eri moodi, jäädes vahemikku, et 20 kuni 1000 aasta pärast.
Seega peame vahet tegema kaht tüüpi robotitel. Esimesed on inimese poolt kaugjuhitavad või kindlate juhiste järgimiseks eelprogrammeeritud ja ette määratud. Need robotid on juba olemas ja nendest kirjutatakse ajakirjanduses. Aegamisi jõuavad need meie kodudesse ja ka lahinguväljale. Kuid ilma otsuseid langetava inimeseta on need suurel määral kasutu vanakraam. Neid roboteid ei tohiks segi ajada teise tüübiga, mis oleks tõeliselt autonoomsed, mõtleksid ise ja ei vajaks inimesepoolset suunamist. Just selliseid autonoomseid roboteid pole teadlased suutnud luua.
ROBOT ASIMO
Tehisintellekti uurijad viitavad tihti kuulsale Honda toodetud Jaapani robotile ASIMOle (Advanced Step in Innovative Mobility) kui kõnekale näitele robootikas tehtud murrangulistest edusammudest. See on 1,3 meetrit pikk, kaalub 50 kilo ja meenutab trendika musta kiivriga väikest poissi, kes kannab seljakotti. ASIMO on tegelikult väga märkimisväärne: see suudab realistlikul moel kõndida, joosta, treppidest ronida ja kõnelda. See oskab mööda ruumi uidata, korjata üles tasse ja kandikuid, reageerida lihtsatele käsklustele ning isegi mõningaid nägusid ära tunda. Sel on suur sõnavara ning oskus rääkida eri keeli. ASIMO on kümnete Honda inseneride 20 aasta pikkuse pingelise töö tulemus, millega on loodud insenerikunsti meistriteos.
Mul on olnud privileeg suhelda kahel konverentsil ASIMOga isiklikult. Kui surusin roboti kätt, vastas ta täiesti inimlikul moel. Kui robotile lehvitasin, lehvitas see kohe vastu. Ja kui palusin robotil mulle pisut mahla tuua, pööras see ringi ja jalutas suupistete laua juurde õõvastavalt inimlike liigutustega. ASIMO on tõepoolest nõnda elutruu, et ma omamoodi ootasin, et robot võtaks kiivri peast ja paljastaks enda sisse kavalasti peidetud poisi. Tantsida oskab see paremini kui mina.
Esmapilgul näib ASIMO intelligentsena, olles suuteline inimese käsklustele reageerima, vestlema ja toas ringi kõndima. Tegelikkus on hoopis teistsugune. Kui ma ASIMOga telekaamera ees suhtlesin, oli iga liigutus, iga nüanss mulle täpselt ette kirjutatud. Õigupoolest kulus tavalise viieminutilise stseeni filmimiseks ASIMOga umbes kolm tundi. Ja isegi selle ajal tegutses ASIMO „dresseerijate“ meeskond, kes pärast iga stseeni filmimist tormiliselt oma sülearvutitega robotit ümber programmeerisid. Kuigi ASIMO „räägib“ eri keeli, on tegelikult tegu ettekirjutatud sõnumeid edastava magnetofoniga. See lihtsalt kordab papagoi kombel seda, mida inimene on programmeerinud. Kuigi ASIMOt iga aastaga järjest täiustatakse, ei ole robot suuteline iseseisvalt mõtlema. Iga sõna, žest, samm peab olema meeskonna poolt hoolikalt läbi harjutatud.
Hiljem oli mul ühe ASIMO leiutajaga avameelne jutuajamine ja ta tunnistas mulle, et ASIMOl, hoolimata selle märkimisväärselt inimeselaadsest kõnnakust ja tegevustest, pole intellekti. Suur osa roboti liigutusi on täpselt ette programmeeritud. Robot oskab täiesti elutruult kõndida, kuid see teekond peab olema täpselt programmeeritud või muidu komistab see mööblile, kuna ei tunne ruumis olevaid esemeid ära.
Võrdluseks, isegi prussakas suudab esemeid ära tunda, takistustest mööda sibada, toitu ja paarilisi otsida, röövloomi vältida ja peitu minna, seda kõike sekundite jooksul. Prussakad suudavad välgukiirusel kavandada keerukaid põgenemismarsruute ning kaduda pragudesse.
Tehisintellekti uurija Thomas Dean Browni ülikoolist on tunnistanud, et tema ehitatud kolisevad robotid on „alles faasis, kus need on piisavalt töökindlad saali mööda kõndimiseks, ilma et krohvi jääks maha suured augud“. Nagu hiljem näeme, suudavad meie kõige võimsamad arvutid vaevu mudeldada hiire neuroneid ja neidki ainult mõneks sekundiks. Selleks, et robotid saaksid täpselt sama targaks kui hiir, küülik, koer või kass, ja siis ahv, kulub mitu aastakümmet rasket tööd.
TEHISINTELLEKTI AJALUGU
Kriitikud viitavad sageli sellele, et tehisintellekti väljatöötajad on läbi aegade väitnud, et üliintelligentsed robotid saavad kohe-kohe loodud. Ja ikka ja jälle pole see nii.
