on ka uhke mobiil, millega on vaja alalõpmata helistada. Eranditult tehakse seda teiste nina all ja teistele võimalikult lähedal – et kõik ikkagi näeksid. Mõnikord võtab taoline härrasmees üheainsa tunnikese jooksul kuus kõnet, kusjuures jutt on alati üks ja seesama:
„Tere… no mida sa teed… kuda siis läheb… mina vä?.. ah niisama… vahin siin jõe ääres… no tsauka… ma pärast kõllan uuesti…”.
Tõsi, mobiil on igavene uhke! Maksvat üle kolmekümne tonni, näitavat taevakanaleid ja puha, vaat et kuskile nupule vajutades veel tantsima ja trummi taguma ei hakka.
Niisiis ei ole säherduse isanda kalalkäimiste põhjuseks mitte kalapüük, vaid hoopistükkis oma kalastustarvete demonstreerimine. Seda viimast näitab ka fotode analüüs, mida säherdused liputajad Internetti üles on riputatud. Kalu ei leia nendelt piltidelt iial, niisamuti ka looduspilte ega ülesvõtteid kaaslastest.
Küll on need vennikesed üpriski usinad panema üles pilte oma õngeritvadest, spinningutest ja spinningurullidest, paatidest ning ka iseenestest, kui see „mina ise” on pugenud mingisse hirmkallisse spetskalastusülikonda, kusjuures ilmtingimata mainitakse piltide all olevais tekstides ära ka fotol kujutatu hind.
Iseloomulik on seegi, et tubli kolmandik või isegi pool nendest piltidest kujutab „kalamehe„ autot. Tema ise oma vähemalt poolemillise auto kõrval. Tema ise nõjatumas oma poolemillisele autole. Tema ise ronimas oma poolemillisesse autosse. Tema ise ronimas oma poolemillisest autost välja. Tema ise…
Hoopis teistsuguseid pilte panevad aga Internetti üles need spinningukütid ja õngitsejad, keda ma nimetan kalamees-ahnitsejateks. Siinkohal peab kohe mainima ära ka selle, et niisugune nimetus pole mõeldud halvustamiseks. Mitte sinnapoolegi. Kalamees-ahnitsejate hulka kuulun ajuti ka ise ja ma ei näe omaenese halvustamisel mõtet.
Selles, et ahnitsejad panevad üles hoopistükkis teistsuguseid pilte, pole ka midagi imelikku, sest võrreldes liputajatega kuuluvad nad teise inimtüüpi ja – liiki. Ühist on ahnitsejatel ja liputajatel vaid niipalju, et mõlemad käivad kahel jalal. Aga see on ka kõik. Ahnitsejaid ei huvita oma ülikalli või siis üliodava varustuse demonstreerimine iial.
Niisamuti ei poseeri ahnitsev kalamees iial oma kalli auto taustal. Ka ei paista ta tundvat eriti suurt huvi looduse vastu, kuigi see pole mingi reegel, või õieti on sel reeglil hulganisti erandeid.
Kuna niisuguste inimeste eesmärgiks – vähemalt kalal käies – on harilikult saak, siis näitavadki nad Internetti riputatud piltidel eelkõige kalu. Eeldatavalt muidugi suuri ja ilusaid, aga nende puudusel kõlbavad ka väikesed. Lühidalt öeldes on kalamees-ahnitseja näol tegemist tüübiga, kelle jaoks pole tähtis protsess, vaid tulemus. Enamjaolt on nad ülimalt praktilised inimesed, keda iseloomustavad lahtised käed ning oskus teha ise igasugu asju.
Nad hindavad üliväga oma aega ja peavad seda raisatuks, kui plaanitud aja jooksul pole jõutud silmanähtava tulemuseni. Seepärast ongi nii, et kalale minnes võivad nad teel näha kolme kitse, seitset põtra ja kas või jõehobu, aga kui nad pole püügipäeva kestel saanud kätte mõnda jurakat havi või mis tahes muud korralikku kala, siis on päev nende meelest täiesti lörri läinud ja raisatud.
Põhimõtteliselt jagunevad kalamehed-ahnitsejad meeldivateks ja ebameeldivateks. Meeldivad ahnepäitsud jälgivad vaatamata oma näilisele ahnusele raudselt kõikvõimalikke kalapüügieeskirju, nii juriidilisi kui ka eetilisi, teised aga sülitavad neile laias kaares.
