tegelikult tantsud. Ja mingil imelikul, kaudsel moel nad panevadki keha liikuma, ilma et sa muidugi tugitoolist tõuseks ega tahakski tõusta enne, kui punane põõsas tumeda akna taga justkui tasapisi maha põleb ja veel ainult hõõguma jääb, vihmasajus, mis seal jälle läbi pöögilehtede rabiseb, kui kell saab kuus, pool seitse ja pole muud kui juba tuleb ennast püsti ajada, duši all käia, oma saterkuub selga ja parukas pähe suruda, sest külalised on kohe saabumas ja Anne tahab hakata juba saali lauda katma. Kui nad tulevad, on väljas peaaegu pime ja külma vihma sajab, nagu poleks juba päevi muud olnudki kui see pimedus ja see sadu. Paul on teinud sinna nende poolele, oma elutoa kaminasse tule. See on esimene kord, kui ma näen ja tunnen selles majas tuld, selle soojust ja lõhna, sest need vanad suured kaminad ajavad ju alati pisut sisse, just nii palju, et oleks see lõhn, see Euroopa vanade elutubade lõhn sügisõhtul, pöögi- või tammesuits, ma ei tea, sest kodus ma pole seda lõhna tundnud. Seal on teised ja teisiti, pigem korstnasuits, mis õhtul vastu pimedat õue peale maha lööb, üle kulu või juba lume, see kibe ja magus kuusehalgude, teistmoodi kibekas lepahalgude suits. Õhtu on käes, sügis on käes, talv on käes.
Külalised kogunesid kohe tihedalt nende väikeste sinakate leekide paistele, mis suure kamina põhjas paari puuronti nilpsasid, veini valati klaasidesse ja jutud algasid.
Nüüd on juba teine õhtu ligi, pöögiviirg muruväljaku ümber oleks nagu majale lähemale nihkunud. Päeval päikesega on see plats palju suurem. Jälle krabistab vihma. Météo, ainsa rubriigi, mis mind huvitab Belgia ajalehe Le Soir (Õhtu) netiküljel, lubadus ka järgmiseks paariks päevaks on üsna vähe võimalusi jättev: pluie. Vihm. Mitte avrerses de pluie, mis oleks hoovihmad, vaid lihtsalt niimoodi, ühe sõnaga. Aga näib, et Belgias on ilma veel raskem ennustada kui Eestis, Põhjamere tuuled ja tsüklonid on võib-olla veel ettearvamatumad kui need, mis üle Skandinaavia ja Läänemere meist seal üle kohisevad, nii et täna, kui pidi olema ka lihtsalt pluie ja kõik, puhus vali tuul päeval tegelikult pilved laiali ja isegi päike oli väljas. Käisin rattaga Denderwindekes poes, ikka seda väikest teed mööda, mida Paul teadis teena, mis lossist mööda läheb. Üks suur raudväravatega park on seal jah, loss puude tagant välja ei paista. Need väravad ja nende taga puude alla neelduv allee on kuidagi peibutavad küll, ükskord tahtsin vaadata, mis sealt paistab, aga parajasti, kui vaatasin, ujus alleele must Mercedes, väravad hakkasid vaikselt lahti jooksma ja ma pidin rutuga taganema, katsudes teha veel võimalikult lihtsameelset ja ohutut nägu. Muidu mõtlevad, need seal Mercedeses, et mine tea, kes see on, mõni rodeur, hulgus või varas. Rikastel on niigi muresid ja hirme küllaga, pole vaja neid neile juurde tekitada. Täna olid lossi väravad kinni nagu ikka, ja argipäeva pärastlõunal on nendel teedel ja majade vahel üldse vähe liikumist. Lehmad on omas paigas, hobused ja lambad ka, aga inimesi suurt ei näe. Ainult mõni pensionär paotab ust või vaatab üle oma aia, et kes see seal läheb. Siis on jälle tunne, et mine tea, äkki peavad vargaks. Eks ma varas olegi, kui mitte muu, siis päeva, keset seda tublit ja töökat Flandriat, kust inimesed on pikaks päevaks Brüsselisse oma tööpostidele reisinud. Landes kirjutab „Rahvaste jõukuses”, et vabrikandid, õieti siis alles kaupmehed, pidid esialgu kurja vaeva nägema, et käsitöölisi ühte kohta kokku, vabrikusse saada. Vabrikut tajuti kui vanglat, sest need inimesed olid harjunud ise oma aega jaotama. Kodus ei viitsinud esmaspäeval veel keegi väga usinalt tööle asuda, sest miski ei väsita teatavasti rohkem kui puhkus, eriti kui seda veel ülearu kastetud on. Nädalanorm, et kaupmehe käest jälle kõrtsiraha kätte saada, tehti valmis reedeöösise ja laupäevase rügamise hinnaga, aga siis oldi jälle vabad. Vabrikusse pidi esialgu väevõimuga sulgema need, kellel polnud kas valikut või siis voli vastu hakata, naised ja lapsed, hulgused ja vaesed. Nüüd on inimesed vabrikuga ära harjunud, eriti veel selle sublimeeritud ja mugavustatud vabrikuga, mida kutsutakse bürooks. Inimeste päevaks otsaks bürootornidesse sulgemiseks pole ammugi enam vaja ei sõjaväge ega politseid, sõjaväge ja politseid oleks vaja hoopis siis, kui peaks neid sealt keset nädalat välja kihutama, koju ajama. Veel hilja õhtul põlevad büroohoonete, nende suurlinna võimu ja raha vabrikute aknad, mõned veel ööselgi. Ikka on neid usinaid töölisi, kellel kas pole perekonda, kelle juurde minna, või kellel on, aga kes ei taha ja parem põrnitsevad oma arvutit. Töötavad.
