kuna oli hirmul oma sõjavägede pärast. Nõnda nad siis võitlesid tol päeval, kuid ka järgmine päev polnud barbaritele õnnelikum. Nimelt panid barbarid lootuse sellele, et helleneid on vähe ja et nad kõik saavad lõpuks haavata ning pole enam suutelised kättki vastupanuks tõstma. Hellenid aga seisid lahingurivis hõimude järgi ja igaüks võitles vastavalt ettenähtud ülesandele, välja arvatud fookislased. Nood olid üles rivistatud mäe peale ja seal valvasid nad jalgrada. Kui pärslased aru said, et neil sugugi paremini ei lähe kui eelmisel päeval, tõmbusid nad tagasi. 213. Kui nüüd kuningas oli nõutu ega teadnud, mida ette võtta, tuli tema juurde melislane Ephialtes Eurydemose poeg, kes arvas, et saab kuninga käest suure tasu, ning reetis pärslastele mägedest Termopüülidesse viiva jalgraja ja hukutas nõnda hellenid, kes seal valvasid.
/-/
219. Termopüülides viibivatele hellenitele oli ennustaja Megistias pärast ohvriloomade silmitsemist kõige esimesena öelnud, et neil tuleb koidikul surra. Seejärel tulid ülejooksikud ja teatasid, et pärslased on liikuma hakanud ja lähevad ringi ümber mäe. Kui see teade toodi, oli alles öö; kolmandaks aga [tõid sama teate] päevased valvepostid, kes aoajal olid jooksuga mäeharjalt alla tulnud. Nüüd alustasid hellenid nõupidamist ja nende arvamused läksid omavahel lahku. Ühed nimelt ei olnud nõus sissevõetud kohti maha jätma, teised aga arvasid otse vastupidi. Seejärel nad eraldusid: ühed lahkusid ja läksid laiali igaüks oma linna, teised aga koos Leonidasega tegid paigalejäämiseks ettevalmistusi. 220. Kõneldakse ka, et Leonidas saatis nad ise ära, sest oli mures nende elu pärast. Tema arvates ei kõlvanud tal endal ja spartalastel maha jätta paika, mille kaitsmiseks nad just olidki siia saadetud.
/-/
223. Kui Xerxes oli ohverdanud tõusvale päikesele, ootas ta veel mõnda aega ja asus teele umbes samal ajal, kui rahvas tavaliselt turule kogunema hakkab, sest nõnda oli soovitanud Ephialtes. Mäest allatulek läheb ju hulga kiiremini ja ka vahemaa on palju lühem, kui ümber mäe või ülesmäge minnes. Ja Xerxesele alluvad barbarid asusidki teele, kuid hellenid eesotsas Leonidasega, kuna nad nüüd olid surma peale väljas, läksid palju kaugemale ette, nimelt kitsastee kõige laiema kohani; eelmistel päevadel olid nad müüritõkke alati valve alla jätnud, sest teised võitlesid samal ajal kõige kitsamas kohas ja tõmbusid iga kord uuesti müüri varjus tagasi. Nüüd aga tormasid hellenid kõige kitsamatest kohtadest edasi lähivõitlusse ja selles tapluses langes barbareid tohutu hulk. Pärslaste väeüksuste selja taga seisid nende ülemad, kes suurte piitsadega tagudes sõdalasi aina edasi ajasid. Paljud kukkusid merre ja said seal otsa, kuid veel rohkem tallati neid omade poolt elusalt surnuks. Hukkujaist aga ei hoolinud mitte keegi. Spartalastele oli selge, et neil tuleb surra nende käe läbi, kes ümber mäe tulevad, ja sellepärast näitasid nad üles kõige suuremat vaprust ning võitlesid barbarite vastu surmapõlgavalt ja hulljulgelt. 224. Spartalaste enamikul olid selleks ajaks piigid juba pooleks murtud ja nüüd raiusid nad pärslasi mõõkadega. Selles heitluses langes ka Leonidas pärast kangelaslikku võitlust ning temaga koos palju teisi nimekaid spartalasi, kelle nimed ma ka teada sain, sest pidasin neid selle vääriliseks, samuti kõigi kolmesaja nimed. Ühtlasi langes seal palju väljapaistvaid pärslasi. /-/
Vanakreeka kirjanduse antoloogia, 2006. Koostanud J. Päll. Tallinn: Varrak. Lk 266–269, tlk Astrid Kurismaa
Sophokles „Aias”
Ateenlane Sophokles (496 – 406 a eKr) kirjutas oma elu jooksul 120 – 130 tragöödiat, kuid meieni on jõudnud neist seitse täispikka näidendit ning mitmeid fragmente. Allpool esitatud näidendi „Aias” kirjutas Sophokles 450. aastatel eKr. Selle nimitegelane on kreeka mütoloogiline kangelane, kes võitles Odüsseusega Achilleuse relvade pärast ja kaotas nii võitluse kui mõistuse. Lõpuks, saades tagasi vaimse tasakaalu, otsustas Aias sooritada enesetapu. Allpool on esitatud Aiase monoloog enesetapust.
