nõksuga, sest geikultuuris on religioon, eriti kristlik religioon üldiselt mal vue ja normiks on vabamõtlemine, selles vanas Euroopa traditsioonis, kus igal asjal on oma koht ja nimi ja udutamist üldiselt ei sallita. Ole kes oled, aga tingimusel, et sa ennast defineerid. Geert hiilgas selle peale vaimukusega, et taimed on ka creatures, sest nad on samuti created ja lisaks tuli veel selliseid mõtteavaldusi, et äkki on porganditel ka närvisüsteem, me lihtsalt ei tea. Tahtsin peaaegu lisada, et tõesti, äkki on porganditel isegi oma Shakespeare ja meie sööme neid. Millegipärast äratab söögilauas, kus keskelt pisut roosakas lambapraad on ilusti lahti lõigatud ja taldrikutele jagatud, taimetoitlase kohalolek justkui mingeid väga salajasi halva südametunnistuse torkeid ja isegi sellises kultuurses seltskonnas heidetakse vegetariaani üle tsipa kaudset nalja, enne kui nuga oma lambakintsu lüüakse. Siia Vollezelesse tulles ma mõtlesin ka, mida teha, aga otsustasin üsna kohe, et ma ei hakka ennast taimetoitlaseks kuulutama, vaid söön, mida pakutakse, sest see oleks üks igavene tüli ja pahandus, kui keedetaksegi ainult kahele kirjanikule ja üks neist sööb liha ja teine ei söö. Pealegi on see taimetoidutaldrik sellises olukorras hästi igav, see on enamasti lihtsalt sama söök miinus liha. Eks ma siis pärast kodus ole taimetoitlane edasi, niivõrd kuivõrd, sest piimagi saamiseks tuleb loomi tappa, kuhu kõik need lehmavasikad või kitsetalled, kes peavad sündima, et lehm või kits „piima tooks”, nagu Hiiumaal öeldi – kuhu nad siis lõpuks ikka pannakse? Lasteaeda ja pärast kooli. Ja siis vabrikusse. Kombinaati. Minu jaoks on selle küsimuse moraalne külg ebaselge ja pigem ma ei vaeva oma pead sellega. Ma tean seda, et mulle isiklikult looma tappa just eriti ei meeldi, ma mõtlen imetajat looma või lindu, kärbse ja sääse puhul ei tunne ma küll midagi. Ja siis veel seda, et liha läheb hammaste vahele ja üldiselt mulle istub lihavaba dieet paremini. On lihtsam. Aga siin on jälle niimoodi lihtsam ja näis, mida siis Anne meile täna on valmistanud ja kes lauda tulevad, kas istume Firatiga kahekesi nagu läinud neljapäeval, sest neljapäev on jälle käes. Ruttu küll, tegelikult. Kell on pool seitse ja sülg juba valgub suhu. Naljakas, kui kiiresti sellega ära harjub, et sulle keedetakse ja kindlal kellaajal lauale kantakse, laota ainult oma salvrätik põlvedele ja oota. Tõsi on ka see, et söömine muutub kohe hoopis rituaalsemaks, see tähendab, ka pühalikumaks toiminguks. Ei, kodanlik tööjaotus, see, et ühed keedavad ja teised söövad, on ikka tore asi. Omamoodi teeb seegi elu lihtsamaks. Omamoodi.
28.09
Väga, väga, väga halb mood on avada hommikul peale ilm.ee’d, mis ise kohe avaneb, ja oma kirjakasti, kus midagi ei olnud (ja kuidas seal pidigi olema, kui ma alles eile õhtul, kui Eestis oli kell juba vast 11, seda vaatasin; kodus ma vaatasin mailbox’i korra päevas, hommikul, siin kui mitte just kümme, siis viis korda päevas küll), ajalehtede netiküljed ja sealt igasugu „huvitavaid” artikleid lugeda. Paljude arvates vähendab internet televisiooni kahjulikku mõju, ajupesu. Minu meelest on nii, et kui järjestada kahjulikkuse järgi, siis kõige kahjutum on raadio, mis jätab vabaks nii silmad kui käed ja sa võid üsna vabalt isegi oma mõtteid mõelda, kuigi ka raadio võib teadvusesse küllalt tarbetut erutust kallata (eriti igasugused probleemsaated, vabariigi valvurid, kus ennast üles küttes ebakohti lahatakse, püüan neid vältida); televisioon jätab vabaks ainult käed, aga mis sa nendega ikka teed, kui just sukka ei koo. Ja suu ka. Sellepärast teleka ees süüaksegi. Aga internet vangistab nii silmad, kõrvad (mina küll keeran igasugu hääled, mis sealt välja karata võivad, igaks juhuks juba ette maha), käed kui ka kogu mõistuse, sest tema eriline saatanlikkus seisneb just selles, mida peetakse vooruseks, nimelt su lõpututes „valikuvõimalustes”. Aga kõik see valik on väline ja ette antud. Ma siiski päris hästi ei saa aru inimestest, kes viskavad teleka kui kõige kurja juure toast välja, aga istuvad tundide kaupa arvutiekraani ees. Ekraan on ekraan. Ei tea, miks ta nii köidab. Oma helenduse, liikuvate piltidega.
Väljas on täna tõesti väga pime ja see oli esimene hommik, kui ärkasin vihmaladina peale. Rookatuse räästad jooksid, viinapuu kollased lehed tilkusid ja voodist välja tulemisega ei paistnud just erilist kiiret olevat. Unest oli pähe ringlema jäänud selline kaksikvärss:
See oli, kui armastus viis
meid enestest kaugele.
