õigeid momente ja rakursse või oleksid need eeldused õpingute käigus hoopis hävitatud?
Loodusesõbrast kalastaja on üldse üks huvitav inimtüüp. Nimelt kuulub ta nende kilda, kelle jaoks on tähtis protsess, mitte tulemus. Minek ise, mitte kohalejõudmine; toidu valmistamine, mitte selle söömine; mitte kalasaak, vaid kalade püüdmine. Ja ka kalapüük pole neist nii mõnegi jaoks peamine. Palju tähtsam on võimalus looduses olla ja sellest mõnu tunda. Kala püütakse vaid selleks, et oleks mingi näiline tegevus. Umbes nii, et mis ma seal jõe või järve ääres niisama ikka konutan? Hakatakse veel hulluks pidama. Parem siis juba õngeritv kaasa võtta.
Miks ma sedasi arvan? Eks ikka seepärast, et ma olen kohanud oma elus nii mõndagi kalameest, kes pole jõe või järve ääres aega veetes reageerinud isegi sellele, kui õngekork vee alla on kadunud. Niisugune iseärak küll näeb, mis kohe juhtuma hakkab, aga ei reageeri. Ta ei tee ainsatki liigutust, et ritv pihku haarata ja kala otsa haakida. Ta naudib olevikku, käesolevat hetke, taevas rändlevaid pilvi või kõrgest heinast kostvat mesilaste suminat.
Oma olemuselt on säherdune inimtüüp filosoof, kuigi akadeemilises mõttes pole enamikul neist filosoofiaga mingit seost. Paljud neist ei tea ehk selle sõna tähendustki. Ent ometi on nende mõtted sisukad ja sõnad tuumakad, teinekord enamgi kui mõnel Aristotelese või Spinoza asjatundjal. Mind on alati hämmastanud nende inimeste mõtteselgus ja oskus oma mõtteid lihtsalt ja arusaadavalt väljendada.
Kalamehi võib eristada ka selle järgi, millises seltskonnas nad tavaliselt jõgede ja järvede ääres aega veedavad. Või kas nad üldse oma meelisharrastusega tegelemiseks kellegi teise seltsi vajavad. Kaks kõige äärmuslikumalt erinevat tüüpi on siinkohal minu arust kalamees-erak ning kalamees-seltskonnalõvi. Aga ma kordan: nende inimeste näol on tegemist äärmuslike tüüpidega. Nende vahel on väga palju säherdusi, kes ei kuulu päriselt ei ühte ega ka teise inimtüüpi, vaid on segu neist kahest.
Erakust kalastaja, nagu ütleb tema nimigi, on niisugune individualistliku mõttelaadiga isik, kes oma muude harjumuste poolest võib olla küll vägagi seltskondlik inimene ja tunda kaaslastest suurt rõõmu, kuid seda ainult kalapüügivälistes olukordades. Jõe või järve äärde või merele läheb ta peaaegu alati üksi. Täiesti asjatu on meelitada niisugust inimest kusagile suuremasse seltskonda, et siis üheskoos kalale minna. Ta leiutab ükskõik mis ettekäände, et kõrvale jääda. Erakust kalamees ei näe säherduses asjas mitte mingisugust mõtet ning see on tema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Paremal juhul võib ta minna kalale ühe või siis äärmisel juhul ka kahe väga hea sõbraga, kuid seegi näib olevat tema jaoks küllaltki vastumeelne. Niisugune minek, kui seda vahel harva juhtubki, ei tulene tema sisemisest sunnist ega ka vabast tahtest, vaid pigem tahtmatusest kutsujaile ei öelda.
Niisugune inimene otsib kalastamiseks tavaliselt üksildasi paiku. Pigem on ta valmis jõeäärseis padrikuis tundide kaupa ragistades otsima omale kalapüügiks sobivat inimtühja kohta, kui et nõustuks heitma oma õnged vette kellegi teise läheduses. Teda näib tublisti häirivat, kui keegi on temast kolmekümne meetri kaugusel, isegi see, kui keegi on teisel pool jõge. Tean mitmeid kalamehi, kes on nõus oma kalapüügiplaanidest täielikult loobuma, kui nende lemmikpüügikohtades või seal läheduses on teisi kalastajaid. Sellisel juhul löövad nad lihtsalt käega ja lähevad koju tagasi, kuigi ruumi kalapüügiks oleks tegelikult küllaga.
Erandliku meelelaadiga kalastajatüüp vajab täielikku üksindust ja seda nii verbaalses kui ka visuaalses mõttes. Talle ei meeldi mõne kaaslasega jõe või järve äärde sattudes vahepeal pisut juttu ajada, enamgi veel, ta ei paista tundvat ennast mugavalt ja nii-öelda omas elemendis ka siis, kui keegi on tema vaateväljas. Looduses tahaks ta olla täiesti üksi oma mõtetega. Kedagi kolmandat ta iseenese ja looduse vahele ei lase. Kui kusagile jõe pikale kaldalõigule tuleb veel mõni kalastaja, kes ka seal koha sisse võtab, peidab erak enese harilikult kuhugi kõrgesse kaldaheina või varjub põõsa taha.
