limbilist süsteemi ja ajukoort.
Cynthia Breazeal MITist tegi roboti spetsiaalselt selle probleemi lahendamiseks. See vallatu päkapiku näoga robot on KISMET. Väliselt paistab see elusana, vastates sulle tundeid väljendava näomiimikaga. KISMET suudab näoilmet muutes kopeerida laia tunnete spektrit. Õigupoolest reageerivad naised sellele lapselikule robotile tihti nii, et hakkavad temaga rääkima nunnutades nagu imiku või väikelapsega. Kuigi KISMETi sarnased robotid on loodud tunnete jäljendamiseks, ei arva teadlased mõistagi mitte, et robot neid ka tegelikult „tunneb“. Teatud mõttes on tegu magnetofoniga, mis pole programmeeritud ette kandma mitte hääli, vaid näoilmeid, olemata teadlik, mida teeb. Kuid KISMETi läbimurre seisneb teadmises, et inimesele omaseid emotsioone jäljendava ja inimestes reaktsioone esilekutsuva roboti loomiseks pole vaja palju programmeerimist.
Need tundelised robotid leiavad tee meie kodudesse. Neist ei saa meie usaldusisikuid, sekretäre ega teenijaid, kuid need on suutelised ellu viima heuristikal põhinevaid reeglitepõhiseid toiminguid. Sajandi keskpaigaks võib neil olla koera või kassi intelligentsus. Lemmiklooma kombel näitavad need välja emotsionaalset sidet peremehega, seega ei ole neid kerge ära visata. Nendega ei ole võimalik vestelda, kuid need mõistavad meie antud eelprogrammeeritud käsklusi, kuid need ei pruugi aru saada käsklustest, mis pole eelnevalt mällu salvestatud (näiteks „lennuta lohet“), ent robotid võivad seepeale manada näole uudishimuliku ja segadusseaetud ilme. (Kui sajandi keskpaigaks suudavad robotkassid ja – koerad matkida kõiki loomade reaktsioone, mis on eristamatud loomade tegelikust käitumisest, tekib küsimus, kas need robotid „tunnevad“ või on sama „intelligentsed“ kui päris kass või koer. See on vastamata küsimus, mida arutame hiljem.)
Sony katsetas selliste tundeliste robotitega, kui asus tootma AIBOt (Artificial Intelligent Robot). See oli esimene mänguasi, mis reageeris peremehe tunnetele realistlikult, kuigi üsna algelisel moel. Kui näiteks silitada AIBO-koera selga, hakkab see kohe vastu häälitsema, tuues kuuldavale koerale omaseid häälitsusi. See robot oskab kõndida, reageerida häälkäsklustele ja teatud määral isegi õppida. AIBO ei suuda aga õppida uusi emotsioone või emotsionaalset reageerimist, seega toimib see ikkagi tunnete magnetofonina. (Tootmine lõpetati aastal 2005 rahalistel kaalutlustel, kuid projekt kogus hiljem ustava järgijaskonna, kes uuendas arvuti tarkvara, mis võimaldas AIBOl sooritada rohkem ülesandeid.) Tulevikus saab olema aga tavaline, et lastel on robotlemmikloomad, mis loovad lastega emotsionaalse sideme. Ja kuigi neil lemmikloom-robotitel on suur tunnetekogu ja need loovad lastega püsiva sideme, pole neil tõelisi emotsioone.
AJU PÖÖRDPROJEKTEERIMINE
Sajandi keskpaigaks peaksime olema suutelised jõudma järgmise verstapostini tehisintellekti ajaloos – nimelt inimese aju pöördprojekteerimiseni. Teadlased, keda rusub suutmatus luua ränist ja terasest robotit, püüavad nüüd kasutada hoopis inimaju pöördprojekteerimist. See tähendab aju koost võtmist, neuron neuroni haaval ning nende närvirakkude simulatsiooni jooksutamist tohutul arvutil. Just nagu mootori mehaaniline koostvõtmine kruvi kruvi haaval, et aru saada, kuidas see töötab, võtavad need teadlased aju neuron neuroni haaval lahti. Teadlased üritavad süstemaatiliselt mudeldada loomade neuronite aktiveerumist, alustades hiirest ja kassist ning edenedes mööda loomariigi evolutsioonilist skaalat. See on selgelt määratletud eesmärk ning peaks olema sajandi keskpaigaks saavutatav.
