Mõnikord isegi nii palju, et kohati võis jõest läbi minna, ilma et vesi oleks põlvedest kõrgemale tõusnud. Veeseisu alandamisel oli mitu kaalukat põhjust. Eelkõige avati tammiluugid seetõttu, et tollal tehti Tõrva külje alla võnkleva Õhne jõe äärsetelt luhaheinamaadelt hoolega heina. Lehmapidajad tirisid seda sealt koju koormate viisi.
Mu lapsepõlvekodu asus jõest umbes kilomeetri kaugusel. Jõe ja majade vahele jäi avar luht, kus ei kasvanud ainsatki puud ega põõsast. Heinamaade kasutajad ei andnud neile kasvamiseks võimalust. Kui mõni võsu tekkiski, niideti see järgmise heinateo käigus maha. Õue pealt oli ilusasti näha, kui keegi jõe ääres kõndis või kala püüdis, kuid hilisematel aastatel jäi loomapidajaid järjest vähemaks ning luht hakkas tasapisi võssa kasvama. Praeguseks on seal niisugune soine padrik, et sealt ei lähe tankiga ka läbi.
Veetaseme alandamise tagajärjel paljandusid jõe madalad kaldad paljude kilomeetrite ulatuses ja said järgnevate nädalate vältel liigniiskusest kuivada. Sel ajal hävis igal aastal ka kaldaäärses vees kasvav taimestik. Teine põhjus, miks tammiluugid igal suvel ja küllaltki pikaks ajaks avati, oligi jõekallaste kuivendamine – et kõrgemale jäänud kaldapervedelt liigne vesi jõesängi saaks valguda ja perved taheneda. Nii oligi tollal piki jõeääri võimalik koguni kingadega kõndida, ilma et jalad märjaks oleksid saanud.
Nüüd pole tammiluuke enam hulk aastaid avatud või kui seda ongi tehtud, siis sedavõrd vähesel määral, et see pole veeseisu ülalpool tammi kuigivõrd mõjutanud. Kallastele pole juba aastakümneid antud aega kuivada ja liigvett ära nõristada ning tulemus on silmaga näha. Kaldad on muutunud püdelaks ja läbimatuks, lausa mülkaks.
Neis kohtades, kus varem võis kõndida kingadega ja kus tõrvakad päevitamas käisid, laiub püdel õõtsuv soo, kus üks mülgas teist taga ajab. Ilma kahlamispüksteta pole seal enam midagi teha. Kõik endised teerajad on kadunud ning soostunud maa-ala suureneb iga aastaga. Esimesel Eesti ajal, aga ka 1950.–60. aastatel olid jõe ääres ülalpool tammi peene jõeliivase põhjaga ujumiskohad, mille läheduses maa tolmas, kuid nüüdseks pole sellestki enam midagi järel. Noortele pole mõtet üldse kõnelema hakatagi, et siin sai kunagi ujutud ja päevitatud. Nad nagunii ei usuks, sest nendesse mülgastesse ei roniks tänapäeval ujuma või päevitama enam ükski täie-, poole- ega isegi veerandaruline.
Kui see probleem oleks omane ainult minu kodulinnale, siis ma sellest ei kõneleks, sest Tõrva on liiga väike, et võiks teha mingit üldistust kogu Eestimaa kohta. Kuid niipalju kui ma ringi liikudes tähele olen pannud, on see probleem olemas mujalgi. Teadmatusest, lohakusest, viitsimatusest või lihtsalt puhtinimlikust lollusest jäetakse paljudel tammidega tõkestatud jõgedel ja ojadel veeseis suvel kuumaga reguleerimata ning selle tulemusena on pöördumatult hävinud terve hulk imekauneid loodusmaastikke, mille eest hoolitsemisega omaaegsed balti parunid ja ka pohhuismist nõretavad sovjetid said hakkama lausa suurepäraselt, aga tänane Eesti Vabariik või õigemini tema ametnikkond enam mitte. Ju siis pole neid maastikke nende arust lihtsalt vaja.
Inimesed toimivad ses suhtes täpselt nagu koprad. Ainult selle vahega, et kui nende loomakeste jaoks on kõrge veeseis lausa hädatarvilik, et oma urgude sissepääsuavad vee alla peita, siis inimestele pole seda üldse tarvis. Ühest küljest küll ironiseerime slaavlaste üle, kes oma määratute paisudega on hävitanud nii Dnepri kui ka Volga, aga teisest küljest teeme sedasama ka ise, ainult natuke väiksemas mahus.
Aga nähtavasti pole siin midagi võimalik ette võtta, sest kahjuks ei maksta meil paljude valdade ja linnade keskkonnanõunikele palka mitte loodushoolivuse, vaid hoopis lubatähtede väljakirjutamise eest oma tuttavatele ja sugulastele, mille alusel saab lüüa sae sisse mitmesaja aasta vanustesse tamme- või pärnaalleedesse. Niikaua, kuni säherdustel ametikohtadel istuvad mujalt sissetulnud-toodud-veetud-tiritud ustavad parteisõdurid, mitte aga oma ala spetsialistid, kes on päritolult kohalikud ja teavad, kuidas neis paigus vanasti toimiti, pole nähtavasti mingit muutust oodatagi.
