nahk katki lõigata. Tulevikus hakkabki domineerima mitteinvasiivne kirurgia.
Endoskoobid (kehasse sisestatud pikad torud, mis valgustavad ja lõikavad kude) muutuvad niidist peenemaks. Suure osa mehaanilisest tööst teevad ära mikromasinad, mis on pisemad kui selle lause lõpus olev punkt. (Ühes „Star Treki“ episoodis väljendab doktor „Bones“ McCoy täielikku vastikust fakti suhtes, et 20. sajandi arstid pidid naha katki lõikama. Peatselt saabub päev, mil seda enam tegema ei pea.)
Tulevikus on kirurgia ka holograafiline ja virtuaalne. Arstitudengid õpivad lõikama inimkeha kolmemõõtmeliste virtuaalkujutiste peal, mille puhul iga käeliigutust kordab teises ruumis asuv robot.
Jaapanlased on silma paistnud oskusega luua roboteid, mis suudavad inimesega sotsiaalselt lävida. Nagoyas on robotkokk, kes oskab mõne minutiga valmis teha tavalise kiirtoidueine. Sa vaid vajutad menüüs, mida soovid, ning robotkokk valmistab eine su silme ees. Tööstusrobotite firmas Aisei valmistatud robot oskab keeta kiirnuudleid (minut ja 40 sekundit) ning suudab kiirel päeval serveerida 80 kausitäit. Robotkokk näeb välja väga sarnane Detroidi autode komplekteerimise robotitega. Sel on kaks suurt mehaanilist kätt, mis on täpselt programmeeritud tegema teatud järjestuses liigutusi. Tehases kruvide keeramise ja metalli keevitamise asemel haaravad selle roboti sõrmed koostisosi erinevatest kaussidest, kus on täidis, liha, kastmed, vürtsid jne. Robotkäed segavad kastmeid ning panevad aineid kokku võileivaks, salatiks või supiks. Aisei robotkokk näeb välja nagu kaks hiiglakätt, mis kasvavad välja köögiletist, kuid järgmised plaanitavad mudelid on rohkem inimese moodi.
Jaapani firma Toyota on loonud robotviiuldaja, mis suudab viiulit mängida peaaegu sama hästi kui professionaal. See meenutab ASIMOt, kui välja arvata tema võime haarata viiul, õõtsuda muusika rütmis ja esitada täpselt keerukaid viiulipalu. Heli on hämmastavalt realistlik ning robot suudab teha ka meistermuusikule omaseid hoogsaid žeste. Kuigi muusika ei ole veel kontsertviiuldaja tasemel, on see piisavalt hea, et publikut lõbustada. Loomulikult on meil viimase sajandi jooksul olnud mehaanilisi klavereid, mis mängivad maha suurele keerlevale kettale graveeritud palasid. Sarnaselt nende klaverimasinatega on ka Toyota seade eelprogrammeeritud. Erinevus on selles, et Toyota robot on teadlikult kujundatud võimalikult realistlikult matkima päris inimviiuldaja asendeid ja poose.
Jaapani Waseda ülikoolis on teadlased teinud robotflötisti. Robotil on rinnus kopsude moodi õõnes kamber, millest puhutakse päris flööti. See suudab mängida üpris keerukaid meloodiaid, näiteks „Kimalase lendu“. Peame rõhutama, et need robotid ei suuda luua uut muusikat, kuid võivad inimesega võistelda muusika esitamises.
Robotkokk ja – muusikud on hoolikalt eelprogrammeeritud, nende tegevus on ette kirjutatud. Need ei ole tõeliselt autonoomsed. Kuigi need robotid on vanade klaverimängijatega võrreldes üpris keerukad, töötavad need siiski samade põhimõtete alusel. Robot-majateenijad ja ülemteenrid on endiselt kauge tulevik. Kuid ühel päeval võime leida, et robotkoka ning – viiuldaja ja – flötisti järeltulijad on meie elukangasse lõimitud, ning need täidavad funktsioone, mida kunagi pidasime inimesele ainuomaseks.
TUNDELISED ROBOTID
Sajandi keskpaigaks võib „tundeliste robotite“ ajastu olla täies õies. Minevikus on kirjanikud unistanud robotitest, kellel oleks tunded ning kes igatsevad saada inimeseks. Pinocchio oli nukk, kes soovis saada päris poisiks. „Võlur Ozis“ ihaldas Plekkmees südant. Ja „Star Trekis“ püüdis robot Data omandada emotsioone, rääkides nalju ja püüdes aru saada, mis meid naerma paneb. Kuid samas on ka ulmes läbiv teemakäsitlus, et kuigi robotid võivad muutuda järjest intelligentsemateks, jääb tunnete olemus neile alatiseks kättesaamatuks. Robotid võivad ühel päeval saada meist targemateks, väidavad mõned ulmekirjanikud, kuid need ei suuda nutta.
