korraldas 25. aprilli revolutsiooni.
Piduöödel ületab Botequimi maagilisus igasugused normaalsuse mõõtmed. Deliiriumis luksusjahina õõtsub see keset elumere laineid, läbides seiklusrikkaid mandreid ja armastuse saari. Muusika, tuled, vein, suits. Juuakse kristallklaasidest, lauldakse, usutakse endasse ja imede võimalikkusesse. Portugal saab vabaks!
Tänapäeval on kired Botequimis vaibunud. Tegu on rahuliku ja hubase, kuigi jätkuvalt püsti täis õhtuse ajaveetmiskohaga kulturnikele ja Graça elanikele. Paar sammu eemal avaneb Graça vaateplatvormilt pimedas maagiline tulesäras vaade üle terve Lissaboni ja Tejo jõe. Ajalugu on oma rada kulgenud, maagia, vastuseta küsimused ja leidmata lahendused on aga jäänud.
Kes sinu eest tänapäeval laulab ja võitleb, mu imeilus Portugal? Botequimist kostavad ainult nugade-kahvlite kõlksud, veiniklaaside klirin ja tasane jutusumin.
Graçast lossimäe kaudu kesklinna poole jalutades jõuab Mourariasse. Ükski koht ei anna Lissabonist kui rahvuste ja kultuuride suurest keedukatlast paremini tunnistust kui see tilluke osake keset vanalinna keerde ja käike. Ka mina annan sellesse katlasse oma panuse: kolin siia, kui esimene ülikooliaasta on saanud poole peale, José korteri külmus ja kõledus mind aga juba ära tüüdanud.
Minu uus kodu on kipakas korter, kus igas toas sajab vihma laest läbi (üldjuhul täpselt sellest kohast, mille alla olen hetk tagasi asetanud oma sülearvuti), köögis kukuvad kõik kapiuksed pidevalt kaela ja öösiti kogunevad köögipõrandal prussakad. Korteri omanikud on dona Lina ja senjoor Eurico, kes peavad maja keldrikorrusel restorani ja tillukest esmatarbekaupade poodi, ning kellele kuulub peale meie maja veel üks kortermaja tagatänavas, mida nad samuti välistudengitele välja üürivad.
Korterit jagan kolme belglasest vahetusüliõpilasega, kes on väga toredad, aga koristanud on nende eest siiani ilmselt alati nende ema. Iga kord, kui omaniku jutul käin, et midagi oleks korteris vaja parandada või uus osta, hakkab dona Lina nutma ning räägib pika jutu sellest, kui haige senjoor Eurico on. Mille tagajärjel ma ohates kaelakukkuvasse korterisse taandun.
Kehvale ainelisele olukorrale vaatamata on korteril ja selle asukohal minu kui Lissaboni avastaja jaoks oma romantika. Hommikuti ärkan allkorrusel olevast restoranist kõlava kohvilusikate tilina ja hõrgu kohvilõhna peale. Aknaluuke paotades paiskub kuldsete kardinate vahelt tuppa ere päikesevalgus. Meie tänava elanikel on alanud tööpäev, teretatakse, kohvitatakse ja päritakse üksteise tervise järele. Katustel kudrutavad Lissaboni igipõlised tiivulised asukad – tuvid. Tänavasillutis lõhnab kergelt pesupulbri järele, millega hommikuti restorani- ja kohvikuesiseid pestakse. Keskpäeva paiku annab kohvilõhn maad grillitud kala ja oliiviõli lõhnale, mis üle terve linna hõljub.
Mouraria on täis vastuolusid. Ühest küljest on taas tegu tillukese külaühiskonnaga, kus põliselanikud (os filhos do bairro, linnajao pojad ja tütred) on elanud aastasadade viisi ja säilitanud oma traditsioonid. Teisalt on tegu ülimalt kosmopoliitse paigaga, kus kohtab immigrante igast maailma nurgast: peamiselt portugalikeelsetest Aafrika riikidest, Brasiiliast, Indiast, Pakistanist ja Hiinast. Ühtpidi peetakse Mourariat eksootiliseks, teistpidi kahtlaseks ja probleemseks linnajaoks.
Niisugune külg külje kõrval elamine ja töötamine põhjustab põliselanike ja sisserännanute vahel küllalt palju pingeid. Põliselanikud väidavad, et immigrandid on räpased, ei korista kortereid ning viskavad prügi aknast tänavale. Pinged kanduvad edasi ka sõna otseses mõttes nina ja kõrva kaudu – portugallased kaebavad elamuid matva tugevate vürtside lõhna üle (põhiliselt on tüliõunaks hindude ja pakistanlaste karriroad) ning peavad võõrkeelset, eriti just hiinakeelset jutuvada austuse puudumiseks või isegi mässumeelsuseks Portugali ja portugallaste vastu. Elatakse küll tihedalt külg külje kõrval, aga samas üksteist tundmata. Jagatakse sama avalikku ruumi, aga mitte samal ajal ja samal viisil.