Aga õhtusöögil oli eile, kui ma nüüd loendan, kuus külalist, pluss oma maja rahvas, Firat, mina ja Paul. Alexandra lauda ei tulnud, tal olevat tegemist, ja võib-olla ta tõesti ei viitsinud tühja seltskonnajuttu veeretada, võib-olla aga ei tulnud delikaatsusest, sest üks koht veel oleks olemise natuke kitsaks teinud. Õhtukülalisteks olid niisiis see juba mainitud Geert, Geert van Istendael, nagu ma tema raamatu „Le labyrinthe belge” kaanelt loen, siis üks kõhna naine, kes suurt ei rääkinud ja võib-olla oli Geerti naine, kes teab, siis Sigrid, siis muidugi Alan ja kaks meest, kelle nime ma ei mäleta, aga kellest ühte tutvustati kui ajakirjanikku ja teist kui kirjanikku (ajakirjanik ju ei kirjuta! kuulutas selle peale vana seltskonnalõvi Geert ja naeris), kes olid vist Alani kutsutud, sest teatava suurusjärgu külalistel on alati õigus tulla väikese õukonnaga, ja moodustasid ilmselt paari, ajakirjanikust pool oli selline suurema jutu ja ropema suuga, kirjanikust pool ujedam, aga koos pidid nad olema juba aastaid, sest nagu Alan meenutas, olid nad aastate eest teda Inglismaal intervjueerimas käinud. Sigridist oli see erakordse seltskonnavaistu ilmutamine, et ta mulle eelmisel õhtul Geerti raamatu oli kinkinud. Sest miski pole parem ühe autoriga jutu alustamiseks kui tema raamat. Ma olen märganud, et ükskõik kui kuulus ja enesekindel ka poleks kunstnik, maini ainult talle mõnda tema teost ja kohe ta muutub, kuidagi ujedamaks, vaiksemaks, vaatab sulle tänulikult otsa. See on vist nagu emadega, kellele alati võib nende lastest rääkida. Ja selles on midagi veel isiklikumat. See on, nagu sa räägiksid inimesega temast endast, millestki väga intiimsest, aga ikkagi meeldivast. See toimib alati. Ja see hetkeline uje häbelikkus looritab korraks ka kõige paadunuma kuulsuse pilku, kui juttu tehakse tema loomingust.
Van Istendaeli peetakse siin suureks erudiidiks ja tõesti ta teab palju. Isegi Dorpatit teadis, sest oli kord kirjutanud loo ühest Dorpatis sündinud hollandi juurtega baltisakslasest, kes oli oma venelannast emalt pärinud erilised käed, massööriande ja kes Esimese ilmasõja ajal oli Saksamaal õppides astunud Saksa armee Soome korpusesse, saanud seeläbi Soome kodakondsuse, hiljem aga tegutsenud Hollandis kuningakoja massöörina, kust ta Teise sõja ajal kutsuti või toimetati ühte veel vägevamasse õukonda, leevendama Himmleri kõhuvalusid, mis tal õnnestunudki ja misläbi, oma patsienti pooleldi šantažeerides, õnnestunud tal päästa hulga juute ja miks mitte, sest isegi kui sa oled Himmler, mis loeb sulle mõnisada juuti, kui küsimuse all on su kõhukrambid, jätkuv piin või selle lõppemine, lõõgastus, valust pääsemine. Geerti arvates oli tolle Dorpatis sündinud hollandlase üheks trumbiks tema Soome pass, mis muutis ta natside jaoks puutumatuks, aga minu arvates näitab see arvamus siiski pigem Geerti kui Belgia alama, eurooplase natuke naiivset sisseharjunud usku seaduse ja kokkuleppe jõusse; ma küll ei usu, et ühte Himmlerit võiks olulisel määral peatada selline asi nagu Soome pass. Aga igatahes tänu sellele teadis Geert minu suureks imestuseks, et Tartu (mainisin, et õppisin seal bioloogiat) on seesama, mis Dorpat. Eks sealt vanast Dorpatist ole igasugu imelikke saatusi hargnenud. Kui Pariisis Luxembourg’i aia Orangerie’s oli too Lennart Meri pisut despootliku tahte kohaselt üles riputatud eesti maalinäitus (ma kahtlustan, et Orangerie kruusapõranda peenike valge tolm on nüüd igavesti meie sõdadevahelise, Pallase koolkonna maalide värviuuretes ja krakelüüris, aga teistest küljest, mis võiks neid nii püüdlikus, kuigi pisut vanamoodsas Pariisi vaimus sündinud pilte rohkem õilistada kui Pariisi tolm?), siis ühel päeval, kui ma seal kasvuhoones istusin ja maale valvasin, tuli mu juurde üks väga vana mees, osutas ühele pildile, mis kujutas Tartu vaadet, ja ütles, et ta on seal sündinud ja et nüüd ta siis teab, milline Tartu võis välja näha. Tema prantsuse vanemad jällegi olid revolutsiooni aegu põgenenud Venemaalt, sattunud Tartusse, kus tema siis sündis, ja sealt olid need vanemad kuidagi imeteid pidi, titt kaenlas, viimaks Prantsusmaale välja jõudnud. Tema Prantsuse tsiviildokumentides on aga sünnikohana tänini kirjas Dorpat, Russie.
Söögiks oli küpsetatud lambakints, gigot, kartulivormi ja köögiviljadega, mis ainsana Alani taldrikule jõudsid. It was the first of June 1981, when I decided that I won’t eat creatures any more.
