eraldanud ka oma hinge kehast. Me ei näe enam looduses Jumalat, ei tunne tema viljapuudes, rohus, sinitaevas, pehmetes pilvedes, kust võib sadada kosutavat vihma, mis on meile kehakasteks, ega soojas päikesevalguses tema õnnistust ega tunne teda eluslooduse näol endaga kõnelemas. Mida enam kaugeneme loodusest, seda enam tekitame killustust enda ja Jumala vahel ehk ka enda keha ja oma hinge vahel.
Ühes kirjas küsiti, kuidas leida laste kõrvalt aega oma vaimse poolega tegelemiseks. Elu ise ongi vaimne teekond, me ei saa seda eraldada vaimseks ja mittevaimseks ehk kehaliseks. Sellise mõtteviisiga vaid suurendame lõhet iseenda keha ja hinge vahelises harmoonias ning hakkamegi vaimsust otsima kuskilt mujalt, väljastpoolt. Niimoodi elame suures vales. Pidades hinge kõige tähtsamaks ning vaimsust ainuoluliseks, hakkamegi oma keha ja loodust hävitama, pidades neid vähemoluliseks ja teisejärguliseks.
Kõik, mida me sööme ja joome, kuidas oma keha kohtleme, kuidas me iga päev üksteisesse suhtume, mis tegusid teeme, kajastub meie hinges, hoolitseb selle eest või lõhub seda – see kõik on sügavalt vaimne. Just meie igapäevased teod, mõtted, sõnad, tunded väljendavad meie vaimsust, mitte need teod, mida me mõnikord teeme. Just igapäevaelu on meie kõige tähtsam vaimne tee.
Inimene on tervik – see tähendab, et keha pole hingest lahus, vaid on koos üks tervik. Me ei saa tegeleda näiteks pool päeva kehaliste asjadega ning ülejäänud pool päeva vaimsete asjadega. Iga asi, mis me teeme, mõtleme või ütleme, mõjutab meis kõike – nii keha kui ka hinge, nii füüsilist kui ka vaimset poolt. Olles terve päeva vältel teadlik oma vaimsusest, ei pea me selleks midagi erilist tegema.
Kõige suuremad vaimsuse väljanäitajad on siiras heategu, naeratus, armastus. Olles kõige selle kehastus, olemegi vaimsed, samas elades maises maailmas. Vaimsus, see on rahu- ja armastusetunne, mis peaks käima meiega kaasas igal sammul, samal ajal kui elu toob meieni mitmesuguseid katsumusi ja olukordi, mis annavadki meile võimaluse end tõeliselt arendada, jääda samas iseendaks ja hoida meeles lihtsaid vaimseid tõdesid. Mitte kaotada tasakaalu.
Toidu puhastamiseks võime paluda ka inglite ja Jumala abi, võime kasutada iseenda käe- ja mõttejõudu, liigutades kätt toidu või joogi kohal vastupäeva ning paludes, et toidust või joogist eemalduks kõik meile praegu mittevajalik. Võime teha seda nii kaua, kuni tunneme, et oleme lõpetanud. Siis jäta toiduanum veidikeseks ajaks seisma, et selle energeetika saaks tasakaalustuda, meile parimaks. Selle toiminguga pole mõtet kiirustada, seda saab õppida nautima, just nagu toidu tegemist ja söömistki.
Veel üks lihtne variant: pese käed voolava vee all ja hõõru omavahel soojaks, aseta mõlemad käed toiduanuma kohale, sulge silmad ning lihtsalt kujutle, kuidas kätest voolab välja jumalik tervendav, puhastav ja õnnistav valgus, mis siseneb toitu ja hakkab seda puhastama. Võime isegi kuulda õrna praksumist, nagu toimub puuhalgudega, kui need lõkketulle visata. Koduaias kasvanud või metsast korjatud toitu ei pea nii põhjalikult puhastama, sest see juba on meile energeetiliselt sobivam.
Hoolt tuleks kanda ka selle eest, et sööksime oma eine ise – et meie lähedal poleks näljaseid inimesi, kes meie toitu vaatavad. Kui näljane inimene vaatab toitu, võtab ta sellelt energia ja seega toiteväärtuse ära. Süüa saab nimelt ka silmadega, mitte ainult suuga. Mida vähem inimesi jääb meie ja meie tarbitava toidu või vee vahele, seda parem.
Süües oleme vastuvõtlikud ja „sööme” ka kõike meid ümbritsevat. Väga liigutavalt mõjub üksi vaikuses söömine või eine nautimine looduslikus keskkonnas. Inimest, kes on harjunud sööma televiisori või arvuti ees, või harjunud pere ja sõpradega õhtusöögilauas arutama päevaseid probleeme ja tööasju, võib selline kogemus nii tugevalt liigutada, et toob pisarad silma. See on täiesti uus kogemus – inimene on vastuvõtlik kogu Universumi energiatele. Kui einestame kaunilt ja romantiliselt kaetud laua taga, värskes õhus või vähemalt hästi tuulutatud toas, kasutades iga eine jaoks oma parimat serviisi ja kaunimat laudlina, muudame iga toidu mõju endale tervislikumaks ja seedimise hõlpsamaks.
