rakendamine on praegu kulukas, kuid võib tulevikus muutuda peaaegu tasuta jõuks. See võimaldab meil vähendada hõõrdumist rongide ja veoautode detailides, kaotada elektri ülekandekaod ja tuua transporti murrangulise pöörde.
Lähitulevikus eeldame, et iga asja sees on tilluke kiip, mis teeb need nutikaks. Kaugemas tulevikus eeldame hoopis, et igal pool on tillukesed ülijuhid, mis suudavad tekitada nende esemete ruumis liigutamiseks piisavaid magnetenergia purskeid. Eeldame näiteks, et selle laua sisse on kinnitatud ülijuht. Tavaolekus ei juhi ülijuht voolu, on inertne. Kuid kui lisada tilluke elektrivool, suudab see tekitada tugeva magnetvälja, mis on suuteline lauda üle toa lükkama. Me suudame tulevikus mõtetega aktiveerida eseme sisse pandud supermagneteid ja neid nii liikuma panna.
Näiteks „X-meeste“ filmides juhib kurje mutante Magneto, kellele magnetism annab tohutu väe. Ta suudab liigutada esemeid, manipuleerides nende magnetiliste omadustega. Ühes stseenis nihutab ta mõtte väel koguni Kuldvärava silda. Kuid sel väel on siiski omad piirangud. Näiteks on keeruline liigutada esemeid, millel endal ei ole magnetilisi omadusi, näiteks plasti või paberit. (Filmi lõpus heidetakse Magneto vanglasse, mis on tehtud läbinisti plastist.)
Kuid tulevikus võivad toatemperatuuril töötavad ülijuhid olla peidetud igapäevastesse esemetesse, isegi mittemagnetilistesse. Kui eseme sees lülitada sisse vool, muutub see magnetiliseks ja seetõttu välise, sinu mõtete poolt juhitava magnetvälja poolt liigutatavaks.
Me omandame väe käsitseda mõtte jõul ka roboteid ja avatare. See tähendab, et võime olla suutelised kontrollima oma asemike liikumist, ja isegi tunda valu ja muid aistinguid, just nagu filmides „Surrogaadid“ ja „Avatar“. Suutlikkus käsitseda robotit või avatari just nagu omaenese keha, võib osutuda kasulikuks, kui vajame avakosmoses parandustööde tegemiseks või hädaolukorras inimeste päästmiseks üliinimese keha. Ehk on ühel päeval nii, et meie astronaudid on turvaliselt Maa peal, juhtides vaikselt Kuul kõndivaid üliinimlikke robotkehasid. Seda arutame lähemalt järgmises peatükis.
Peame juhtima tähelepanu ka sellele, et telekineetiliste võimete omamisega kaasnevad riskid. Näiteks filmis „Keelatud planeet“ saavutab üks meist miljoneid aastaid ees olev iidne tsivilisatsioon selle ülima unelma, võime kontrollida meelte väel mida iganes. Ka nemad valmistavad selles filmis seadme, millega saab mõtted muuta kolmemõõtmeliseks kujutiseks. Paned seadme pähe, kujutled midagi ja 3D-kujutis materialiseerub seadme sees. Kuigi sellise seadme olemasolu tundus 1950. aastatel vaatajatele võimatu, on see lähikümnenditel võimalik. Nagu nägime, on Jaapani teadlased juba suutnud inimeste mõtetest tekitada häguseid pilte ning ei pruugi minna enam palju aega, kui suudame mõttepilte kuvada selgemalt ja kindlapiirilisemalt.
Filmis oli ka seade, mis rakendas mõtteenergiat raskete esemete tõstmiseks. Seda tehnoloogiat ei pea me ootama miljoneid aastaid, õigupoolest on see mänguasja kujul juba olemas. Pea ümber pannakse elektroodide komplekt ning mänguasi tajub neid elektriimpulsse ja kergitab tillukest eset vertikaalselt, just nagu filmis. Tulevikus mängitakse paljusid mänge ainult mõtte vahendusel. Meeskonnad on vaimselt ühendatud, nii et saavad palli mõtte jõul liigutada, ning kõige paremini palli liigutav meeskond võidab. Kuid filmi haripunkt paneb meid ka järele mõtlema. Määratult võimsast tehnoloogiast hoolimata tulnukad hävinevad, sest jätsid tähelepanuta olulise puuduse oma plaanides. Nende võimsad seadmed ei kuulanud mitte ainult nende teadlikke mõtteid, vaid ka alateadlikke ihasid. Filmis tärkasid äkitselt ellu nende vägivaldse, iidse evolutsioonilise mineviku metsikud, kaua alla surutud mõtted ja seadmed muundasid kõik alateadlikud luupainajad tegelikkuseks. See võimas tsivilisatsioon hävines nende suurima loomesaavutuse eelõhtul sellesama tehnoloogia läbi.
