jokk-kalameesteks, aga mispärast nimelt, selgub natuke hiljem.
Selle inimtüübiga on kas otseselt või kaudselt puutunud kokku igaüks, kes armastab veekogude ääres luusida, ning need sõnad ei käi mitte ainult kalameeste kohta. Neid on kahtlemata näinud, kuulnud või siis märganud igaüks, kes vähegi looduses armastab viibida.
Need inimesed käivad looduses selleks, et seal linnakärast tüdinuna ja tülpinuna pidu panna. Harilikult toimub see hulgakesi koos, sest mis pidu sa üksipäini või kahe-kolmekesi ikka pead? Mis aga puudutab kalapüüki kui meelelahutust, siis see on nende jaoks hoopistükkis teise-, kolmanda- või isegi seitsmendajärguline tegevus. Näiliselt minnakse küll õngitsema ja sinna loomulikult ka jõutakse, aga mis jõe või järve ääres pärast kohalesaabumist toimuma hakkab, seisab tõelisest kalapüügist üpriski kaugel.
Nagu eespool juba mainitud, käivad säherdused jokk-kalamehed looduses seltskonniti. Vahel on neid platsis terve kari, oma kümmekond. Tavaliselt saabutakse rohelisse mitme autoga, mis kõik on mõistagi rahvast täis. Jokk-kalameeste lemmikkohtadeks on eriti üksildased paigad, kus pääseb oma uhkete masinatega veele võimalikult lähedale – oleks hea, kui paari meetri kaugusele, ning mõistagi ei tohi see koht samas olla liigniiske või mudane, vaid peab olema kuiv. Kui säherdune koht leitud, on esimeseks toiminguks välilaagri püstipanek. Püstitatakse telgid, metsa alt korjatakse rämpsu, seejärel süüdatakse lõke. Iseenesestki mõista, et see kõik käib valju jutu, hõigete ja ajuti lausa röökimise saatel.
Siiski… ühe asja jätsin märkimata. Nimelt selle, et üheks esimeseks toiminguks, mida taolised jokkarid kohale jõudes iial ei unusta, on automaki põhjakeeramine. Mis kalalkäik ja loodusenautimine see siis olgu, kui taustaks pole üht korralikku tam-tamtammi, mida nad ise tümpsuks hüüavad. Mõnikord on primitiivne tümin nii vali, et seda on kuulda isegi kolme kilomeetri kaugusele. Et nii kõrvulukustava lärmi saatel end üksteisele arusaadavaks teha, tuleb muidugi ka endal hästi kõva häält teha. Kõnelda just nii kõvasti, nagu jumal kellegi häälepaeltele ulatust on andnud.
Ühe tähtsamast tähtsama ning jokkareid iseloomustava asja unustasin nende muusikalise maitse kirjeldamise tuhinas hoopistükkis ära – niipea kui on kohale jõutud, autodest välja ronitud ja põit kergendatud, võetakse saabumise auks üks korralik naps. Nii-öelda heast meelest, et elusana ja ühes tükis pärale on jõutud ja ka vaikne kohake leitud. Ümberringi ikkagi puhas ja puutumatu loodus. Nina all kalaveed ja nii edasi. Seda kõike silmitsedes lihtsalt ei saa teisiti, kui peab väheke rüüpama.
Järgmised pudelid avatakse üleüldise vaimustuskisa saatel siis, kui telgid püsti on pandud, lõke süüdatud ja sealsamas lõkke kõrval ka liha, vorstikesi ja šašlõkki grillima hakatud. Muide, pudeleid kõikvõimalike jookidega on sealsamas lõkke ääres terve virn. Mis puudutab aga tagavarajooke, nii-öelda reservi või siis militaarterminoloogiat kasutades teist strateegilist ešeloni, siis need on asetatud jõe või järvekese madalasse kaldavette külma.
Mõnele lugejale, kes säherduste asjadega eriti kursis ei ole, võib nüüd muidugi tunduda, et nende ridade autor säherduse pudelikogusega liialdab, ent ei. Liialdamist pole siin kusagil. Pigem vastupidi. Asi on tõesti nii! Vast paar kuud tagasi lugesin ühe väikese järvekese ääres säärasest seltskonnast maha jäänud tühjad pudelid ajaviiteks ära ja sain kokku kakskümmend kolm ühikut. Kaheksa viinapudelit, neli viskipudelit, neli konjakipudelit, kaks nii kuradima peene napsi pudelit, et minutaoline diletandinäru ei osanud neile nimegi anda, ning viis klaasist õllepudelit. Lisaks oli seal terve lasu siia-sinna laiali loobitud tühje õllepurke, neid oli aga sedavõrd palju, et nende kokkulugemisega ei hakanud ma oma aega üldse raiskama, sest matemaatika pole iial minu tugevaks küljeks olnud. Mainimata jäävad ka peotuhinas puruks pekstud pudelid.