Tegelikult ei pruugi see olla tõsi. Teadlased mõistavad nüüd tunnete tõelist olemust paremini. Esiteks, tunded ütlevad meile, mis on meie jaoks hea ja mis kahjulik. Suurem osa asjadest ei ole kahjulikud ega kasulikud. Kui meie emotsiooniks on „meeldib“, siis õpime tuvastama seda tillukest osa keskkonnas olevatest asjadest, mis on meile head.
Iga meie emotsioon (nt vihkamine, armukadedus, hirm, armastus) arenes miljonite aastate vältel, et kaitsta meid vaenuliku maailma ohtude eest ja aidata meil sugu jätkata. Iga emotsioon aitab meil geene järgmisse põlvkonda edasi anda.
Tunnete kriitilist rolli meie evolutsioonis on tõestanud neuroloog Antonio Damasio Iowa ülikooli meditsiinikolledžist, kes analüüsib ajuvigastuste või muude ajuhaiguste ohvreid. Mõnedel neist patsientidest oli kuidagimoodi katkenud ühendus aju „mõtleva“ osa (ajukoore) ja meie tunnetekeskuse (sügaval aju keskmes asuva mandelkeha) vahel. Need inimesed olid täiesti normaalsed, ainult et neil oli raskusi tunnete väljendamisega.
Kohe ilmnes üks probleem: nad ei suutnud teha valikuid. Tavaliste otsuste langetamine osutus halvavaks. Poes käimine oli luupainajalik, kuna kõik tundus samaväärne, olgu see siis kallis või odav, silmatorkav või mitte. Neil oli väga raske mingeid kohtumisi kokku leppida, kuna nad ei suutnud tajuda mistahes erinevusi kuupäevade vahel tulevikus. Näib, et nad „teavad, aga ei tunne,“ ütleb Damasio.
Teisisõnu, üks tunnete põhisihte on anda meile hinnangualused, et saaksime otsustada, mis on oluline, mis kallis, mis ilus ja mis väärtuslik. Ilma tunneteta on kõik samaväärne ja meid halvab otsustamisprotsess, sest kõik otsused on sama kaaluga. Seega on teadlased nüüd hakanud mõistma, et tunded pole kaugeltki luksus, vaid intelligentsuse hädavajalik osis.
Kui vaatate näiteks „Star Trekki“ ja näete Spocki ja Datat oma tööd tegemas väidetavalt ühegi emotsioonita, taipate nüüd kohe eksitust. Spocki ja Data igast sammust ja tegevusest on aimata tundeid – kõigi nende otsuste taga on väärtushinnangud. Nad on otsustanud, et ohvitseritöö on oluline, et teatud ülesannete täitmine on määrava tähtsusega, et Föderatsiooni eesmärk on üllas, et inimelu on väärtuslik jne. Seega on emotsioonivaba robotohvitser pelk illusioon.
Tundeliste robotite loomine võib olla elu ja surma küsimus. Tulevikus võivad teadlased olla suutelised looma päästeroboteid, st roboteid, mida saadetakse õnnetuspaikadesse – näiteks tulekahjude, maavärinate, plahvatuste jms ohvritele appi. Need peavad langetama tuhandeid otsuseid, andes väärtushinnanguid selle kohta, keda ja mida päästa ning millises järjekorras. Kogu ümbritsevat hävingut analüüsides peavad need seadma ülesanded tähtsuse järjekorda.
Inimaju evolutsiooni uurides näeme samuti, et tunded on olulised. Vaadeldes aju anatoomilist ehitust näeme, et see jaguneb laias laastus kolme suurde kategooriasse. Kõigepealt on kolju aluse lähedal asuv „roomaja aju“, mis kontrollib esmaseid elulisi funktsioone nagu tasakaal, agressioon, maa-ala kaitsmine, toidu otsimine jne. (Paljudel inimestel tekib jube tunne, kui nad maoga tõtt vaatavad. Nad mõistatavad, et millest madu küll mõtleb? Kui see teooria peab paika, siis ei mõtle madu üldse suurt midagi peale selle, kas sinust saab lõunasöök või mitte.)
Kui vaatleme arenenumaid organisme, näeme, et aju on laienenud kolju eesosa poole. Järgmisel tasandil leiamegi „ahvi aju“ ehk limbilise süsteemi, mis asub aju keskosas. Sellesse piirkonda kuulub ka mandelkeha, mis juhib emotsioonide töötlust. Rühmades elavatel ühiselulistel loomadel on limbiline süsteem eriti arenenud. See oli nende loomade evolutsiooni juures määrav. Rühmadena jahti pidavad ühiselulised loomad vajavad kõrgemal tasandil arenenud ajutegevust, et mõista salgas kehtivat reeglistikku. Metsikus looduses ellujäämine sõltub koostöövõimest, aga kuna need loomad ei saa rääkida, tähendab see, et loomad peavad oma emotsionaalset seisundit edasi andma kehakeelega, st uratuste, vingatuste, liigutuste jms väljendusvahenditega.
Viimaks on meil erinevad ajukoorekihid, mis on tunnuslikud just inimkonnale ning suunavad ratsionaalset mõtlemist. Samal ajal kui teisi loomi juhivad instinktid ja geneetika, kasutavad inimesed asjade mõtestamiseks ajukoort.
Kui