Veel enamgi: mõne aja eest lugesin lehest ühe taolise „keskkonnanõuniku” heietust sellest, et Kadrioru pargi kaheksakümne aasta vanused pärnad olla liigvanad ja raugastunud selleks, et neid alles hoida. Kui niimoodi suhtutakse juba meie maa, rahva ja riigi esindusparki, mida kuradit siis veel mingeist ääremaa-nõunikest tahta?
Iseküsimuseks jääb muidugi see, kustkohast on niisugune nomaadimentaliteet meisse imbunud?
NÕUKAAJA KALAPÜÜGIVARUSTUS
Korraliku kalapüügivarustuse soetamisega oli kolm-nelikümmend aastat tagasi üks suur jama. Igavene rist ja viletsus. Ega tollal siis nii polnud nagu praegu – avad paari klahviklõpsuga vastava Internetilehekülje ja valid juba kodus, vaikuses ja rahus välja, mida sa poodi minnes osta tahad. Saadaval on kõike. Valik on niisugune et võtab peast segi. Müügil on sellisel hulgal kõikvõimalikku träni ja senitundmatuid imevidinaid, et ei oska neile nimegi anda.
Poes kaob igasugune orientatsioonivõime paugupealt mõne hetkega. Pärast ei mõista kauplusest enam väljagi tulla. Koperdad oma ostudega vastu uksepiita või marsid jumal teab missugusest uksest välja ja kurat teab kuhu. Nõukaajal kasvanud ja elanud ostjaga peavad müüjad kannatlikud olema, teda käekõrval talutama ja olema valmis igasugu totrateks küsimusteks.
Misasi see on?
Milleks see hea on?
Kuidas seda kasutatakse?
Jne.
Kord oli mul ühte linna sattudes aega ja ma veetsin pool tunnikest keskmise suurusega kalastustarvete kaupluses. Lihtsalt uudishimust ja huvi pärast, et teada saada, kui palju ma seal nimetatud ajaga kõikvõimalikke kalastustarbeid kokku lugeda jõuan.
Erinevaid õngeritvu oli üle kaheksakümne. Spinninguritvade lugemine läks sassi umbes viiekümne juures. Erinevaid spinningurulle umbes kolmkümmend nimetust. Tamiile – jumal teab kui palju. Vist tuhandete kilomeetrite kaupa. Erineva suurusega konkse, ujukeid ja tinasid musttuhat. Mis lantidesse puutub, siis ära üldse räägi. Neid oli seal nagu tähti taevas. Kõike oli sellisel hulgal ja sortimendis, et võttis silmad kirjuks.
Aga aastat kolmkümmend või nelikümmend tagasi, ajal, mida mõni poole- või õigemini veerandaruline seniajani taga nutmast ei väsi, ei maksnud sellest kõigest unistadagi. Veel enamgi! Niisuguseid kohti, mida tänapäeval nimetatakse kalastustarvete kauplusteks, polnud tollal olemaski. Vähemalt väiksemates linnades mitte. Partei polnud ette näinud. Kõiksugu kalameestele vajalikke vidinaid müüdi niinimetatud kultuuritarvete kaupluste väikestes, poole meetri laiustes ja napi meetri pikkustes letikestes. Suuremat polnud vajagi. Arenenud sotsialismi tingimustes polnud sinna nagunii midagi panna.
Näiteks väikesi konkse, ja mitte ainult väikesi, vaid üldse igasugu lihtõnge jaoks tarvilikke konkse oli müügil sedavõrd haruharva, et kuuvarjutus oli nendele pealejuhtumise kõrval tüütult sage nähtus. Tamiili polnud ei peenikest ega jämedat. Pahatihti polnud üldse mitte mingisugust tamiili ja kui vahel see ime juhtuski, et korralik ja vajaliku läbimõõduga tamiil müügile sattus, siis ei müüdud seda mitte poolidele kerituna, vaid mingite iselaadsete tamiilikoonaldena, mis kippusid alalõpmata sassi minema, ja kui see juba juhtus, siis – oo jumal! Selle sasipuntra lahtiharutamisega poleks KAPO ka hakkama sanud. Ma olen nendega maadeldes nii nutnud, karjunud kui ka naeru lagistanud.
Kõik kalamehe jaoks elementaarsed vidinad olid defitsiit, iseäranis kalapüügihooajal, see tähendab suvel. Kes omale talvel tagavarasid ei soetanud, oli suvel plindris. Siis oli iga kupulehtede taha jäänud õngevärk katastroof ja murdunud õngeritv maailma lõpp. Hooajal polnud enam kusagilt uut võtta.
Tõsi, aeg-ajalt sattus kultuuritarvete kaupluste lettidele kalamehekaupa kaupa ka suviti, kuid komplekteerimatult ja üldse tundus, et varustajad pole täie aruga. Et nad on ullikesed, kes leiavad,