Niisugused eraklikud kalamehed on mind siin-seal veekogude ääres tublisti ehmatanud. Teinekord püüad tund aega kala. Kõik ümberringi on inimtühi ja vaikne, aga siis ühtäkki kukub keegi su kõrval tiheda põõsa taga aevastama. Või siis kerkib äkitselt otsekui maa alt sinu lähedusest tihedast kõrkjastikust kellegi peanupp ning kui selle peanupu omanikuga kõnelema hakata, tuleb välja, et ta on seal juba hommikust saati kala püüdnud.
Seda kummalisem on asjaolu, et just taoliste erakute seas on suhteliselt palju neid, kes igapäevaelus viibivad vägagi paljude inimeste keskel. Ju siis on erakud lõputust suhtlemisest nii tööl kui ka kodus ning üleüldse meie igapäevaelu dünaamilisusest sedavõrd küllastunud, et nad ei taha kalal olles kedagi teist nähagi või veel vähem neist kuulda. Neid iseloomustab kas või niisugunegi käitumisnüanss, et kohe püügipaika saabudes lülitavad nad oma mobiiltelefoni välja või ei võta seda kalale üldse kaasagi, et miski nende rahu ei saaks häirida. Kalastamine tähendab nende jaoks täielikku väljalülitumist igapäevaelust.
Just sellistest meestest ja naistest saavad keskeas või vanaduspäevil küllaltki sügavamõttelised filosoofid. Viibides ihuüksi looduse keskel, on nad leidnud piisavalt aega, et igasuguseid nii iseendasse kui ka maailma puutuvaid probleeme enese jaoks lahti mõtestada, analüüsida, seletada ja defineerida.
Nende inimeste seos loodusega näib olevat ülimalt tihe, millest annab tunnistust kas või seegi, et nii mõnigi neist kalamees-filosoofidest on avaldanud soovi, et neid pärast surma tuhastataks ning et tuhk mõnel nende üksildasel lemmikkalapüügikohal vette heidetaks. Ning mõnegagi sellest omapärasest inimtüübist on sedasi ka tehtud. Tahaks loota, et ükskord saab niimoodi juhtuma ka nende ridade kirjapanijaga.
Mis on aga puudutab kalameest-seltskonnalõvi, siis tema on hoopis teistsuguse meelelaadi, käitumiskommete ning harjumustega indiviid. Niisugune inimene ei käi kalal iial üksi. Kui see vahel harva juhtubki, näiteks sellisel moel, et tema kalapüügikaaslased on pidanud ühtäkki mingil põhjusel jõe või järve äärest lahkuma, siis muutub kalastamine seltskonnalõvi jaoks paugupealt tüütuks, igavaks ja vastumeelseks. Kauaks ta sinna üksindusse ei jää.
Niisugused inimesed vajavad looduses olles ja kalastades seltskonda, ning mida suurem on seltskond, seda parem, sest ainult rahvasumm annab taolistele indiviididele turvatunde, täieliku osasaamisrõõmu kalapüügist ning kõigest sellega seonduvast.
Nende näol näib olevat pahatihti tegu elus haiget saanud inimestega, kelle hing on haavatud, kes püüavad üksijäämist iseenese ja oma painavate mõtetega igati vältida. Rahvasumm viib mõtted eemale, kas või ajutiseltki. Teisest küljest on need enamasti suhteliselt üksildased inimesed, kes igapäevaelus ja tööalaselt teistega vähe lävivad ning kes siis suure seltskonnaga kalale minnes püüavad vajakajäämisi suhtluses kompenseerida. Nimelt on asjad siin ilmas millegipärast nii, et inimesed pole sageli sellised, nagu nad meile näivad. Kõige marulisem seltskonnalõvi võib olla hingeliselt totaalne üksiklane, aga ka vastupidi.
Muidugi on nende seas ka lihtsalt sünnipäraselt seltskondlikke tüüpe, kes ei kujuta üldse ettegi, et midagi võiks üksi teha või harrastada.
See on enam-vähem samasugune lugu nagu ööklubidegagi, mille külastajaiks pole sugugi üksnes tõelised peoloomad, vaid ka üksinduse või oma mõtete eest põgenejad. Tänapäeva maailmas, kus on lausa kujuteldamatult palju igasugu tegevust ning näiliselt ülearugi võimalusi teiste inimestega kontakteeruda ja lävida, pole kõik asjad sugugi nii, nagu nad esmapilgul näivad olevat. See, mida me inimestest näeme, on pealispind. 21. sajandi põhiprobleemiks – vähemalt psühholoogilises mõttes – näib kujunevat totaalne üksindustunne järjest suurema hulga inimeste hinges. Selle üheks väljendiks on ka lugematud öised Interneti jututoad, kus näiliselt aetakse küll täiesti tühja möla ja mõttetut juttu, kuid mis oma olemuselt pole midagi muud kui üksiklaste ahastav karje:
„Rääkige minuga… Rääkige
