style="font-size:15px;"> Seltsimajades korraldatakse kontserte, näitusi, töötubasid ja igasuguseid muid üritusi kohalikule kogukonnale ja kaugemalt uudistama sattunud huvilisele. Kui parasjagu midagi ei toimu, saab istuda kohvikus ja arvutiga tööd teha või siis sõpradega mõnusalt juttu puhuda. Minu lemmik on Intendente linnaosas asuv Casa Independente – peen sõnamäng, arvestades seda, et linnaosa nimega sarnanev sõna independente tähendab „iseseisev, sõltumatu“. Tegu on kunagisse rikkama rahva kõrgete lagedega avarasse korterisse sisse seatud, vintage-mööbliga lahedalt sisustatud hubase ajaveetmispaigaga. Peasaalist pääseb avarasse siseõue, mille teeb eriti hubaseks tähistaevast kohati varjav, kohati paista laskev, peenele metallvõrestikule kasvada lastud lopsakas luuderohusarnane taimestik. Romantilised, veidi ajahambast roostes metalltoolid, – lauad ja – pingid ning mõned lohvakamad pehmepadjalised diivanid, taustaks mõnus džäss ja ees klaas Douro veini – idüll on täielik.
Õhtud ongi sellistes baarides kuidagi… sumedad. Portugallaste päevitunud näod, mis õhkavad päevasest päikesest saadud soojust, nende säravad silmad ning elevil jutt, veiniklaaside klirin, vanast mööblist ning puitpõrandatest kerkiv kerge tolmu ja kopituse lõhn, möödaniku saladuste lõhn, tuleviku ettearvamatuse lõhn, oleviku pulbitsev ilu.
TUVISITT HÕBEPEEKRIS – PEATUNUD AEG JA DEKADENTSI HÕNG
Alguses ei oska ma veel portugali keelt – aga seda rohkem avali on nägemis-, kompamis- ja haistmismeel. Nendel on palju tegemist, kuna Portugal on väga emotsionaalne maa ja Lissabon väga meeleline linn. Mu uus kodu hakkab end mulle vaikselt avama kohtade, helide ja lõhnade kaudu – mille vahelt kooruvad ajapikku välja lood ja saladused.
Lissabon on inimmõõtmeline linn. Kõik on siin inimese keha ja aeglase elurütmi järgi kujundatud ja kohendatud. Linnaruum on minu ümbruskonnas, vanalinnas mõnusalt orgaaniline. Tundub, et tänavad ei ole mitte plaani järgi ehitatud, vaid käikude-tegemiste järgi nii-öelda kujunenud, sisse tallatud. Siin puudub Rooma teatraalsus, Pariisi suurejoonelisus ja Saksa linnade monumentaalsus. Tajun lõputuid ajaloo vältel juhtunud pisikesi inimlikke lugusid ning uute sünni potentsiaali – mille osaks minagi järgmiste aastate jooksul saan.
Võibolla on selles tajumuses oma osa viisil, kuidas kohalikud teed juhatavad – kui tänaval kuhugi minekuks juhiseid küsida, siis tuleb vastuseks enamasti midagi sellist: „Näed seda nurka seal tänava lõpus? Selle nurga taga on restoran, nojah, kus küll kunagi vanasti oli rätsepatöökoda. Mu vanaema oli seal õmbleja, ja see oli just seal, kus ta mu vanaisaga kohtus. Vanaisal oli vaja oma vanema õe pulma minekuks ülikonda ja nii ta siis läks tollesse rätsepatöökotta, ning esimesest pilgust alates ei saanud ta silmi minu vanaemalt, kel olid heledad juuksed ja sinised silmad, ei tea küll, kust ta need saanud oli. No igal juhul, veel samal päeval kutsus mu vanaisa kauni õmblejanna kinno, mis film see nüüd oligi… See, kus mängis… No mis seal ikka, ma enam ei mäleta, mis filmi nad vaatama läksid. Aga igal juhul oli seal vanasti õmblustöökoda. Aga nüüd on restoran, muuseas, see on väga hea restoran, dona Fátima juba teab, kuidas liha grillida. No igatahes, sealt restorani eest keerab allapoole üks tänav – mitte see vasakpoolne, vaid see parempoolne. Kuule, oota, ma tegelikult tulen sinuga kaasa, lähme, ma näitan sulle, kus see koht on, kuhu sa minna tahad. Ei, mul ei ole kuhugi kiiret ja mis sa nüüd, see pole mingi vaev. Tule, ma näitan.“ Ja nii viiaksegi mind tihtipeale kättpidi kohale, kuhu vaja.
Vanalinn on täis käike, treppe, kaldteid, tupiktänavaid, platsikesi. Majades on tihtipeale raske leida täisnurki põhiplaanis, põrandaid, mis poleks kaldus, ning lagesid, mis poleks kummi langenud. Kodud on pisikesed – sest neid kasutatakse peamiselt magamiseks. Elu ise käib tänavatel ja avalikus ruumis.