1950. aastatel, kui esimesed elektroonilised arvutid pärast sõda käiku võeti, pimestasid teadlased avalikkust kujutlusega masinatest, mis saavad hakkama imepäraste asjadega, tõstavad üles kaste, mängivad kabet ja lahendavad isegi algebraülesandeid. Tundus, et üsna varsti suudetaksegi luua tõeliselt tarku masinaid. Avalikkus oli hämmastunud ja peagi ilmusid ajakirjades artiklid, mis ennustasid aega, kus igaühe köögis on toitu valmistav või maja koristav robot. 1965. aastal teatas tehisintellekti pioneer Herbert Simon, et „masinad on kahekümne aasta pärast suutelised tegema kõiki inimese töid“.
Kuid siis võttis maad tegelikkus. Malet mängivad masinad ei suutnud võita inimest; ja nad suutsid mängida ainult malet, ei midagi muud teha. Need varased robotid olid nagu ühte trikki oskavad ponid, kes said hakkama ainult üheainsa lihtsa ülesandega.
Õigupoolest tehti 1950. aastatel tehisintellekti vallas tõelisi läbimurdeid, kuid kuna edusammud olid tuntavalt ülehinnatud ja ülepaisutatud, saabus tagasilöök. Paisuva kriitikakoori mõjul lõpetasid USA ja Briti valitsused 1974. aastal rahastamise. Saabus „esimene tehisintellekti talv“.
Praegu raputab tehisintellekti teadlane Paul Abrahams pead, vaadates tagasi neile suurelistele aegadele 1950ndatel, mil ta oli MITi tudeng ja kõik näis võimalik. „Oli selline tunne, nagu oleks rühm inimesi teinud ettepaneku ehitada Kuu peale torni. Igal aastal teatasid nad uhkusega, kui palju kõrgema torni saaks teha, võrreldes eelmise aastaga. Ainus häda oli, et Kuu ei tulnud kuidagi lähemale,“ meenutab ta.
1980. aastatel jõudis tehisintellekti entusiasm uuesti haripunkti. Seekord oli Pentagon see, kes kallas miljoneid dollareid projektidesse nagu Smart Trucki loomine, mis pidi suutma sõita rindejoone taha, teha luuret või päästa USA vägesid ja naasta peakorterisse, kõike seda omapäi. Jaapani valitsus kasutas oma mõju ambitsioonika viienda põlvkonna arvuti projekti toetamiseks, mida rahastas mõjuvõimas väliskaubanduse ja tööstuse ministeerium. Viienda põlvkonna projekti eesmärk oli muu hulgas luua arvutisüsteem, mis suudab pidada argivestlusi, millel on täielik arutlusoskus ja mis isegi ennetab meie soove, kõike seda 1990. aastateks.
Ainus asi, mida Smart Truck suutis, oli kahjuks äraeksimine. Ja pärast suurt uhkeldamist lõpetati viienda põlvkonna projekt vaikselt ja seletusteta ära. Taas kord oli retoorika rutanud tegelikkusest ette. Tehisintellekti alal tehti 1980. aastatel korralikke edusamme, kuid kuna progess oli taas üles puhutud, saabus teine tagasilöök ja „teine tehisintellekti talv“, mil rahastus kuivas kokku ja pettekujutelmadest vabanenud inimesed lahkusid valdkonnast hordide viisi. Valusal moel sai selgeks, et miski on puudu.
1992. aastal olid tehisintellekti arendajate seas vastakad tunded seoses filmi „2001“ auks plaanitud tähistamisega. Filmis jookseb arvuti nimega HAL 900 amokki ja tapab kosmoselaeva meeskonna kõik liikmed. 1968. aastal tehtud film ennustas, et 1992. aastaks on olemas robotid, mis suudavad inimesega mistahes teemal vabalt vestelda ning ka kosmoselaeva juhtida. Kahjuks oli ilmselge, et ka kõige arenenumatel robotitel oli raskusi jõuda ligilähedalegi putuka intelligentsile.
1997. aastal jõudis IBMi arvuti Deep Blue ajaloolise läbimurdeni, alistades kindlalt male maailmameistri Garri Kasparovi. Deep Blue oli inseneriteaduse ime, sooritades 11 miljardit operatsiooni sekundis. Ent selle asemel, et avada tehisintellekti alase uurimistöö lüüsid ja juhatada sisse uus ajastu, saavutas ta täpselt vastupidist. See tõi esile ainult tehisintellektialase uurimistöö algelisuse. Järele mõeldes oli paljudele ilmselge, et Deep Blue ei osanud mõelda. Ta oli males suurepärane, kuid IQ-testis oleks saanud null punkti. Selle võidu järel oli ainus ajakirjandusega rääkija hoopis kaotaja, sest Deep Blue ei osanud üldse rääkida. Vastumeelselt hakkasid tehisintellekti teadlased tunnistama asjaolu, et pelk arvutusvõimsus ei võrdu intellektiga. „Praegu võid 49 dollari eest osta maleprogramme, mis alistavad kõik peale maailmameistrite, ometi ei arva keegi, et need on intelligentsed,“ sõnab tehisintellekti teadlane Richard Heckler.
Kuid