Meie jaoks on see praegu veel kauge oht. Sellise võimsusega seade ei saa valmis enne 22. sajandit. Kuid meie ees on üks vahetum oht. Aastaks 2100 elame maailmas, mida asustavad inimeselaadsete joontega robotid. Mis juhtub, kui nemad saavad meist targemaks?
2 Tehisintellekti tulevik masinate esiletõus
„Kas robotid pärivad maa? Jah, kuid nad on meie lapsed.“
Mütoloogilised jumalad suutsid oma jumaliku väega puhuda elutule ainele hinge sisse. Esimese Moosese raamatu kohaselt lõi Jumal inimese põrmust ja seejärel „puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ Kreeka mütoloogia kohaselt suutis jumalanna Aphrodite kujusid ellu äratada. Haletsedes kujur Pygmalioni, kes armus lootusetult ühte enda skulptuuri, täitis Aphrodite ta suurima soovi ja muutis kuju kauniks naiseks. Jumal Vulcanus, jumalate sepp, suutis metallist valmistada terve armee mehaanilisi sulaseid, kelle ta maagiliselt ellu äratas.
Tänapäeval oleme meie nagu Vulcanus, sepistades oma laborites masinaid, mis ei puhu elu sisse mitte savile, vaid terasele ja ränile. Kuid kas see vabastab inimrassi või hoopis ikestab selle? Tänapäeval ajalehepealkirju lugedes paistab, et küsimus on juba otsustatud, inimese poolt loodu läheb inimsoost kiiresti mööda.
INIMKONNA LÕPP?
Üks pealkiri New York Times’ist võtab olukorra ilmekalt kokku: „Teadlased pelgavad, et masinad võivad inimese üle kavaldada.“ Maailma juhtivad tehisintellekti asjatundjad olid 2009. aastal kogunenud Californiasse Asilomari, et tõsimeeli arutada, mis juhtub siis, kui masinad viimaks meist mööda lähevad. Just nagu Hollywoodi filmist pärinevas stseenis esitasid delegaadid küsimusi stiilis: „Mis juhtub siis, kui robot muutub sama intelligentseks kui su abikaasa?
Veenva tõendina sellest robotite revolutsioonist toodi mitmeid näiteid: Predatori droon, piloodita robotlennuk, mis jahib Afganistanis ja Pakistanis surmava täpsusega terroriste; autod, mis sõidavad ilma juhita; ja ASIMO, maailma kõige arenenum robot, mis oskab kõndida, joosta, treppidest ronida, tantsida ja isegi kohvi serveerida.
Täheldades osalejate seas valitsevat elevust, ütles konverentsi korraldaja Eric Horvitz Microsoftist: „Tehnoloogid pakuvad peaaegu religioosseid visioone ja nende ideed resoneeruvad mõnel moel nn ülesvõtmisega.“ (Usuringkondades mõistetakse ülesvõtmise all seda, kui tõelised usklikud Kristuse teise tulemise ajal taevasse tõstetakse. Kriitikud nimetasid Asilomari konverentsi õhkkonda „nohikute ülesvõtmiseks“.)
Samal suvel vallutas kinoekraanid film, mis näis seda apokalüptilist pilti võimendavat. Filmis „Terminaator IV“ võitleb armetu, räbaldunud inimjõuk Maa vallutanud tohutute mehaaniliste peemotite vastu. Filmis „Transformerid II“ kasutavad kosmosest tulnud futuristlikud robotid inimesi etturitena ja Maad tähtedevahelise sõja tandrina. „Surrogaatides“ elab Bruce Willis tulevikus, kus inimesed eelistavad elada oma elu täiuslike, ilusate, üliinimlike robotitena, selle asemel et vaadata tõtt omaenda vananeva, allakäiva kehaga.
Ajalehepealkirjade ja filmikava järgi jääb mulje, et inimkond teebki varsti viimase hingetõmbe. Tehisintellekti asjatundjad küsivad surmtõsiselt: kas hakkame ühel päeval tantsima trellide taga, püüdes meie loodud robotite visatud maapähkleid, nagu meie teeme praegu loomaaias karudega? Või kas meist saavad omaenda loodu sülekoerad?
Kuid lähemal vaatlusel tundub nende hoiak üle paisutatud. Kindlasti on viimasel aastakümnel tehtud tohutuid läbimurdeid, kuid asjad tuleb panna perspektiivi.
Predatori robotit, üheksameetrist drooni, mis tulistab taevast terroristide pihta surmavaid rakette, juhib tegelikult juhtkangi abil inimene. Sihtmärgid valib inimene, suurima tõenäosusega noor mees, videomängude veteran, kes istub mugavalt arvutiekraani taga. See on inimene, mitte Predator, kes langetab otsused. Ja isesõitvad autod ei langeta silmapiiri seirates ja rooliratast keerates iseseisvaid otsuseid; nad järgivad GPS-kaarti, mis on nende mällu salvestatud. Seega on täielikult autonoomsete, teadlike ja mõrvarlike robotite luupainaja endiselt kauge tulevik.
Kuigi meedia puhus suureks mõned sel konverentsil tehtud