See tapariist ju püsti seisab nõnda, et
saaks lõikavaim, kui talle puhkust plaanida.
Sain vaenuvennalt Hektorilt kingituseks,
kes vihkamist on väärt ja vastik vaadata:
ta selle Troojas vaenulikus maasse lõi,
kus äsja ihvas luisk ta, aplalt rauda sööv:
kuid siin ma maasse lõin ta, hoolsalt ehtisin,
et kärmemalt ja meeldivalt võiks surra mees.
Niisiis, ma relvis rikkalikult: järgmiseks,
oo Zeus, sa teistest õiglameelsem, aita mind.
Sa võta palvet kuulda, üsna väikse au
et saada võiksin sult: üks käskjalg läkita
sa meie poolt, et halva Teukros uudise
võiks teada saada, et ta sülle võtta võiks
mind, mõõga otsast võetut värskelt aurava,
varitsedes, et mind ei võtaks vaenlane,
et koerte ette heita, saagiks lindudel.
Su poole pöördun, Zeus, ja käskjalg Hermese,
maapõues, et ta hästi hoolitseks mu eest,
kui võitluseta, kiirel hüppel langen ma,
mõõk kopsu löödud. Kutsun appi neitsid need
alati päästvad, piinu kõiki märkavad
surelike, auväärt kiire-jalg erinnüsed,
et teada saaksid, kuis ma hukkun, õnnetu,
Atriide tõttu: et nad kõige hirmsamalt
need kurjad haaraks kinni, just kui langemas
mind, enda tapjat näevad, nood ent hukkugu
ka kalleimate keskel enda tapjaina!
Oh tulge, kiired nuhtlevad erinnüsed!
Te maitske, tervest ärge säästke ühtki väest!
Ning Helios, kui taeva vankrit juhtides
näed kõrgusest maad-ilma mu eelkäijate,
kindlasti hoides ratsu valjaid kullaseid,
mu kaost ja halvast saatusest sa teade vii
hallpeale isale ning mu emale väetile.
Niipea kui kostab kõrvu talle jutt mu loost,
ta valjuhäälsest nutulaulust kaigub linn.
Kuid nõnda võimsalt ilmaaegu itkeda…
peab täide viima teo viivitamata nüüd.
Oo Surm, mu Surm, sa jälgi mind, kui samme sean,
säälpoolgi, olles koos, saan sind kõnetada!
Kuid teie poole, päevapaiste praegune,
ning Helios, kaarikujuht, siinpoolsusest
ma kõige viimast korda pöördun jällegi.
Oo valgus, oo Salamís, pühitset mullapind,
kodupaik, oo kindel kolle mu eelkäijate!
Ateena kuulus, hõimlased koos kasvanud!
Te jõed ja lätted, Trooja väljad, kuulge mind!
Te jääge terveks, võiduannid endised!
Hüvasti, viimast korda Aias rääkis siin.
Siitpääle vestan koolnutega Hadeses.
Vanakreeka kirjanduse antoloogia, 2006. Koostanud J. Päll. Tallinn: Varrak. Lk 149–151, tlk Mari Murdvee
Platoni koopamüüt
Platon (u 427 – 327 a eKr), samuti ateenlane, oli Vana-Kreeka filosoof ja üks Euroopa filosoofia rajajaid. Talle kuulub ka