Võime veel appi võtta õnnistava palve, et muuta nüüd juba puhastatud toit endale parimaks. Õnnistatud toit toidab lisaks füüsilisele kehale ka hinge. Toidu õnnistamiseks on väga palju eri viise. Aja jooksul kujuneb igaühel välja ainulaadne, oma isikupärane palve ning just see ongi kõige tõhusam. Mina ütlen näiteks nii:
Kallis Jumal,
palun õnnista seda toitu, aidates mul see täita valguse ja armastusega, et selle söömine mõjuks mulle igal tasandil tervendavalt.
Toit saab õnnistatud juba siis, kui vaatame tema peale tänutunde ja armastusega, samuti kui ütleme talle häid sõnu või mõtleme temast head. Meie sõnad koos mõtestatud mõtetega on parimad abimehed. Saame ka paluda oma kehal võtta sellest toidust ainult see, mida ta vajab, ning hõlpsasti väljutada kõik ülejäänu. Võime punuda mõttes oma seedeorganite ümber valgusest võrgustiku ning programmeerida see muundama kõik sissetulev toit ja jook kõrgeimaks valgusvibratsiooniks, mida meie keha jääke jätmata kanda suudab.
Ilmselt teab igaüks, et toiduvalmistaja meeleolu on oluline nii toidu maitse kui ka hiljem seedimise nimel. Oma perele toitu valmistava ema sõrmedest väljub valgus, mis siseneb toitu ja mõjub samuti õnnistavalt. Sellepärast võiksime me söögi tegemisel kasutada vähem masinaid ja tarvikuid ning rohkem puudutada toitu oma sõrmedega. Toidul, mis on valmistatud niisugusel viisil – armastuse, puudutuse ning õnnistuse kaasabil, on magus järelmaik – see on armastuse maitse. Kui oleme toitu valmistades pahurad, muutub toit ka raskemini seeditavaks. Kui me ei seedi oma probleeme, ei seedi me ka toitu, sest vaimsel tasandil on kõik üks ning kõik mõjutab kõike.
Toidu jagamine on võrdne armastuse jagamisega. See on hoolitsuse ülim väljendus, isetu teenimine, mis on parim, mis me saame maailmale endast anda. Pakkudes enda valmistatud toitu teisele inimesele, anname talle võimaluse koos füüsilise toiduga neelata ka pühendumust, armastust ja hoolitsust. Me tervendame teda. Suuremas plaanis toetame maailma, kus toimib vastastikune koostöö ja tingimusteta teenimine. Sellepärast teeb emale kõige rohkem haiget see, kui perekond tema tehtud toidu ei hinda või selle kohta halvasti ütleb. See on kui negatiivne kriitika ema armastuse kohta. Ema annab alati endast parima. Toidu andmine teisele inimesele on võrdne tema kallistamisega, ka kallistamine on sõnadeta armastuse väljendus.
Vesi – see on imeliselt puhastav, tervendav ja uuendav. Ideaalselt puhas allikavesi voolab maa soontes, pakkudes kõikidele elusolenditele juua, võimalust karastavalt supelda ning pesta. Vesi loob õitsengu Maale, kosutab ning jahutab.
Ometi oleme veega seoses paljut valesti mõistnud. Meie toitumisteadlased soovitavad juua päevas kuni kaks liitrit vett. Ei saa öelda, et see oleks vale. Kuna samad teadlased soovitavad tervislikuks toitumiseks süüa palju kuumutatud toitu, mis ei sisalda peaaegu üldse vett, peamegi jooma palju lisavett, et proovida paigastlöödud tasakaalu parandada. Kui me sööme inimeste toiduks määratud puuvilju, mis sisaldavad ligi kolmveerand oma kaalust vett, ei pea me nii palju lisaks jooma, sest saame kogu vee selle kõige ideaalsemas olekus kätte puuviljadest.
Olen märganud, et Koralliklubisse kuuluvad inimesed räägivad alati seda juttu, et „kodu põrandat pesete ju puhta veega, mitte tee, mahla või muu sellisega”, mis on ilmselt siis doktor Olga Butakova tsitaat. Vesi on muidugi vajalik, aga on väga ekslik võrrelda inimkeha, mis on kõige täiuslikum ja müstilisem elus mehhanism, millegi sellisega nagu elutu põrand. See on kehale väga alandav. Üks mu parimaid sõpru ütles mulle paar aastat tagasi nii: „Ilma toiduta ei ole võimalik elada, sest kui auto ei saa kütust, ta jääb seisma ja sureb välja.”Ta võrdles inimkeha autoga. Üks on iseend ülalpidav ülitäiuslik intelligents, teine lihtsalt hingetu masin. Selliste sõnade väljaütlemise peale muudabki
