kõrini ning proovin mõnda aega elada Alameda linnajaos.
Vanalinnast väljumiseks ja teiste linnajagudega tutvumiseks on tore võtta jalge alla pikk sirge lennujaama poole suunduv avenüü Almirante Reis. See on justkui jalutuskäik ajaloo teljel – vanemast hilisema ajani, ning läbi sotsiaalsete klasside – vaeseimatest rikkaimateni.
Mourariast astuma hakates jõuab kõigepealt Intendentesse, mis 2007. aastal on veel täielik geto – narkomaania, prostitutsiooni ja kuritegevuse keskus. Sealt üks metroopeatus edasi asuv Anjos ei ole just palju parem paik. Järgmisena vastu tulev Arroios on juba madalama keskklassi linnaosa. Hiina pudupoodide asemel ääristavad teed nüüd hindude äärmiselt kitšiliku stiiliga sisekujunduspoed – märksõnaks võiks olla odav uusrikkus.
Juba järgmises metroopeatuses Alamedas aga oleme jõudnud nii-öelda keskmise keskklassi linnaossa – sealses arhitektuuris ja pargikunstis on minu jaoks esimese Eesti vabariigi aegset kivimajade hõngu. Mina kolin Alamedasse elama 2014. aastal, kui olen just tööle asunud Eesti saatkonda Lissabonis. Selle töökohaga kaasnev majanduslik ja emotsionaalne kindlustunne sobitub Alameda rahulikku ja väärikasse keskkonda nagu valatult. Pühapäevi hakkan veetma, jalutades uhketel plaatanitega ääristatud alleedel, mida ääristavad kaunid aastakümnetevanused kohvikud terrassidega, millele puuvõrad heidavad jahedat varju.
Kuulsaim neist on Mexicana. See on saja aasta vanune väärikas kohvik, mille sisekujunduses on puutumata jäänud seitsmekümnendate väärikas kollakaspruun glamuur, ning kus lettidel on klaasi all reas kümned erinevat sorti pisidetailideni kaunistatud kommid, trühvlid, koogid ja keeksid. Klientuur on sisekujunduse vääriline – kaabuga, piinlikkuseni triigitud halli- ja pruuniruudulistes pintsakutes härrasmehed ja nende käevangus briljantidest kõrvarõngaste, hoolikalt rulli keeratud juustega ning karusnahksetes kasukates värvitud huultega prouad.
Kohe siinsamas lähedal on Culturgest – tegevuste ja kohavaimu mõttes umbes nagu Tallinnas lammutatud Sakala keskus, Palácio Galveias – raamatukoguks muudetud vana palee aiaga, kus kohvi ja pirukaid serveeriva kioski ümber jalutavad nõtkel sammul paabulinnud, ning Barata raamatupood, mis on spetsialiseerunud sotsiaal- ja humanitaarteadustele ning kus saab kohvitassi kõrval õdusalt veeta pikki vihmaseid pühapäevi.
Edasi minnes satume Alvaladesse, kust on juba kadunud igasugune kohalik äritegevus, comercio local, ja hoolitsetud aiaribade taga on väärikad kivist kolmekorruselised rikkama keskklassi rõdudega korterelamud.
Alamedast punase metrooliini peale istudes satume aga kõigepealt kohalikele „mägedele“, kus kerkivad kümnekorruselised paneelelamud, seejärel kihutab metroo korraks maa peale ja näeme Bela Vista favela’t, orgu, kuhu on mustlased ehitanud oma igipõlised ajutised varjualused ning rajanud peenramaad.
Veel mõned peatused edasi kolistades jõuame Orienteni, kus saab imetleda Lissaboni uut arhitektuuri, ehitatud 1998. aasta maailmanäituse Expo jaoks, eesotsas maailmakuulsa hispaanlase Santiago Calatrava projekteeritud raudteejaamaga Gare do Oriente. Lissabonlased nimetavadki seda linnajagu Expoks. Kinnisvarahinnad on siin kõrged, kuigi kesklinna pool elavad kurjad keeled sosistavad, et ehituskvaliteet pidi olema kehv ning suurejoonelised elu- ja kontorihooned pidavat juba otsast vett läbi laskma ja muidu lagunema.
Kui vanalinnast võtta aga suund hoopis mööda jõe äärt lääne poole, satume kõigepealt Santosesse, kohalikku disaini- ja moepiirkonda, kus asub ka minu Portugali-aastate esimene ülikool IADE – Instituto de Artes Visuais, Design e Marketing.
