ka elus. Mõni on kahepalgeline ja alati valmis su nõrkust ära kasutama, et anda salakaval löök hetkel, kui sa selleks valmis pole. Teine ootab aupaklikult, kuni sa löögiks valmis oled, ning näitab siis, mida suudab, andes sulle võimaluse end kaitsta nagu kord ja kohus. Mõni aina naljatab, mõni viskab aina uhkemaid saltosid, et demonstreerida oma üleolekut. Mäng võib liikuda väga erinevates äärmustes kunstilise koostöö ja vägivaldse konflikti, tantsu ja võitluse, teatri ja spordi vahepeal. Tegelikult peate lihtsalt vastast jälgima ja tema kehakeelt kuulama, suutma õigel hetkel küsida ning vastata.“
Tänapäeval on capoeira’l kohati kommertslik maik – sellest on saanud show, millel pole enam palju pistmist selle ülla kunsti algsete ideede ja väärtustega. Seda enam olen õnnega koos, kui leian Chapitôst eest rõõmsameelse ja abivalmis rühma ning capoeira oma kõige puhtamas ja samas algajasõbralikumas väljendusvormis.
Sapole on väga tähtis, et me saavutaksime capoeira’ga kontakti rohujuure tasandist alates. Ta prindib meile ingliskeelsete tõlgetega laulusõnu, kust saan teada, et termin axé, mis käib tihedalt läbi nii lauludest kui suhtlusest, tähendab elujõudu.
Üheks päikeseliseks pühapäeva pärastlõunaks kutsub Sapo meie rühma Miradouro da Nossa Senhora do Montele – Lissaboni kõrgeimas tipus asetsevale tillukesele vaateplatvormile. Sapo ja tema parem käsi Miguel on käinud eelmisel õhtul rannaäärses võsas oksi lõikamas – selleks, et me saaksime meisterdada endale päris oma berimbau’d.
„Kas te teate, kust berimbau pärineb?“ uurib ta meilt, igaühele pilli „selgrooks“ olevat juba kooritud kaigast kätte ulatades. „Seda kasutati esialgu Aafrika religioossetes rituaalides teispoolsuses elutsevate esivanematega suhtlemiseks. Tänapäeval võite seda näha küll ka kontserdilavadel džässmuusikas, aga brasiillased ja aafriklased seostavad seda peamiselt ikkagi capoeira’ga. Muuseas, mõnedes kohtades, kus capoeira oli keelatud, võis lihtsalt berimbau kaasas kandmise eest vangi minna.“
Kaika mõlemasse otsa vestame noaga soone ning seejärel jagab Sapo meile traadijupid – see tuleb tõmmata kaika külge pingule, nii et moodustuks vibu. Siis tuleb kõige põnevam osa. Saame igaüks endale pudelkõrvitsa cabaça kuivatatud koore, millest saab pilli kõlakoda. Paljude silmad lähevad meeleliigutusest härdaks – Sapo on iga kõrvitsa peale maalinud inimese capoeira-nime ja sümbolid Aafrika mustrite taustal. Kõrvitsast kõlakoda hakkab vastu kõhtu lüües süngelt ja tumedalt kõmisema, andes muusikale kõla ja vibratsiooni.
Saame kõik endale ka mererannalt korjatud siidise kivikese, millega asendame vasakus käes oleva mündi, et kontrollida heli kõrgust ja vibratsiooni. Parem käsi peaks samal ajal mängima puupulgaga berimbau-keelt. Alguses väsib sõrm berimbau raskusest ja läheb mündi hoidmisest krampi – meie aga ei jäta jonni ja harjutame väsimatult ja valu tundmata, otsaesine keskendumisest kipras ja keeleots suust väljas. Viimasena tuleb tilluke punumistöötuba, et punuda vitstest caxixí – sõrme küljes rütmiga kaasa sahisev seemnetega täidetud kõristi.
„Tunnete juba berimbau’d rinnus ja sõrmedes?“ naeratab Sapo küsivalt meie higiseid nägusid vaadates. „Berimbau kannab endas kultuuri ja ajalugu, sellepärast ta nii raske ongi. Capoeirista’dele on väga tähtis pilli materiaalne, füüsiline aspekt – just selle kaudu hindame me pilli hääle kvaliteeti. Näiteks ei ütle me, et helikõrgus muutus – vaid et münt surub tugevamini traadile. Kirjeldades erinevust pilli kõlas mündi või kivikesega mängides, räägime me pikalt ja laialt mündi ja kivi erinevatest füüsilistest omadustest, mitte aga kõlaerinevusest.“
„Õige berimbau-kaigas kannab endas metsade raskust – unustage kergest bambusest, turistidele tehtud mängupillid! Berimbau’dmängitakse vanaaegse konarliku sepistatud mündiga – siledad massitoodetud euromündid võite jätta rahakotti – või siis mahedama heli saamiseks jõevete siidiseks kulutatud kivikesega. Berimbau on meie põhiline õpetaja. Ta annab meie kehale energiat ja vibratsiooni. Tema must ja tugev, sügav ja võimas pulss jõuab otse meie südamesse.“
ESIMESED SAMMUD PORTUGALI KEELES – FEIJOADA JA CANDOMBLÉ VAIMUD
Capoeira’l on omadus inimesi liita. Pärast igat trenni läheme minu kodu kõrval asuvasse restorani, mida peavad Sandra ja tema abikaasa Walter. Brasiillastest capoeirista’d ei räägi sõnagi inglise keelt – ja nii algavad minu portugali keele tunnid.
