saabumise kuu. Hostelid on täis. Hotellid on täis. Külalismajad on täis. Viimaks leian end suures lootusetuses anumas ühe hosteli vastuvõtulaua poissi, et ta lubaks mul ühe öö hosteli põrandal magada – kuni leian endale toa. Poiss mõtleb hetke ja ütleb: „Kuule, ma elan ühes majas, mille omanikul on allkorrusel terve korter vaba. Tahad, ma helistan talle?“
Kas ma tahan… Hüppan rõõmust. Lühikene telefonikõne ja mul on olemas tuba – mis tuba, terve korter suhteliselt mõistliku hinna eest kesklinna lähedal Anjose linnaosas.
Anjos… tähendab ingleid. Majaomanik on tillukese kehaehituse ja mulle tundub, et kahtlase olekuga portugallane José. Räägime inglise keeles. José teeb mulle korteris tuuri ja ütleb, et ärgu ma muretsegu – hindusid ta mulle korterikaaslaseks kindlasti ei võta. Mõtlen, kas ma kuulsin õigesti. Jaa, hindud on nii räpased, kui on hindud, siis tulevad kindlasti kohe prussakad ka. Jätan oma arvamuse selle tähelepaneku kohta enda teada ja viskan koti oma toa nurka. José elab ise naise ja pojaga ülemisel korrusel – kui midagi vaja, siis ma ainult koputagu. Mõtlen endamisi, et pole vist midagi rohkem vaja.
Peagi mõistan, miks sinna oli nii lihtne tuba leida. Anjos on geto.
Hosteli administraatorist naabripoiss räägib, kuidas tal ühel õhtul metroopeatusest väljudes noa ähvardusel rahakott ära võeti. Õhtuti on Anjose tänavatel igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Süstivaid narkomaane, prostituute, kodutuid, niisama lonkijaid. Siiski – tõsiasi, mis sai kinnitust hiljem teistes sarnastes linnaosades elades –, kui oled „oma küla päss“ ja suhtud kohalikesse lahkelt, siis ega sind keegi ei puutu.
José korter on suhteliselt külm ja kõle, kivist-krohvist ja üleni valge. Põgenen selle eest õhtuti Lissaboni vanalinna soojusesse ja hubasusse.
Kuigi päevad on veel suviselt soojad, on oktoobrikuu alguse õhtud Lissabonis juba vilud. Käed taskus, laskun mööda Almirante Reisi avenüüd alla, kuni jõuan Martim Monizi väljakule. Väljaku nurgast hoovab magusat lõhna – küpsetatud kastanid! Ostan kahe euro eest kaasa mõnusalt peopesasid soojendava tuutu ja istun kõnniteeservale, et veidi puhata. Lasen pilgul käia üle räämas, kuid šarmantsete vanalinna majade, mis künkajalamil tihedalt üksteise kõrvale surutuna ülespoole kerkivad. Mäe otsas peibutavad silma lossivaremed – niisiis võtangi järgmiseks suuna läbi Mouraria linnaosa ülespoole. Katoliiklikule pealinnale kohaselt on Lissabon nagu Rooma ja Jeruusalemmgi ehitatud seitsmele künkale – ronimist on igas päevas piisavalt, et iga natukese aja tagant omaette „Jeesus Maria“ pobiseda.
Pärast pooletunnist teosammul ülesronimist lööb järsku silme ees selgeks – tõus on lõppenud ja minu ees avaneb maaliline vaade üle terve linna, jõe ja taamal terendava punase rippsilla. Olen jõudnud Graça vaateplatvormile. Puhkan veidi jalga ja naudin üle balustraadi nõjatudes all paistvat, silmade ees tantsivat punaste katusekivide ja halli-valgekirju tänavasillutise mosaiiki. Katuseid ilmestavad kivide vahelt välja turritavad heinatutid ja klaasist tornikesed, mis annavad trepikodadele valgust. Siia-sinna sekka mõni kirikutorn ja nii kuni jõeni, mis sellele sigrimigrile laisalt, aga konkreetselt joone alla tõmbab.
Ärkan unelusest ja otsustan meele ärksamaks muutmiseks kusagil kohvi võtta. Uitan edasi ja peagi jääbki teele kohvik, kust melu tänavale kostab. Astun sisse ja palun oma hädises portugali keeles tassi kohvi – ning juba lükataksegi mulle nina ette ka taldrik šokolaadikoogiga. Vaatan hämmeldunult kordamööda kooki ja kohvikupidajat leti taga, kes mulle üldise naeru saatel midagi seletab. Minu kohmetusest ilmselgelt lõbustatud Portugali paarike mu kõrval teeb mulle asja inglise keeles selgeks – kohvikupidaja sai täna vanaisaks ja seetõttu on täna šokolaadikook, kõigile, tasuta!
