hiljem räägin sellest loost sõbrannale Margaridale. Too, põline graçalane, kes selles linnajaos tunneb iga nurgatagust ja iga naabrit, teatab kohe tarmukalt: „Aa, see on see härra. Ta elab kusagil siin Graças ja on püstirikas. Ma näen teda vahel limusiiniga mööda sõitmas, päris tihti tegelikult.“
Minul õnnestub Graça monarhi näha veel kaks korda, mõlemal korral just Graça linnajaos. Esimene kord Vila Bertal, kunagisel töölistänaval, mis on praegu muutumas vaesema klassi elupaigast hipsterite omaks, Santo Antonio pidustuste ajal värviliste vanikute all sangria-klaasi hoidmas. Teisel korral kohalikul kirbuturul Feira da Ladral. Ühel korral on tal seljas purpurpunane ja teisel korral smaragdroheline sametist pintsak, lumivalgeid tahakammitud juukseid ikka katmas kaabu ning bambusest jalutuskepp kõndimist kaunistamas.
Vahel juhtub, et pärastlõunati, kui oma toas raamatut loen, äratab mind mõttest tänavalt kostev nukker-igatsuslik vilepilliheli. See on senjoor Diamantino, noateritaja-vihmavarjuparandaja (amolador), kes oma jalgrattal pisikest käia ja muud varustust vedades läbi Portugali linnade väntab. Tasku- ja leivanoad, käärid, õmblus- ja kudumistarbed, mida tahes on vaja teravaks lihvida, selle ajab Diamantino korda. Samuti parandab ta vihmavarjusid. Ei tea, kas just sellepärast, aga noateritaja kohta käib legend, et ta toovat enesega kaasa vihma. Tema ainuomane kurblik vilepilliheli heljuvat tuulena üle linna ja koguvat enda kohale sünkjaid vihmapilvi, mis peagi tänavasillutisele vihmapiisku sabistavad. Senjoor Diamantino aga väntab vapralt edasi, et leib lauale saada – otsides tänapäeval aina vähemaks ja vähemaks jäävaid kliente.
Ta räägib, et juba tema isa ja vanaisa olid ringirändavad noateritajad. Ta ise on oma viiekümnest eluaastast, teritamisvarustus lenksul ja pakiraamil, pedaale sõtkunud juba kolmkümmend kuus aastat. Hea meelega tahaks ta osata lugeda ja kirjutada – aga selle õppimiseks pole nugade teritamise ja vihmavarjude parandamise kõrvalt elus aega olnud. Diamantino kurdab ka, et tänapäeval on tööd väheks jäämas – vahel veedab ta tunde ringi vändates, ilma et keegi teda hõikaks.
„Siiski, mitte alati. Ükskord lihavõttepühade ajal väntasin läbi ühe väikelinna, kui mind hõikas oma koduaknast üks senjoora ja küsis, kas ma siis pühade ajal töötan. Vastasin, et jah, sest leib ju vaja lauale saada. Selle peale kutsus senjoora mind sisse ning veenis jääma lihavõtteõhtusöögile koos tema perega. Olin seal nende juures mitu tundi. Enne lahkumist andis senjoora mulle veel ühe jaki ja särgi, imeilusad, nagu uued. Sellised asjad jäävad igaveseks meelde.“
Senjoor Diamantino kurdab, et tänapäeva noored ei vaja enam tema teenuseid – asju ostetakse selleks, et need kohe minema visata, kui ära kuluvad, ning keegi ei tegele enam kodus söögivalmistamise või õmblustööga. Koos klientidega on vaikselt kadumas ka noateritajad. Diamantino tunneb Portugalis peale enda veel kaheksat noateritajat, kellest üks on tema vend.
Töö nõuab tegemist, senjoor Diamantino hüppab ratta selga ja hakkab aeglaselt pedaale sõtkuma. Vaatan, kuidas ta jõe poole suunduvast järsust tänavast alla sõidab ja seejärel mu silmist kaob. Kõrvu jääb veel helisema vaikselt hääbuv vilepilliheli, mis paneb sees võbelema mulle endalegi tundmatud hingekeeled.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
