üks mees, kes kaalub sada viiskümmend kilo. Temaga rääkides sain teada, et juba kakskümmend aastat on tema päevad täpselt ühesugused. Ta ärkab hommikul üles, läheb pansionaadi allkorrusel asuvasse restorani, tellib suure hamburgeri lihaga, sööb selle ära, ja siis läheb tagasi oma tuppa, kus veedab terve ülejäänud päeva. Ja nii juba kakskümmend aastat.“
Ma neelatan. See oleks naljakas, kui see ei oleks nii kurb.
„Ja muidugi elab sellistes pansionaatides ka palju prostituute. Ükskord tahtsin ma näha, kui odavalt on lõppude lõpuks võimalik endale pansionaadis tuba üürida. Otsustasin oma otsinguid alustada Figueirase ja Rossio väljaku vahelt – tead küll seda nurgatagust tänavat, kus tavatsevad koguneda aafriklased. No igal juhul, küsisin seal ühe ettejuhtuva turske musta mehe käest, kas ta teab seal kandis mõnda odavat pansionaati – leiutasin loo, et tulin ühest Põhja-Portugali külakesest üheks päevaks Lissaboni ja vajan hädasti ööbimist. Mees mõtles veidike ja näitas siis käeviipega ühe pansionaadi poole, kus pidavat saama kümne euro eest ööd veeta. Mina aga ei jätnud jonni ning ütlesin, et see on mulle liiga kallis. Et mul on tõesti vaja midagi odavamat leida, sest hakkab juba pimenema ning mul on väga vähe raha. Selle peale kratsis mees kukalt ning ütles, et ma temaga kaasa tuleksin. Läksingi tema järel, üles mööda neid väikseid käänulisi pimedaid tänavaid, mis viivad Martim Monizi väljakule. Vastutulijad, nii vähe kui neid oligi, vaatasid meid kõõrdi – pimedas getos suur turske aafriklane ja mina, kleenuke valge tüdruk… Nende nägudelt võis välja lugeda ainult ühte. Igal juhul, aafriklane oli üdini korrektne ning viis mind läbi selle tänavate labürindi ühe mahajäetud välimusega maja juurde, mis väljastpoolt ei reetnud millegagi majutusasutuse staatust.“
„Koputamise peale tegi ukse lahti üks prillide, habeme ja kulunud triibulise triiksärgiga vanamees, kes vaatas hämmastunult kordamööda mind ja aafriklast. „Tuba vaja? Kahele või?“ – „Ei-ei,“ pahvatasime mina ja aafriklane ühest suust, „ainult neiule.“ Vanamees kõhkles natuke ja ütles: „Vabu tube ei ole. Kõik on täis.“ – „Aga mul on hädasti vaja! Mul tõesti ei ole kuhugi minna,“ manasin näole õnnetu ilme. Vanamees kõhkles natuke aega, ohkas siis ja ütles: „Olgu, üürin sulle toa teisel korrusel. Seitse eurot öö.“ – „Aga miks mitte esimesel korrusel? Siin paistab palju vabu tube olevat,“ kiikasin ma koridorist paistvate lahtiste uste poole. – „Need toad pole sinu jaoks, mu noor daam.“ – „Aga miks ei ole minu jaoks?“ Vanamees hakkas juba kergelt ärrituma. „Miks ei ole, miks ei ole… Noh, vaata, need toad ei ole üürimiseks terveks ööks, vaid paariks tunniks, saad aru?““
„Jäid siis sinna või?“ küsisin Rute’ilt. „Ei jäänud. Ma ei oleks saanud seal pildistada – teiste tubade uksed olid lukus ja midagi seal eriti uudistada ei saanud. Ja vanamees oleks näinud, kui ma seal koridoris oleks kaameraga ringi vehkima hakanud. Koju läksin.“
Ühesõnaga, Lissabon on täis hirmkauneid vanu maju, mis lihtsalt seisavad tühjana. Potentsiaal missugune. Põhjused, miks nendega midagi ette ei võeta, on keerulised. Paljud sellised majad kuuluvad pärast igasuguseid pärandusejagamise rägastikke mitmele, kui mitte mitmekümnele eri omanikule. Ja siis on täiesti võimatu seal midagi teha. Paljuski on viga totras seadusandluses. Näiteks on pikaajalise üürimise puhul mingist hetkest alates väga raske üürilist korterist välja tõsta või lepingus mingeid muudatusi teha. Seetõttu lasevad paljud omanikud kinnisvaral pigem laguneda, kui üürivad selle välja.
Samast seadusandlusest tulenevad ka niinimetatud külmutatud üürid – paljud majad on täis üürnikke, kes maksavad korteri eest siiamaani aastatetagust hinda – tänapäevases vääringus umbes viis eurot kuus… Ja sellises olukorras pole omanikel loomulikult raha, et maja korda teha. Nii kõik lagunebki. Palju tuleb ka ette, et omanik on lihtsalt nii püstirikas, ja tulu, mis ta kinnisvara välja üürimisest saaks, on talle köömes – niisiis ei viitsi ta jamada. Kuna portugallaslik mentaliteet on pigem elada päev korraga kui mõelda pikas perspektiivis ja investeerida, siis ongi tagajärg kõdulõhnaline arhitektuuriline paraad linnasüdames.