Tuletasin meelde unenägusid. Seal oli seekord isegi vanaema, aga mitte aktuaalse tegelasena, vaid mälestusena. Unes meenus mulle, kuidas vanaema 1967. aasta augustitormiga mu auto peale võttis ja läbi pimedate männikute mere äärde sõidutas. Seal läksime luidete vahele, tormise mere äärde, kus oli kõige ohutum, sest ükski puu ei saanud peale kukkuda. Vanaema ütles valjusti Aamen! ja pöördus ringi, et me tagasi läheksime. Mõtlesin unes seda mälestust analüüsides, et järelikult ta ikkagi palvetas. Ja imestasin, et ta ka autot juhtis. Tegelikult me olime
67. aasta augustitormi ajal vanaemaga kahekesi kodus, teised olid Riiga sõitnud. Puualused olid kõik õunu täis ja ma poleks midagi kartnud, kui vanaema hirm teiste pärast poleks mulle üle kandunud. Siis polnud ju mobiiltelefoni, et järele küsida, kas olete elus. Pidi ootama, et teada saada. Teine tormiepisood unes oli see, et Esnas olid talgud ja samal ajal tõusis suur tuul, mis murdis pargis tohutu saare. See oli nii jäme, et kui ta seal põiki üle tee lamas, oli tüvi kõrgem kui püstiseisev inimene. Ta oli ka juba täiesti mäda. Ma vaatasin, et sellist saagi küll pole, millega seda juppideks lõigata, ja et eks ta vist sinna tee peale jäägi, peab teist kaudu käima hakkama.
Väljas läheb isegi nagu valgemaks. Kuu aega vihmapäevi siin, see oleks küll karm. Karm, aga õiglane, võib-olla. Võib-olla just seda ongi vaja.
Oli kuulda, kuidas Firat käis köögis kohvi tegemas. Mina tean juba tema harjumusi, tema minu. Õnneks on need parajas nihkes. Ta tõuseb veidi hiljem kui mina, hommikust ei söö, teeb ainult kruusi lahustuvat kohvi, see on tavaliselt siis, kui minu hommikusöök on juba söödud. Võib ka olla, et ta ootab, kuni ma olen köögis ära käinud. Ja siis veel natuke. Esimesel hommikul sattusime seal kokku. Eks ta ole ka natuke sotsiopaat nagu kõik kirjanikud, isegi seltskondlikumad neist. Piisab täiesti sellest, et me mõnel õhtul, nagu eile, peame kahekesi söögilaua ääres istuma. Anne vaatab vahel ukse vahelt, kas võib juba uue käigu lauale tuua. Kui magustoidukausid on ära viidud, saab ta koju minna. Ta elab Denderwindekes, Firat küsis eile. Anne palus meil küünlad endal ära kustutada, kui söögitoast välja läheme. Firat viivitas veel oma veiniklaasi juures ja me veeretasime võrdlemisi huvituseta juttu teineteise elust. Firat igatseb ikka väga linna ja oma Stockholmi järele, ta plaanib isegi Brüsselis vahepeal paariks ööks hotelli võtta ja võib-olla juba tuleval nädalal, nii kolmeks päevaks, „aga võib-olla ka neljaks” üldse Stockholmi koduste juurde lennata. Kuus nädalat on liiga pikk aeg. Kurdistani järele ta ei igatse. Tal on seal isegi ilus maja (võib-olla ka korter, sest Stockholmi elamise kohta ütleb ta ka house), aga seal ta käib ainult siis, kui on Türgis mõni konverents. Tal on Rootsi pass ja nii ta võib neil konverentsidel rääkida, mida tahab, kuigi salapolitsei agendid olevat kurdi üritustel alati kohal ja kuulavat. Kuueteist- kuni kaheksateistaastaselt oli ta olnud kommunist, aga siis lahti öelnud, sest seal on ikka see „one party, one leader”. Sama lugu olevat PKK-ga, Kurdi Tööparteiga, mille juht Abdullah Öcalan, kuigi vangis, olevat parteiliikmete jaoks nagu Jumal. Oma advokaadi kaudu, kes teda vangis külastada saab, läkitavat ta neile sõnumeid ja juhiseid. Ka kurdi televisioon siin Brüsseli lähedal olevat võrdlemisi PKK mõju all, saavat sealt raha. Nii me siis istume seal vastastikku, kahe küünla ja laelühtri (kus on elektriküünlad) paistel, mina, „kristlane”, oma veeklaasiga ja tema, „moslem”, oma veiniklaasiga. Neil on praegu pealegi ramadaan, nagu Firat ütles. Tähendab siis uue kuuloomiseni oktoobri keskpaiku. Noor kommunist olevat olnud selle poolest küll tore olla, et ramadaani ajal, kui teised päevad otsa paastuma pidid, olevat nad söönud ja joonud. See tuletas mulle meelde, et 2001. aasta sügisel, kui ma Pariisis istusin ja oma märkmeid tegin, millest pärast said „Harjutused” (faili nimi oli tegelikult Harjumused), siis oli ka ramadaan, tol aastal vist hiljem, novembris. Nüüd ma siis kirjutan jälle mingeid „Harjutusi”, nagu ma jääksingi elu lõpuni neid kirjutama. Ikka ja jälle. Parema puudumisel. Ma arvan, et Firat on oma kurdi sõprade ja perekonna keskel hoopis teistsugune. Kakskümmend