Mis puutub äri- ja töösuhetesse, siis kurdavad portugallased „ebaausa konkurentsi“ üle, kuna immigrante innustatakse tegelema ettevõtlusega, pakutakse eri projektide kaudu toetuseid ja jagatakse infot. Sellest hoolimata on immigrantide restoranid pidevalt paksult portugallasi täis. Põhikliendid on lissabonlased, kuid hõrgud karri- ja safranilõhnad meelitavad kohale ka kaugemalt tulijad.
Sama tihe ja mitmekesine on ka Mouraria religioosne kaart. Ametlikult on valitsev usk katoliiklus, kuid samas ei tohi unustada islami usu pärandit. Nimegi on linnaosa saanud mauride järgi (portugali keeles mouro). Katoliku pühakojad on paljudel juhtudel ehitatud kunagiste mošeede asukohta. Tihti ei ole kohalike elanike katoliiklikud kombetalitused väga hästi vastavuses sellega, millesse nad tegelikult usuvad. On palju ebausku, jutte ringi rändavatest hingedest ja vaimudest. Üks kohalik vaimulik ütleb, et tunneb end kirjade järgi katoliiklikus kogukonnas pigem šamaani kui preestrina…
Intriige, nagu igas külaühiskonnas, on palju isegi sama usku järgivate inimeste seas – rivaalitsevad kogukonnad, kes käivad erinevates katoliku kirikutes, ei saa omavahel läbi. Teistest religioonidest väga ei räägita, ja kui, siis räägitakse halvasti. Põhilised kriitikanooled käivad moslemite pihta – portugallased nurisevad, et nood teevad Mourarias paikneva kahe mošee ümber alati suurt lärmi. Tegelikult pole lärm muidugi tähelepanuväärne ning nurin on pigem tingitud mõningate katoliiklike portugallaste ksenofoobiast. Sarjatakse ka uusnelipühilasi (neo pentecostais) – brasiillaste uusevangeelset usulahku, mille pooldajaid ei pea katoliiklased „tõelisteks“ kristlasteks.
Mourarias elab ka üsna palju hindusid. India restorane leiab igal nurgal, aga oma palvekohti hindudel linnajaos ei ole ning usurituaale käiakse läbi viimas kodust kaugemal Lumiari linnaosas, kus asub hinduistlik tempel Radha Krishna.
Osa Mouraria hiinlastest käib Hiina evangeelses kirikus. See on seotud mõnedes Hiina piirkondades 20. sajandi algul levinud protestantismiga, mille Euroopasse emigreerunud hiinlased endaga kaasa võtsid. Ülejäänud harrastavad usurituaale, mis on seotud esivanemate kultuse ja kodualtaritega, traditsiooni kohaselt pigem koduseinte vahel.
Hiinlased ja nende kõikjale jõudmine nõuab täiendavaid ridu. Mourariat ja sellega külgneva Martim Monizi väljaku ümbrust võib pidada omamoodi Hiinalinnaks. See on täis tipitud Hiina toidu- ja pudukaubapoode, raamatuärisid ja juuksurisalonge. Vanades lagunevates majades on kümneid salajasi illegaalseid kodurestorane (chinêses clandestinos) – tuleb ainult teada, millist uksekella helistada, ning saad odava hinna eest nautida Hiina toitu mõne perekonna korterisse kohandatud restoranis. Väljastpoolt ei vihja mitte miski sellele, et majas tegutseb toitlustusasutus, ning maksude maksmisest on niimoodi muidugi ka võimalik hoiduda.
Hiina kogukond portugali keelt ei räägi. Restoranides ja poodides tuleb oma soovid selgeks teha käte ja piltide abiga. Kuigi sel põhjusel on integratsioon peaaegu nullilähedane, imbuvad hiinlased üha rohkem ja rohkem Portugali linnapilti. Uusi Hiina pudupoode tekib nagu seeni peale vihma. Kui Eestis lammutatakse kultuurikeskusi, et asemele ehitada supermarketeid, siis Lissabonis tekitas mõni aeg tagasi nördimust ühe väärtfilmikino sulgemine ja asendamine… Hiina pudupoega. Hiinlaste selja taga on nende riik, kes neid toetab, ning sel moel on neil lihtne hakkama saada ka kohaliku keele ja kultuuriga distantsi hoides. Hiinlased on muuhulgas jõudnud ka Assooridele, kus suurima saare São Migueli kahe suurema linna peatänava servad on palistatud Hiina poodidega.
UUEMAD LINNAOSAD, PORTUGALI KESKKLASS JA PENSIONÄRID
Alfama, Graça ja Mouraria on romantilised ja toredad, kuid elu seal sobib pigem tormiliste noorusaastate aega. Pikapeale muutuvad akende tagant ööpäev