„Kui hakkame mõistma, kuidas aju töötab – sel kombel mõistma, nagu me teame, kuidas töötab mootor –, tuleks peaaegu kõik raamatukogudes olevad raamatud ümber kirjutada,“ kirjutas Fred Hapgood MITist.
Aju pöördprojekteerimise esimene samm on aru saada aju alusstruktuurist. Isegi selle lihtsa ülesande täitmine on olnud pikk ja valuline protsess. Esmalt hakati ajuosasid uurima lahkamise ajal, saamata vähimatki aimdust nende funktsioonidest. See hakkas tasapisi muutuma, kui teadlased analüüsisid ajukahjustusega inimesi ja täheldasid, et teatud osa kahjustused vastasid kindlatele muutustele käitumises. Insuldijärgsetel patsientidel ja ajuvigastuste või ajuhaiguste all kannatajatel esinesid kindlad käitumismuutused, mida sai siis sobitada kindlate ajuosade vigastustega.
Kõige tähelepanuväärsem näide on lugu, mis juhtus 1848. aastal Vermontis. Raudtee töödejuhataja Phineas Gage lähedal plahvatas ootamatult dünamiidilaeng ning lahti paiskunud meetripikkune metallvarras sööstis läbi tema pea. Varras sisenes tema näo külje pealt, purustades lõualuu, läks otse läbi aju ja tuli välja pealaelt. Ta jäi selles kohutavas õnnetuses imekombel ellu, kuigi tema aju otsmikusagarad hävinesid. Tema raviarstide jaoks oli täiesti uskumatu, et keegi on suuteline sellise õnnetuse üle elama ning olema endiselt teadvusel. Ta oli mitu kuud koomas, kuid sai hiljem imekombel terveks. Ta elas juhutöid tehes ja ringi rännates veel koguni 12 aastat ning suri 1860. aastal. Arstid on tema aju (ja metallvarda) alles hoidnud ja seda on sestsaadik agaralt uuritud. Selle erakordse õnnetuse detaile on rekonstrueeritud tänapäevaste seadmete abil, eriti just kompuutertomograafi kasutades.
See sündmus muutis lõplikult lähtekohti, kuidas keha ja vaimu seoseid oli sinnamaani käsitletud. Eelnevalt usuti isegi teadusringkondades, et hing ja keha on erinevad üksused. Paljud kirjutasid tõsimeeli mingist ajust sõltumatust „elujõust“, mis annab kehale elu. Kuid Gage aju uuriti palju ja need aruanded on laialt levinud ning neis osutatakse, et pärast õnnetust toimusid Gage’i iseloomus suured muutused. Mõned allikad väidavad, et Gage oli armastatud ja sõbralik töödejuhataja, kellest sai õnnetuse järel äkitselt sõimav ja vaenulik inimene. Nende aruannete mõjul hakkas kinnistuma arusaam, et erinevaid käitumisviise juhivad kindlad ajuosad ning keha ja hing on seega lahutamatud.
1930. aastatel tegid neuroloogid, teiste seas Wilder Penfield, järgmise läbimurde, kui märkasid epilepsialõikuse ajal, et erinevaid ajupiirkondi elektroodidega katsudes on võimalik kindlaid kehaosi stimuleerida. Selle või teise ajukooreosa puudutamine põhjustas käe või jala liikumist. Sel moel suutis Penfield kokku panna esialgse visandi selle kohta, millised ajukooreosad milliseid kehaosi juhivad. See võimaldas inimaju ümber kaardistada, loetledes elundeid kontrollivaid ajuosi. Esmane joonistus nägi välja nagu „homunkulus“, üsna veider aju pinnale joonistatud inimkeha kujutis, väike kummaline mehike, kellel olid hiigelsuured näpuotsad, huuled ja keel, kuid tilluke keha.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