Minuga ollakse ülikannatlikud – samm-sammult korratakse kõike viis korda üle, kuni mulle meelde jääb. Nuga, kahvel, lusikas, õlu. Tool, laud, põrand, lagi. Traditsiooniliste toitude nimetused. Siis tõmmatakse berimbau’de traat vinna ja kõlama hakkavad capoeira-laulud.
Neljapäeviti on Sandra ja Walteri restoranis Aafrika muusika õhtud – meiega liituvad angolalastest Chalo, üks Lissaboni parimatest muusikutest, ning tema sõber Capitão. Capitão taob trummi nagu noor jumal ning Chalo kitarri- ja suupillihelid soojendavad üles ka kõige külmemad südamed. Igapäevamured – tööpuudus, armetu palk, tüütud ülemused, aegunud dokumendid, tundidepikkused järjekorrad migratsiooniametis, koduigatsus – pääsevad saalitäiest südametest vabaks ja kerkivad lae alla kokku, kust magusad Angola ja Roheneemesaarte muusikahelid kannavad need õrnalt aknast välja öhe, kus need tänavalaternate säras kõigepealt kahvatuvad ja siis tähtede all olematuks haihtuvad.
Südaöö paiku, kui ülejäänud kliendid on kõhu täis söönud ning lahkunud, meil aga ammu juba tantsuks läinud, tõmmatakse akendele kardinad ette, Walter viskab kiire pilgu tänavale ja sulgeb seejärel restorani ukse. Kooritakse lagedale suitsud, piibud ja tubakas ning hakatakse pahvima. Portugalis võeti hiljuti vastu seadus, et baarides ja restoranides ei tohi suitsetada – tillukese klausliga lõpus, et iga toitlustusasutus võib ise valida, kas ta järgib seda seadust või mitte. Mulle valmistab lõbu, et paljud restoranid seepeale pühalikult suitsetamise ära keelasid, selleks et öö varjus suletud uste ja ette tõmmatud kardinate taga tossates elu põnevamaks teha.
Kui ma Capitãoga esimest korda tuttavaks saan ja too kuuleb, kust ma pärit olen, uurib ta, kas ma vene keelt ka oskan. Natuke oskan, vastan, ja seepeale jätkub vestlus vene keeles, mis mulle palju nalja teeb. Capitão on üks nendest lugematutest angolalastest, kes Nõukogude Liidu ajal kommunismi Mustale Mandrile levitamise käigus Angolast Moskvasse ülikooli läksid. Püüan süsimusta naha ja rõõmsate värviliste riietega Capitãod ette kujutada talvistel Moskva tänavatel, pruun läkiläki peas, hall kasukas seljas, vodkapudel käes ja lai naeratus näol. Päris hästi tuleb välja.
Portugallastest koolikaaslastega ma eriti ei suhtle – enamik neist on minust nooremad ning hoiavad pigem omaette. Samuti ei teki väga kontakti teiste vahetusüliõpilastega. Ilmselt tänu sellele, et kuna ainepunkte sai eelnenud aastatega Eestis kogutud rohkem kui vaja, ei ole minu kooligraafik kuigi tihe.
Portugali keel on mulle saabudes täiesti arusaamatu – kohati tundub see sarnanevat vene keelega – ilmselt suure hulga susisevate häälikute ja „õ“ tõttu, ning tänu tihedasti kasutatavale „olgu-olgule“, mis portugali keeles on tabém-tabém ja kõlab nagu „tavai-tavai“. Olgu siinkohal mainitud, et mul võtab aega kolm kuud, et teha vahet portugali ja hispaania keelel, kuus kuud, et teha vahet portugali ja Brasiilia portugali keelel, aasta, et portugali keelt soravalt rääkima hakata, ning neli aastat, et hakata tajuma ja ära tundma Portugali erinevaid dialekte (põhi-lõuna-saared jne).
Esimeste kuude jooksul on just capoeira see, mille kaudu õpin tundma portugali keelt ja portugalikeelsete maade kultuuri ning leian oma esimesed sõbrad. Minu parimaks sõbrannaks