Aga tänavale tagasi. Linna peal on postide ja majade küljes palju suuri vanu kellasid – mis näitavad kõik absoluutselt ise aega. Ja kohati ongi tunne, et aeg on selles linnas peatunud ning jäänud kinni kuhugi eelmise sajandi alguskümnenditesse. Kaabude ja jalutuskeppidega senjoorid, kelle aegunäinud pruunid pintsakud on viksilt pestud ja triigitud. Vanaaegsete lõigetega pruunides mantlikestes tüdrukukesed, punased lehvid juuksekahle ühe kõrva tagant vaos hoidmas. Sajandivanuse sisustusega kohvikud-restoranid, kingsepaärid, habemeajamis- ja juuksurisalongid, drogaria’d ehk hügieenitarvete poed (kust saab osta naturaalset seepi, nõukaaegse välimusega hambaharju, vulkaanituhast valmistatud hambapastat, kakaovõid, lokirulle, kergelt tuhmunud peeglikesi-pintsetikesi-käärikesi).
Siis õmblustarvete tänavakene, mis on kahelt poolt tihedalt palistatud tillukeste õmbluspoekestega, mis on nii kitsad, et sees ümber keerama ei mahu – aga see-eest maast laeni täis tipitud riiuleid niidikeste-lõngakeste, kõige kaunimate siidpaelakeste-sitside-satside, pärlikeste, lukukeste ja palju-palju muuga. Müüjateks olevad vanemapoolsed senjoorid kuulavad su mure kenasti ära, otsivad soovitud kauba välja, pakivad hoole ja hellusega krõbisevasse paberisse, seovad ümber lindikese ja selle otsa lipsukese, löövad siis numbrid käsitsi ja peast arvutades paberilipaka peal kokku, võtavad kerge kummardusega vastu su mündid ning soovivad sulle head päeva ja peatset jällenägemist.
Aja peatumise tunnet kannavad endas ka suured paleetaolised majad kohe Lissaboni vanalinna südames, millest viiskümmend protsenti on tühjad ja mahajäetud. Tundub uskumatu, aga nii see on. Seistes keset Praça da Figueirat, ühte Lissaboni neljast peaväljakust, võib dekadentsi hõngu sisse hingata kõigist neljast ilmakaarest. Väljakut ääristavad kulunud fassaadidega tuhmunud hiiglased, krohv ja azulejo’d näolt pudenemas. Punakaspruunide katusekivide vahelt kasvab välja hein. Kunagise koloniaalriigi kõrgkihi kodudes on tänapäeval ainsad elanikud häälekalt kudrutavad tuvid, kes on okupeerinud nii majad kui väljaku enda.
Baixa ehk all-linna taaselustamisest on räägitud juba üle kümne aasta – ning ikka ja jälle on see saanud poliitiliste kampaaniate, täitmata lubaduste ja korruptsiooni tallermaaks. 2001. aastal telliti „portugali disaini isa“ Daciano da Costa käest maksumaksjate raha eest sada viiskümmend tuhat fassaadide kaunistuseks mõeldud värvilist keraamilist plaati azulejo’t, et väljakule uus kuub anda. Kuid tollase vasakpoolse ja konservatiivse rahvapartei koalitsioonivalitsuse tormilistes poliitikatuultes läksid need lihtsalt kuhugi kaduma…
Kõik majad pole siiski tühjad. Siin-seal ripub poolviltuselt, otsekui juuksekarva otsas neoontuledes silt „Pensão“ (pansionaat), kuigi osas tähtedes on ajahammas lambid küll juba kustutanud. Ma olen neisse naljakalt iganenud terminiga majutusasutustesse seni suhteliselt ükskõikselt suhtunud. Kuni ühel päeval mitu aastat hiljem avab mu sõbranna Rute mulle sinna ukse.
Rute on vabakutseline ajakirjanik, kellega tutvusin Eestis, kui ta läbis Euroopa vabatahtliku teenistust ühes Tallinna noorteorganisatsioonis. Rute on muuseas kirjutanud ka mitu head ja põhjalikku artiklit Eesti kohta Portugali ühe suurima päevalehe Publico reisilisale Fugas. Istume ühel ilusal vananaistesuve pärastlõunal Rute’i kodus, naudime elutoa aknast avanevat vaadet Tejo jõele, Alentejo veini ja Serra de Estrela juustu.
„Kõik algas sellest, et ma otsustasin minna fotograafiakursusele. Pidime seal tegema lõputöö ja mina valisin teemaks Praça da Figueira ümber asuvad pansionaadid. Miks? Tundus intrigeeriv – need on justkui tillukesed saared kesklinnas, kus aeg käib mingit sootuks oma rada. Või on üldse seisma jäänud. Hakkasin siis seal tasapisi kaameraga ringi luusima – kuni pansionaadipidajatel minust lõpuks täielikult villand sai.
Pansionaadid – need on midagi hotelli ja ühiselamu vahepealset. Seal elab palju näiteks üksikuid sugulasteta vanainimesi, kes vajavad seltskonda ning on seetõttu otsustanud selle valiku kasuks tavalise korteri asemel. Või näiteks poissmehi, kes ei viitsi ise tegeleda koristamise ja söögivalmistamisega. Ja siis näiteks töölisi, kelle päris kodu asub Lissabonist kaugel.“
„Näiteks