Mida lähemale jõuab õhtu ja mida madalamale päike laskub, seda valjemaks laagriplatsilt kostev lärm muutub. Loodusenautimine käib tõusvas joones. Juba on jõutud kogu kaldaäär täis sittuda. Juba on jõutud ajaviiteks mõned tühjad pudelid puruks lüüa ning veel mõned tühjad pudelid ujuvad jõevoolust kantuna allavett. Mõistagi on selleks ajaks juba palju põnevat sündinud. Kellel on nägu sisse löödud, kes teeb telgis esimest, aga võib-olla ka juba teist uinakut, nii et telgiuksest paistab ainult peanupp või jalad, kes on jõe äärde kusele minnes vette sadanud ja kuivatab nüüd, ise aadamaülikonnas, sealsamas lõkke ääres oma tokikeste otsa poodud rõivaid. Juba on jõutud teha ka paar lasku, tulistatud naljaviluks piki jõge ujuvaid parte.
Mis aga puudutab kalapüüki, siis seda veel ei toimu. Pole veel õige aeg, sest kes siis päevavalges kala püüab? Ettevalmistusi kalapüügiks, nii-öelda selle jaoks, mille pärast siia jõekese äärde õigupoolest tuldudki, hakatakse tegema alles siis, kui päike on juba puude taha kadunud ning ilm vaikselt hämarduma hakkab. Tuikudes ja valju kisa saatel lüüakse täis kummipaadid, niisamuti tiritakse vee äärde valmis ka võrgupuntrad, niinimetatud hiinakad, sest ega jokkarite taolised homo sapiensid siis ometi õngitsemise peale oma väärtuslikku aega raiskama ei hakka. See lõbu jäägu lumpeninärudele.
Varsti on terve paatide laevastik jõel. Mõned neist suunduvad alla-, teised ülesvoolu. Kõik loodusenautijad vee peale ei lähe. Osa jokkaritest peavad jääma ka kodu valvama. Ja õige kah, sest autodel ja pudeleil peab lõppude lõpuks ju silma peal hoidma. Võtavad veel kätte ja auravad ära.
Järgneva tunni-paari jooksul tõmmatakse jõgi paari kilomeetri ulatuses võrke täis. Neid lastakse vette nii ja neid lastakse vette naa… Küll kallastega rööbiti, küll põiki üle jõe. Varsti on kogu mõnekilomeetrine jõelõik hiinakaid risti-rästi nii täis, et seda on lausa võimatu kirjeldada. Võrkudest vette tekkinud labürint on sihuke, et seda nähes poleks hakanud ahastusest karjuma mitte ainult Ariadne, vaid ka tema lõngakera.
Kui see suur töö on tehtud ja vaev nähtud, tullakse kaldale tagasi. Ühinetakse lõkke ääres mõmisejatega ning jätkatakse loodusenautimist. Kõik seda siiski ei tee. Kuna loodusenautimine on nii füüsiliselt kui ka vaimselt ränkraske ja väsitav tegevus, siis on täiesti selge, et hommikuni peavad lõkke ääres vastu vaid vähesed. Kõige treenitumad ning karastatumad sellest jokkarite paljupäisest jõugust.
Võrke ei hakata veest välja võtma enne kui järgmise päeva pärastlõunal. Sellega tekib jokkareil aga alati üks suur probleem. Asi on nimelt selles, et kui õhtul võrke sisse pandi, oldi sedavõrd vägevas konditsioonis, et nüüd, kaksteist tundi hiljem, enam lihtsalt ei mäletata, kuhu pagana kohta need hiinakad sisse sai pandud.
„Kuhu kuradi kohta me nad panime? Kas sina mäletad? Ei mäleta… Aga sina… Või kas üldse panime… Panime vist ikka küll… Ahhaaa… siit ühe ots vist paistabki…”
Kõik edasine sõltub sellest, kuidas on lood kalasaagiga. Kui kala pole üldse või on teda vähe, otsitakse üles ka järgmised võrgud. Seda lootuses, et ehk on siis sinna mõni kudemiskohale rändlev koha- või latikaparv sisse ujunud. Muidugi toimub otsimine pahas tujus, tihtipeale üle paadiääre oksendades ja ilmtingimata vandudes:
„Kuhu kuradi persse me need võrgud panime? Vette… Nojah, aga see jobannõi vesi on siin ju igal pool…”
Mõnikord jumal annab ja kõik läheb õnneks, mis omakorda tähendab seda, et kõik võrgud, mis eelmisel õhtul sisse sai pandud, leitakse üles. Aga enamjaolt nii hästi siiski ei lähe, mis jällegi omakorda seda tähendab, et kadunud võrgud jäävadki vette. Aga sellest pole midagi, sest lõppude lõpuks ei maksa nad ju tuhkagi ja neid müüakse igal suvalisel turul. Küll me järgmiseks nädalalõpuks uued hangime. Hiinakad on ju usinad kilid, las aga koovad!
Mõnikord jääb osa võrke ka seepärast veekogust välja võtmata, et juba esimestest võrkudest saadav loomus on koguselt ja kaalult sedavõrd suur, et ülejäänud hiinakate väljavõtmisel pole terve mõistuse seisukohalt vähimatki mõtet. Panna seda kalahulka nagunii