Mõned nädalad hiljem oleme Rute’iga kokku leppinud lõunasöögi Roheneemesaarte seltsingus. Tegu on Marques Pombali linnaossa ühe seitsmekümnendatel ehitatud büroohoone seitsmenda korruse korteris pesitseva kultuuriseltsiga. See koondab Lissaboni immigreerunud caboverdelasi, kes seal iga nädal kokku saavad, eesmärgiga – matar saudades – kustutada koduigatsust. Teisipäeviti ja neljapäeviti toimuvad elava muusikaga lõunasöögid, kus üks pika patsi ja tumeda kurguhäälega caboverdelane esitab mõrumagusalt kurblikke Roheneemesaarte traditsioonilisi laule morna’sid taustaks kreoolkeelsele jutusuminale ning noa- ja kahvlikõlinale, mis vintsket kanakintsu keset oa- ja maisihunnikut lahti lõikavad. See on traditsiooniline roog cachupa, originaalkeeles katxupa. Rute viipab peaga ühe pisikest kasvu, päevinäinud, kuid hästi hoitud pintsaku ja särava tumesinise lipsuga aafriklase poole: „Vaata seda senjoori, räägitakse, et ta käivat siin juba kakskümmend aastat igal teisipäeval söömas, ühtegi nädalat vahele jätmata.“
Meiega koos on lõunatamas ka Rute’i sõbranna Inês ja tema poiss-sõber Carlos. Carlose nägu on mulle tuttav ja avastame, et ta oli aasta aega mu ülemine naaber Mourarias Lina majakeses. Nagu öeldud, on Lissabon tegelikult väga väike linn ja selliseid kokkusattumusi tuleb tihti ette. Carlos on kirjandusteadlane ja Inês tõlkija, jututeemad lähevad kirjandusele ning sealt edasi filosoofiale ja poliitikale.
Mingil hetkel muutub jutt minu portugali keelele ja taustateadmistele juba liiga keeruliseks ning mu mõte ja pilk lähevad söögisaalis uitama, kuni peatuvad kohe meie kõrvallauas istuval vanahärral. Ma ei ole vist kunagi nii stiilset senjoori näinud. Ebaportugallaslikult pikk ja kõhn, seljas kulunud, kuid laitmatult istuv taljest veidi kitsam tumesinisest sametist pintsak. Pintsakutaskust vaatab elegantse nurga alt välja punane volditud rätikene. Lumivalged õlgadeni juuksed on taha kammitud ning neid katab kauni joonega must kaabu. Ees on härral tumedate sarvraamidega prillid ning jalas piinlikkuseni läikivaks viksitud mustast nahast kingad. Bambusest lakitud jalutuskepp puhkab tooli kõrval.
Aknast sisse voolav kuldne päike näitab juba lõuna suubumist pärastlõunasse ning söögisaal meie ümber on tühjenenud. Muusika on vaikinud. Minu lauakaaslased on jätkuvalt elevas keskustelus ega pane enda ümber tasaseks jäänud saali suurt tähele. Kuni järsku tõmbab tumesinises sametis härra oma tooli meie laua poole ning palub kerge kummarduse saatel luba meiega ühineda.
Lauakaaslased teevad talle lahkelt ruumi. Härra köhatab, ning kougib põuetaskust suurejooneliselt välja kokkumurtud paberilehe. „Preili, teie lahkel loal,“ pöördub ta Inêsi poole. „Terve pärastlõuna olen ma imetlenud teie suurepärast keelekasutust, teie rohkeid teadmisi kunstist, kirjandusest, kultuurist ja filosoofiast, teie erudeeritud maailmatunnetust ning rikkalikku elukogemust. Kui te lubate, siis loen ette kirja, mille teile pühendasin teid sel pärastlõunal kuulates ja imetledes.“
Kõik jäävad härrat suurte silmadega vaatama, Inês aga noogutab lahkesti naeratades ning härra loeb ette oma pühenduse, mis lisaks ülistavale, kuid elegantsele ja voolavale keelekasutusele on suisa veel riimis.
Seejärel haaratakse härra suure õhinaga vestlusringi ja kõik hakkavad talle esitama küsimusi, mida too ilmse rahuloluga naudib. Saame teada, et härra elab koos oma vana emaga korteris, kus on seitse televiisorit, mis kõik mängivad eri kanaleid, korraga. „Kas senjoor ei ole kunagi abielus olnud?“ uurib Rute. „Preili, ma abiellusin oma elus kaks korda. Kõigepealt merega, siis vabadusega,“ vastab härra.
Mõne aja pärast kougib senjoor oma taskupõhjast välja kaartide hoidmiseks mõeldud kiledega tasku, mis on paksult täis perekonnafotosid, ning hakkab näitama oma noorpõlvepilte. Mulle tunduvad need nagu noorpõlvepildid ikka, kollakaks tõmbunud