Kui kohv ja kook on mu keha ja vaimu piisavalt turgutanud, jätkan oma teekonda. Jalutan parasjagu mööda imeägedat käänulist puude ja vanade majadega ääristatud Costa de Castelo tänavat, kui silma jääb suur silt, millel värviline tsirkusetelk ja kiri „Chapitô“. Tsirkus! Tsirkusekool! Lupsti olen uksest sees ja lasen säravate pruunide silmadega Manuelal seletada, mis trenne nad seal pakuvad. Akrobaatika, žongleerimine, capoeira… Capoeira! See oli ju üks põhjuseid, miks ma Portugali tulin! Panen end kirja ning järgmisel õhtul samal ajal olen kohal, vaim valmis ja väike mõnus kõhedus hinges.
Enne võimla otsimist uudistan veidi ringi. Chapitô on väike tsirkusekool ja kultuurikeskus otse vanalinna südames mäe otsas. Hoovis on hubane baar-restoran, kus õhtuti toimuvad kontserdid ning kolmapäevaöösiti Aafrika peod. Lissabonis endale pesa teinud caboverdelased3 ja angolalased mängivad trummi ja keelpille ning laulavad lõbusamaid ja nukramaid kodumaa viise. Pisike baariruum on rahvast paksult pungil – aafriklased, portugallased, muud lõunamaalased, lumivalge nahaga Kesk- ja Ida-Euroopa vahetusõpilased, kõik läbisegi. Terrassilt avaneb vaade kuuvalguses helkivale Tejo jõele, ning sellel seilavatele tuledes laevadele. Tants kestab varaste hommikutundideni.
Mind äratab mõtetest ülakorruselt kõrvu kostva vibutaolise Brasiilia traditsioonilise pilli berimbau ürgne kutse. Selle heli poole liikudes leian vaevata võimlaruumi. Mängijaks on Sapo, meie õpetaja. Saal on täis valgetes riietes brasiillasi, aafriklasi ja portugallasi, kes end algavaks tunniks soojaks venitavad ja tantsivad. Õhus on minu jaoks põnevat surisevat ootusärevust – nagu siis, kui oled millessegi või kellessegi armunud piltide kaudu – ja järsku on saabunud võimalus olla kohal, näha, kuulda, katsuda.
Peagi viipab Sapo kõik saalisolijad ringi ehk roda’sse. Meeleolusse minnakse sisse, lauldes traditsioonilisi capoeira-laule, mis oma ülesehituselt meenutavad veidi Eesti regivärsse. Sapo laulab ees ja meie kordame järele. Minu kõrval on kõhetu säravate silmadega brasiilia vanamees Nicca, kes on kõik „valged uustulnukad“ oma tiiva alla võtnud ja meile portugalikeelseid salmijuppe püüdlikult valjult kõrva artikuleerib, et me oskaksime vähemalt midagigi kaasa joriseda. See on päris naljakas.
Laulu saadab rütmiline plaksutamine ja vanemate olijate pillimäng – mängitakse traditsioonilisi capoeira-pille berimbau’d, trummi (atabaque), tamburiini (pandeiro), joruba hõimu traditsioonilist ksülofonitaolist kookosekoortest valmistatud löökpilli agogô’d, sisselõigatud soontega puust toru, mida konna krooksumise sarnase heli tekitamiseks pulgaga kraabitakse (reco-reco). Juba need pillid ise kannavad endas religioosset ja spirituaalset pärandit. Näiteks atabaque’i on sajandite vältel kasutatud candomblé’s, afrobrasiilia religioonis, mis on Portugalis tänapäevalgi populaarne. Capoeira-muusikat on põlvest põlve edasi antud. Capoeira’s kasutatakse muusikat spirituaalse ruumi loomiseks – nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil, luues ühendusi vaimudemaailmaga.
Kui vajalik energia on üleval, võtavad kaks esimest mängijat kohad sisse ja sisenevad roda’sse. Ülejäänud jäävad ringis laulu, pillimängu ja plaksutamist jätkates kaasa elama. Trummipõrin läheb aina intensiivsemaks, meie laul valjemaks, ringi keskel vuhisevate capoeirista’de akrobaatilised liigutused kiiremaks. Energia, mis siin tekib, võiks liigutada mägesid… Iga paar võitleb kuni hetkeni, mil berimbau madalam ühetooniline heli annab mõista, et on aeg ringi kese järgmistele vabastada. Nii kestab see kõik umbes tunnikese – kuni kõlab viimane vali trummilöök, mis kõva pauguga lõpetab tänase tunni.
Niimoodi algabki minu tee Portugalis. Sellel on paljaste jalgade, higi ja nahast trummide lõhn. Chapitôst saab minu pidepunkt.
Pärast roda lõppu on joovastus haripunktis ja vaibub seejärel. Istume maha ja kuulame, mida Sapo, meie São Tomé saarelt pärit treener, meile räägib.
„Aitäh teile ilusa tunni eest. Oskate te öelda, mis on capoeira? Tants, akrobaatika,
Cabo Verde – Roheneemesaared, Portugali endine asumaa Lääne- Aafrikas.
