valguses veelgi mahajäetuma näiva baarikese ees istuvad tänaval Alfama vanapapid ja jorutavad täiest südamest mõnd fado-viisi. Või teeb vahel päise päeva ajal pisikeses kingsepaäris mõni vanamees suu lahti ja puistab sealt üleval meloodial pisaraid kiskuvat lugu oma kurvast elust.
Alfama on küla selle tõelises tähenduses ja edaspidi seda sõna tema kohta kasutangi. Siin on kopsakad krunni ja värvitud huultega tädid – käed puusas –, kellega tülli ei taha minna. Enamiku ajast karjuvad nad üle terve küla kas üksteise või oma musklis teisepoolte peale, kes laupäevahommikust õllepudelit tätoveeritud käte vahel mudides tänavanurkadel tolgendavad. Alfamas on ka palju majasid, millel küljes metallplaat „Patrimônio municipal“7 – mis tähendab, et sealsed asukad üüri maksma ei pea, kuna linn on andnud neile elamiseks kodu. Niisugusesse sotsiaalelamusse korteri saamiseks peab esitama avalduse linnavalitsusse. Eeltingimus on, et perekonna sissetulek pereliikme kohta peab olema alla neljasaja kahekümne euro. Kui sotsiaalmajade elanikel on lapsed, siis ei tooda kooli poolt tasuta soe toit kaks korda päevas koju mitte ainult lastele, vaid ka nende vanematele.
See on ühtpidi väga ilus, kuid teistpidi annab teed vanale tuntud kala ja õnge teemale. Ehk siis, paljud jäävadki sel moel jalad seinale ootama, et elu nende eest ära korraldataks.
Alfamas elab ka see punt jõrme mehi, kes Alfamat armastavaid heauskseid turiste trammis number 28 igapäevaselt puistavad. Tramm number 28 on üks Lissaboni sümboleid – tegu on pisikeste puust saja-aastaste trammidega, mis tillukeste herilastena teevad kihutades ringi peale Lissaboni vanalinna kõige pitoresksemale marsruudile. Taskuvaraste taktika on lihtne: liigutakse kambakesi, kõigil seljas valged T-särgid, peas nokkmütsid kirjaga „I love Lisbon“8 ning käes laperdamas turistidele mõeldud linnakaart.
Tramm on niigi alati pungil rahvast täis ning kui kamp on end sinna sisse suutnud pressida, korraldatakse väike nügimine, segadus, mis lõppeb tavaliselt sellega, et jõuk on juba tagumisest uksest välja trügimas, kui trammi esimeses otsas hakkab mõni turist häälekalt ahastama, et rahakott on läinud. Aga siis on juba hilja. Ja tegelikult on hilja juba varem – sest kuigi kohalikud ja ka trammijuhid tunnevad seda punti nägupidi, ei ütle keegi mitte midagi ega sekku kunagi – mina samuti mitte –, sest muidu saaksin ma juba samal õhtul koju minnes kusagil nurga taga tõsisema kolaka. Trammis tuleb lihtsalt silmad lahti, tähelepanu terav ning kott kõhu peal hoida.
Kui juba liiga hilja ja asjadest ilma jäädud, võib neid minna tagasi ostma iga teisi- ja laupäevahommikusele kirbuturule nimega Feira da Ladra9. See leiab aset otse Alfama südames ning ronib tänavaid ja platsikesi täites piki mäekünkaid pikalt üles ja alla. Just siin armastan veeta laupäeva hommikupoolikuid. Feira da Ladralt võib leida absoluutselt kõike, mida hing ihaldab – tekkidele, vaipadele ja laudadele on turuliste silmarõõmuks üksteise kõrvale laiali laotatud vanad mobiiltelefonid, puust vaaraokujud, pitsiline aluspesu, vinüülplaadid, vanaemadeaegne keraamika ja lauanõud, noodid, portselanist nukud, juhtmed, hambaharjad ja üldse kõik materiaalne, mis inimeksistentsiga mingil moel kaasneb. Fado-plaatide leti juures üürgab üldise melu taustal maki-fado ning platsinurgas esitavad tänavamuusikud uljalt hüpeldes traditsioonilisi rahvalaule. Teises tänava otsas on ümmarguste prillide, kaabu, pikkade vuntside ja vanamoelise lõikega pintsakuga härrasmees püsti pannud sajanditaguse pimikuga fotoaparaadi ja võtab parasjagu üles peenelt rõivastatud abielupaari.
Alfama lööb õitsele juuni alguses. 13. juunil on Lissaboni kaitsepühaku Santo Antonio pidustused ja Alfama on nende pidustuste kuningriik. Juba mai lõpus tõmmatakse tänavate kohale kirevad kollased, punased ja sinised plastist lindid ja karrad. Grillid tuuakse tänavatele ja järgmiste nädalate jooksul hõljub linna kohal lõunast hilisööni paks magus grillitud sardiinide hõng.
