduste tõttu isikuilt, kes kustutamist takistasid, ei julgenud keegi tulele tõkkeid teha. Leidus aga ka niisuguseid, kes avalikult heitsid majadesse tõrvikuid, seejuures hüüdes, neile olevat nii kästud – kas selleks, et karistamatumalt toimetada röövimisi, või oli neile tõepoolest säärane käsk antud.
Tol ajal viibis Nero Antiumis, kust ta alles siis Rooma sõitis, kui tuli hakkas lähenema ta majale, millega ta oli ühendanud Palatiumi ja Maecenase pargi. Siiski ei suutnud ta tulele piiri panna ning see vallutas Palatiumi, tema maja ja kogu ümbruse. Ent lohutuseks ulualuseta ja hulkuvale rahvale avas ta Marsi välja, Agrippa ehitised ja isegi oma pargi ning käskis kiires korras ehitada hooneid vaese rahva mahutamiseks. Ka laskis ta Ostiast ja lähedastest munitsiipiumidest sisse vedada toiduaineid ja vähendas leiva hinna kolme sestertsini. Nii rahvameelepärane kui see ka oli, ei tabanud see siiski eesmärki, sest oli levinud kuuldus, Nero olevat just sellal, kui leegitses linn, astunud oma lossi näitelavale ja deklameerinud värsse Troia hukkumisest, kujutades käesolevat õnnetust Troia katastroofina.
Kuuendal päeval suudeti viimati Esquilinuse jalal tulele piir panna, peale seda, kui olid maha lõhutud hooned määratul maa-alal, nii et taltsutamatule vägivallale vastu astus tühi ruum ja just kui lage taevas. Kuid veel polnud kadunud hirm ega rahvale ilmunud tagasi lootus, kui tuli uuesti lõi leegitsema, seekord enam avarates linna paikades; nii hukkus inimesi vähem, see-eest aga varises rohkem kokku jumalate templeid ja sammastikke, määratud lõbusaks ajaveeteks. See tulikahi oli häbistavam, sest see tekkis Tigellinuse maa-alal, Aemilianuse linnaosas, ja arvati, Nero olevat endale otsinud kuulsust uue linna asutamisega, mis pidi kandma tema nime. – On teada, et Rooma jaguneb 14-sse linnaossa; neist jäi puutumata neli; kolm põles maha maani, kuna seitsmes püsisid vaid vähesed kokkuvarisenud ja suitsenud hoonete ahervaremed.
/-/
Nero kasutas muide kodulinna õnnetust selleks, et ehitas endale lossi, milles imestust ei äratanud seevõrra kuld ja kalliskivid – nendega oldi juba harjunud ja elupillavuse tõttu olid need igapäevseks nähtuseks – kuivõrra aasad ja tiigid, ning just kui mahajäetud paikades, siin metsad, seal lagendikud väljavaatega kaugusse. Ehitusmeistriks ja plaanitegijaks olid Severus ja Celer, kes omasid leidlikku vaimu ja julgust, et printsepsi varanduse pilkeks kunstlikul teel taotleda isegi seda, millest oli keeldunud loodus. Nad olid nimelt lubanud kaevata laevasõiduks kõlbliku kanali Avernuse järvest kuni Tiberi suuni, juhtides selle kuiva mereäärt mööda ja läbi tee peal asetsevate mägede. /-/
Linnaosa, mis üle jäi lossi alla võetud maa-alast, ei ehitatud üles nagu pärast galli tulikahju, plaanita ja kuis juhtus, vaid majad planeeriti ridadesse, tänavad tõmmati laiad, majade kõrgust piirati, jäeti avarad hooviruumid ja määrati sammastikud üürimajade esikülgede kindlustuseks. Nero andis lubaduse, et ehitab need sammastikud omal kulul ja annab hooviruumid omanikele üle risust puhastatuina. Lisaks seadis ta preemiad vastavalt iga majaomaniku sotsiaalsele järjele ja majanduslikule seisundile ning määras kindlaks aja, mille kestel era- või üürimajad tuli valmis ehitada, et preemiaid omandada. /-/
Siis otsiti teid jumalate lepitamiseks. Küsitleti sibülli raamatuid ja nende põhjal korraldati palveteenistus Vulcanusele, Ceresele ja Proserpinale; Junot lepitasid matroonid alguses Kapitooliumil, siis lähedama mere ääres, kust ammutati vett, millega piserdati tempel ja jumalanna kuju; ning püha söömaaega ja öist teenistust korraldasid naised, kelle mehed olid elus.
Kuid ei inimlik abi ega printsepsi helde käsi või jumalate lepituskatsed ei suutnud vaigistada häbistavat kuuldust, mille põhjal arvati, et tuleõnnetus oli tekkinud käsu peale. Seepärast, leidnud kuulduse kõrvaldamiseks valesüüdlased, nuhtles Nero kõige valitumate karistustega neid, kes, vihatud häbitegude pärast, omasid lihtrahva juures kristlaste nime. Selle nime põhjustajaks oli Kristus, kes hukati Tiberiuse valitsusajal prokuraator Pontius Pilatuse käsu põhjal; kuid kahjulik ebausk, maha surutud ajutiselt, tungis uuesti laiali, mitte ainult Juudamaal, tolle kurja sünnipaigas, vaid isegi pealinnas, kuhu igalt poolt kokku voolavad igasugused julmused ja inetused, et siin poolehoidu leida. Nii siis võeti kinni kõigepealt need, kes end süüdlasteks tunnistasid, selle järel tabati mainitud kinnivõetute teadaannete põhjal määratu hulk inimesi, keda ei süüdistatud seevõrra tulesüütamises kui vaenus inimessoo vastu. Lisaks nende surmale määrati teotused:
