maailmanimega firmas, siis seisneb tema ainukene väärtus selles, et meil on temaga mugavam, mõnusam ja eelkõige kergem püüda. Aga kala näkkamine ei sõltu sellest absoluutselt.
Ainus, mis kala võtule ja seega ka saakidele reaalset mõju avaldavad, on püügikogemused, kusjuures need kogemused ei pea olema mitte teoreetilised, vaid praktilised. Immanuel Kant on juba üpriski ammu öelnud, et tõe ainsaks kriteeriumiks olevat praktika ja ses suhtes olen ma tolle Königsbergi iseärakuga sajaprotsendiliselt nõus. Mõni veeuputuseelne ätike, kel aktiivset kalastajastaaži kuuskümmend, seitsekümmend või veel enamgi aastat, saab omatehtud paju- või kadakaridvaga – kõnelemata juba nõukaaegsest puitliimspinningust – palju suuremaid saake kui tema kõrval püüdev algaja, kelle püügiriistad võivad maksta kas või kümme tuhat, ja seda mitte kroonides, vaid eurodes.
Ning ei aita seda algajat ka kõiksugu jumal teab mis päritolu peibutussöödad ja söödasegud. Ta võib neid järve või jõkke loopida kas või tonnide viisi, aga tulemus on null. Ent vanamehenuustik sealsamas läheduses, vaid kümmekonna meetri kaugusel, muudkui kisub. Katkub kalu kaldale, nii et nahk märg. Kusjuures ilma igasuguste imesöötadeta. Ainult vahel harva viskab sisse mõne peotäie nätskeks näsitud leiba.
Kordan taas, et võin küll eksida, kuid minu arvamus on igatahes selline, et parim ja ainuvõimalik viis ilusaid kalu saada on pidevalt jälgida vanade kalameeste toimimist. Nende igat liigutust, näiliselt ka üldsegi mitte asjassepuutuvaid. Istumine mõne vana kalamehe lähedal ja tema jälgimine kas või paari tunnikese jooksul annab algajale kolm korda rohkem kui terve virna tarkade kalastusalaste raamatute läbilugemine või lihtsalt tühipalja sõnamulina kuulamine, et et kuidas kala püüda, millega või kus.
Kõrvade kaudu ei lisandu – vähemalt kalapüügiga seonduvate nüansside kohta – mitte mingisugust tarkust. Ainuke võimalus selles valdkonnas pisut targemaks saada on vaatlus, vaatlus ja veel kord vaatlus.
Paraku tahavad aga paljud, iseäranis noores eas – kaasa arvatud nende ridade autor omal ajal – olla sündinud tarkpead. Praegu, kui ma tublisti vanemaks olen saanud ja pea juba tasapisi eeslikarvaliseks hakkab tõmbuma, on mul lausa põrgulikult kahju, et ma poisikesena vanu, Eesti ajal ja koguni tsaariajal sündinud kalamehi nii vähe kõrvalt jälgisin. Võinuksin palju tähelepanelikum olla. Nüüd on hilja seda viga parandada, sest need vanad mehed on juba ammugi hauas ühes oma rikkalike kogemuste ja teadmistepagasiga selle kohta, kuidas kala tuleb püüda või kuidas kalal olles käituda.
Oleksin pidanud kõik, mida tähele panin, hoolikalt üles kirjutama. Praegu oleks see lausa hindamatuks õppematerjaliks nii iseendale kui ka teistele. Paraku ei tulnud ma millegi sellise pealegi, sest nagu iga teinegi põlvkond oma tee alguses, tahtsime ka meie ise enestele jalgratast leiutada. Ning selles tuhinas läks kaotsi tohutu informatsioon. Pöördumatult ja jäägitult. Ma ei tea näiteks, miks üks ülemöödunud sajandil sündinud kalamees õngevetel olles alati enne ussi konksu otsa panekut seda nuusutas ja osa ussidest välja praakis. Ta tegi mingi valiku ussidest lähtuva lõhna järgi. Aga milles see seisnes? Ma ei tea seda ega saa ka kunagi teadma.
Või jällegi: mis põhjusel vanad kalamehed õngitsedes lausa vahetpidamata käsi pesid? Taas seesama vastus – ignoramus et ignorabimus.
Ja nii ei ole lood mitte ainult kalapüügiga, vaid õigupoolest üldse kõigega. Kogemuslik side katkeb peaaegu iga põlvkonnavahetusega. Vähemalt enamiku inimeste jaoks, ning selle sideme katkemine tekitab iga põlvkonna jaoks tohutu ajakulu. Kõik teadmised ja oskused, mida võiksime targematelt lihtsalt üle võtta, tuleb avastada meil endil, ning see võtab kuratlikult palju aega. Teinekord kogu elu…
ISSANDA LOOMAAED ON KIRJU
Kalastajaid on mitut sorti. Neid kõiki ühe mõõdupuu järgi hinnata on võimatu. Selleks on nad liialt erinevad nii tõekspidamiste, mentaliteedi, arusaamade kui ka käitumise poolest. Nii et võib öelda: prioriteedid on perpendikulaarsed.
Missuguse ühise nimetaja alla saaks viia näiteks kahte inimest, kellest üks on väljas ainult saagi peal, kes ei vali saagi saamiseks vahendeid, teine aga käib kalavetel eelkõige seepärast, et see võimaldab tal olla looduse rüpes?
Nende ridade kirjapanija arust on põhimõtteliselt olemas kolme suuremat liiki kalal käivaid inimesi. Kõigepealt kalamees-loodusenautija, seejärel kalamees-ahnitseja ning lisaks veel üks iseäralik tegelane, kelle nimeks võiks ehk olla kalamees-liputaja – seda tüüpi kalastajad on Eestimaale tekkinud alles viimase paarikümne aasta jooksul. Varem neid nagu polnudki või vähemalt ei hakanud nad nii väga silma kui praegu. Aga võib-olla on asi ka selles, et kui olin palju noorem, ei pannud ma neid isevärki tegelasi lihtsalt tähele. Nad jäid mul nii-öelda kahe silma vahele.
Siinkohal tekib nüüd lugejal kaheldamatult küsimus, et kes on see kalal käiv inimene, keda ma kalamees-liputajaks nimetan? See on inimene, keda ei kisu veekogude äärde ei loodetav kalasaak ega ka võimalus looduses olla, vaid hoopis ülisuur tahtmine demonstreerida teistele kalameestele oma ülikallist ning tont teab kust maailma nurkadest kokku aetud kalapüügivarustust.
Tegelikult on niisugune kummaline inimtüüp siin maamunal peaaegu alati eksisteerinud. Näiteks viisteist või kakskümmend aastat tagasi hankisid paljud rippuvate õllekõhtudega vennikesed enestele tollal ülikalli Adidase või Nike’i dressi ja läksid siis sellega rahvarikastesse kohtadesse uhkeldama. Umbes sellises vaimus, et vaadake nüüd kõik, kes mina niisugune olen ja mida kõike ma endale lubada võin. Neid alaväärsuskompleksi all kannatavaid kloune hüüti rahvasuus dressinimesteks.
Tänapäeval, kus nii Adidase kui ka Nike’i dressid on kättesaadavad praktiliselt igaühele, on niisugune uhkeldamine mõtte kaotanud. Sellega, mis seljas kõikidel või vähemalt paljudel, pole ju mõtet laiutada. Niisiis on dressid uhkeldusobjektina vajunud ajaloo prügikasti, ent nende dresside sisu – homo sapiens Estoniae kõigi oma tõekspidamiste ja käitumistavadega – on jäänud. Paljud kunagistest dressinimestest käivad tänapäeval jõgede-järvede ääres või ka nende peal oma kalapüügiriistu, varustust, riietust ja paate demonstreerimas. Vaadake nüüd kõik, kes mina niisugune olen ja mida ma endale lubada saan!
„Tuhandekroonine spinning… hahahaaaa… Kes siis siukesega kala püüab… Neljakümnekroonine lant… Hahahaa… Oled sa hulluke või või kerjus?”
Mis aga puudutab kalapüüki kui harrastust, siis see on nende jaoks hirmkallite kalapüügiriistade demonstreerimisvõimaluse kõrval hoopis tähtsusetu asi.
Kui niisugune omast arust tähelepanuvääriv isand ostab näiteks paadi, siis ei lähtu ta selle valikul mitte otstarbekusest ja mugavusest, vaid hinnast. Täpselt niisamuti on ka kogu muu kalapüügivarustuse hankimisega. Tuhandekroonise õngeridva või spinningurulli poole ei hakka säherdune inimtüüp vaatamagi. Kui vidin maksab vähem kui kolm, neli või isegi viis tuhat krooni, ei tule talle mõttessegi seda osta. Ja õige kah, sest muidu… mine tea! Hakatakse veel lihtsurelikuks pidama.
Iseäranis huvitav on jälgida säherdusi inimesi kusagil veekogu ääres. Jõudnud kaaslastega jõe või järve äärde, ei hakka säherdune liputaja-kalamees teiste kombel kohta sisse söötma ega oma varustust kibekähku lahti pakkima, et õnged ruttu püügivalmis saada, vaid hakkab selle asemel teistele oma kallihinnalisi instrumente näitama. Ning seda tehes seletama, kui palju ta ühe või teise jubina eest on maksnud. Kui ta avab landikarbi, võib näha, et tema kunstkalad pole paigutatud erinevatesse lahtritsse mitte värvitooni või landi tüübi, vaid hoopis hinna järgi.
„Vaat need siin on kahesajakroonised… Aga nood jällegi kolmesajased… Kurat… siia on üks kaheksakümnene ka sekka sattunud… ”
Kui jälgida sihukest kalameest, selgub õige pea, et kalapüügist ei tea ta tegelikult tuhkagi. Ja ei tahagi teada. Ta