Külaelanikud löövad oma majade ette kokku käepärasest materjalist baariletid ning sangria ja õlu hakkab ojadena voolama. Kodud avatakse restoranideks ja baarideks. Õhtuti hakkavad tänavatele ja platsikestele kokku klopsitud lavadel tõelist süldimuusikat mängima kohalikud külabändid. Suu matsub, jalg tatsub ja bailarico kestab varavalgeni.
Santo Antonio on ka Lissaboni marsside aeg (Marchas Populares de Lisboa). Igal linnajaol on kohalikest elanikest koosnev tantsutrupp, kes pea terve aasta harjutab juunikuiseks suursündmuseks. Eri linnajagude marsid võistlevad omavahel ning punkte jagatakse nii muusika, laulusõnade, koreograafia, stsenograafia kui esinemise eest.
Võidab alati Alfama ja tegelikult, ükskõik kes võidab, nurisetakse alati, et otsus on poliitiline. Ja noh, vahel unustatakse mõne linnaosa nimi žüriile esitatud nimekirjast kogemata välja. Aga igal juhul on päevade viisi kohutavalt lõbus. Ja kui see kõik lõpuks läbi saab, siis valutab pea valju muusika tõttu magamata öödest ja joodud sangria’st, sardiine ei taha enam näha ega tunda ning tänavaid mööda voolavad survepesu tagajärjel alla toidujäägid ja katkised plasttopsid, mille peal lasevad liugu viiesentimeetrised prussakad.
Jah, Lissabon on täis prussakaid ja rotte, kellele samuti Santo Antonio pidustused väga meeldivad.
GRAÇA JA MOURARIA – MAURIDE MAAILMAST HIINALINNAKS JA SULATUSKATLAKS
Alfamast üles ronides jõuab Graçasse. Linnajao nimi tähendab tõlkes graatsiat – ja on sellise nimetuse auga ära teeninud. Siin on rõdudelt alla rippuvate roosipõõsaste, kitsaste, munakividega kaetud tupiktänavate ja hoovide, üksteise küljes kinni olevate maaliliste vaadetega vaateplatvormide ja tänavakohvikute Meka.
Mind toob elu siia pesitsema neljandal Portugali-aastal. Selleks ajaks on südamesse end kinnitanud salajane unistus – elada Lissabonis mõnes katusekorteris, vaatega jõele, ja omada kodus klaverit. Ühel hommikul ärgates avastan, et see kõik ongi mul olemas. Graça linnajagu poeb aga sedavõrd südamesse, et jõuan seal peatuda kokku kolmes erinevas kodus.
Suur osa Graça elanikke elab siin mitmendat põlve. Kõik tunnevad kõiki ja kõik eluks vajalik on käe-jala juures: toidupoed, lihakarn, kala-, puuvilja- ja juurviljaärid, kingsepp, õmbleja, pudukaupmees, tuletõrjujad, magusat saialõhna paiskavad kohvikud ning grillitud kala hõngu levitavad traditsioonilise toidu restoranid. Elu veereb tasapisi. Aastasadade vältel on sellele tooni andnud araablased ja juudid, galeegid ja aafriklased, feodaalisandad ja teistest maadest sisse rännanud töölised, religioossed ordud ja salaseltsid.
Mainimist vääriv ehitis on Convento das Mónicas, kunagine nunnaklooster, mis muudeti 19. sajandi lõpus pärast viimase nunna surma poiste ja seejärel tüdrukute kolooniaks ning seejärel naistevanglaks. Praegu elavad kloostri varemete keskel ainult kummitused ning lagunevad hooned ootavad, et uus omanik lööks käima luksushotelli ehituse. Keset Graçat laiub külaplats. Mõned sammud edasi, otse maalilise miradouro da Graça ehk Graça vaateplatvormi ääres asub kuulus baar Botequim, mille seinad võiksid jutustada 25. aprillil 1974 toimunud revolutsioonile eelnenud liikumise telgitagustest. Astume sisse, seekord ajas ligi pool sajandit tagasi.
Meid võtab vastu baari legendaarne valitsejanna Nádia Correia. Interjööris hakkavad esimesena silma, kõrva ja ninna klaverihelid, klaaside klirin, kaneelihõng. Keset sametit, hõbedat, Indiast pärit serviise ja lilli on algamas luuleõhtu. Mitte kunagi varem pole nii väikesesse ruumi korraga ära mahtunud nii suured mõtted – kunstilised, poliitilised, teadus-likud, ideoloogilised, humanistlikud ideed. Rahvast muudkui voorib sisse ja välja – kõik on nakatunud Botequimi valgetest öödest. Baarikülaliste, tollase Portugali kultuurilise koorekihi seas võiks ära märkida lisaks lugematutele teistele kirjanikud José Saramago, Ângela Almeida, José Cardoso Pirese, revolutsioonilauliku
Linnale kuuluv kinnisvara, tavaliselt ajaloolise väärtusega. (portugali k)
Ma armastan Lissaboni. (inglise k)
Feira da Ladra – röövliturg. (portugali k)