Sealt veidi ülespoole jääb Campo de Ourique, mis peidab hubaseid kohvikuid ja väikeseid vintage-poode ja – ateljeesid. Minu lemmikkoht selles linnajaos on Nukumuuseum (Museu da Marioneta), kus elavad purpurpimedates õdusa valgustusega vanaaegsetes ruumides nukud kõige erinevamatest maailma kohtadest läbi mitme sajandi. Teine lemmik on üks täielikult pisikeste tänavate labürinti ja takkapihta veel kõrge plangu taha peidetud vanaaegne (kui vana, seda teab ainult jumal taevas) avalik pesumaja, lavandaria, mis toimib tänapäevani – avatud igal neljapäeval üheksast viieni, et võõrustada linnajao teenijatüdrukuid ja vanemaid senjoorasid, kes käivad siin üksteise seltskonda ja jutulõnga ketramist nautides oma pesu vastu üüratu suuri kivist vanne puhtaks hõõrumas. Pesula nurgast ei puudu Madonnat lapsega kujutav altarike, kus lisaks pesu puhtusele ka oma hinge plekituse eest saab hoolitseda.
Kui hoida suund edasi lääne poole, jõuame Alcantarasse, kus paikneb kohalik loomelinnak LX Factory. Edasi jääb Belém, kuhu viiakse kõik turistid vaatama maadeavastajate monumenti, Hieronymuse katedraali ja sööma kuulsasse samanimelisse kohvikusse Belémi koogikesi – muide, kohviku kõrvalt poest ja teistest kohvikutest saab täpselt samasid koogikesi poole odavamalt, aga noh, interjöör ehk saja-aastane läbi kõikide ruumide jooksev sinistel azulejo’del jutustatud piltlugu loeb ju ka midagi.
Edasi hakkavad taas tulema magalarajoonid, kuni teataval kaugusel hakkab sotsiaalse klassi redel taas tõusma. See tõus lõpeb linnalähirongi (comboio suburbano) viimases peatuses Cascaisi kuurortlinnaga, mille elanikud sõidavad ainult lahtiste katustega autodes, kannavad Armanit ning söövad pühapäeviti peredega kuuekümneaastase ajalooga ja Portugali parimaks külmaks maiuseks peetavat Santini jäätist.
Lissabon on tegelikult väike linn – kui mitte arvestada eeslinnu, on siin viissada tuhat elanikku. Ühe päevaga jala ühest otsast teise täiesti läbilongitav. Peale selle kohtab igal sammul sõpru ja tuttavaid – nagu Tallinnas ja Tartuski. Esimesel aastal siin elades käingi ainult jala. Kuid isegi aastaid hiljem ei väsi see linn mind üllatamast.
Mõned märgilised nähtused saavad ajapikku mulle armsaks ja eluks hädavajalikuks.
Kõigepealt, kohvikud. Kohvikud ja kohvijoomine on Lissabonile kindlasti väga omane. Lauset „lähme kohvile“ (vamos tomar um café) kasutatakse palju laiemas tähenduses kui tavaliselt. Seda ütlevad üksteisele vanad sõbrad, kes ei ole ammu näinud ja tahavad kokku saada ja veidikene jutustada. Seda öeldakse pärastlõunati kontorites, kui lõunasöök on läbi, peale seda on veel natukene töötatud ning nüüd on vaja end veidi tuulutada. Seda öeldakse parimale sõbrannale, kellega on kibekiiresti vaja jagada viimaseid elevaid uudiseid. Ja tegelikult – kõik need tegevused hõlmavadki kohvijoomist. Kohvikuid on Portugalis igal tänaval kümneid – ükskõik kui väikese linnaga ka tegu ei ole –, kus saab viiekümne eurosendi eest lunastada ühe café, pisikese mõrumagusa espresso.
Teiseks, pargid ja pargikesed. Lopsaka taimestiku, mõnusate pingikestega, kilkavate laste, piknikku pidavate sõprade ja perekondadega, tiigikeste ja partidega. Laudadega, mille taga Portugali vanemas eas mehepojad aastate viisi ja päevad läbi samas kohas istudes kaarte taovad.
Igas korralikus pargis on üks kiosk, teate küll, sellised nagu meilgi Pärnus, Haapsalus või Kuressaares kas rannas või pargis vahel tee peale jäävad – väikesed ümmargused madalat Muumimaja meenutavad putkad, kust saab osta kohvi, limonaadi ja kanapirukaid (empada da galinha).
Külaliste ja kohalike võlumiseks kasutab Lissabon vaateplatvorme ehk miradouro’sid. Linn on ehitatud seitsmele künkale, mis lubab maalilisi vaateid igal sammul – ning lissabonlased on osanud seda hästi ära kasutada. Vaateplatvorme on avalikumaid ja peidetumaid, aga kõigil neil saab istuda jahutavate plaatanipuude varjus kohvikulaudade taga, luristada ennastunustavalt jäätisekokteili ning lasta uidata pilgul üle Lissaboni vanalinna punaste katuste, hingekriipivalt romantiliste räämas majade, Tejo jõe, kahe uhke silla ning selle kõige taustal kõrguva Arrábida mäestiku.
Seltsimajad – nimetan neid nii, tillukese aupakliku kummardusega