Esimest liiki ahnitseja laseb alamõõdulise haugi vette tagasi, teine liik jahib alamõõdulisi haugisid, forelle, kohasid, üldse mis tahes kalu nii ahingu, elektriaparaadi, mõrra kui ka dünamiidiga. Kuna tema jaoks on maailma kõige tähtsamaks asjaks saak, siis sülitab ta kõigile seadustele. Peaasi, et kala kätte saaks. Aga mil moel – sel pole enam mingit tähtsust. Pärast teda tulgu või veeuputus.
Piir ahnitsemise ja mitteahnitsemise vahel on tegelikult väga habras. Sedavõrd habras, et tihtipeale pole seda võimalik määratledagi. Ma olen täiesti kindel, et selle piiri on mõnikord ületanud igaüks, kes kalapüügiga kas või natukegi kokku on puutunud. Nimelt on kalameest valdav hasart teinekord nii tugev ja kõikehaarav, et katus sõidab lihtsalt pealt. Sa ei saa selle hasardi kütkeisse sattudes õieti ise ka aru, mis sinuga toimub. Ühest küljest oimad oma arunatukesega suurepäraselt, et kümme kilo latikaid või viisteist kilo linaskeid või puud haugisid on juba kaldale tiritud ja sellest kogusest peaks aitama…
Aga mis sellest arunatukese häälest kasu, kui hinge haaranud hasart käsib muudkui juurde püüda, sest kala aina võtab, kusjuures mitte ainult et võtab, vaid teda tuleb ka kaldale, ja sõna otseses mõttes lausa roppu moodi. Kuidas sa lahkud jõe äärest, kui suurte latikate või linaskite parv on all ja neid tuleb iga viie minuti järel? Sihukest hasartisattunut ei tiri jõe või järve äärest köie otsas ka minema. Seda üritada oleks sama hea kui nõuda abielumehelt, et ta enam iial ühelegi vastutulevale kenale naisterahvale pilku ei heidaks.
Minul on sellise hasardi tulemusena mõnigi kord nii juhtunud, et istun pärast edukat kalastamispäeva oma köögis koletu kalahunniku kõrval ja küsin endalt, mõttes käsi laiutades, mis kurat minuga seal jõe või järve ääres õieti juhtus? Mis mulle sisse läks? Kuidas defineerida mind tabanud hullust? Kuhu ma panen ämbritäie ahvenaid või kümmekond latikat, iga latikas 1–1,5-kilone? Mis otstarve oli säherdusel ahnusel? Olen ma hull või mis, kolmandik või neljandik sellest hulgast oleks ju asja ratsionaalselt hinnates täiesti piisav. Aga ei! Katus sõitis pealt ja siis oli vaja muudkui tirida.
Ilmselt on siin tegemist mingi puhtinimliku ahnuseliigiga, kuigi seda iseendale tihtipeale tunnistada ei taheta. Ahnus on ju omane vaid teistele, aga mitte minule… Ega peeglist siis ometi mingi ahnitseja vastu vahtida ei saa. Ei! Selle tunnistamiseks iseendale pole inimhing tihtipeale võimeline.
Ja ometi on see seletamatu hasart, mis mind vahel mõne veekogu ääres valdab, sedavõrd tugev ja kõikehaarav, et allutab enesele kõik teised mõtted. Aga kui asja üle pisut mõtisklema hakata, seda nii-öelda laiemalt vaadata, siis pole säherdune hasart meile omane mitte ainult kalavetel, vaid igal pool. Näiteks mis mõte on osta paar uusi kingi, kui kodus ja esikukapis vedeleb neid niigi mitmete paaride kaupa? Või siis T-särki, mida on kappides säherdusel hulgal, et neid ei oska kokkugi rehkendada. Oli neid nüüd kakskümmend kolm või hoopis kolmkümmend kaks? Mõistus ütleb uusi kingi jalga proovides, et sa oled inimene, seega kahejalgne, mitte aga mingi kuradi hulkjalgne, aga ei – kui kingad sobivad, tuleb need ära osta, teadmata õieti samal ajal isegi, millal saabub see päev, mil nad jalga pannakse, ja kas üldse saabub.
Ükskord avastasime abikaasaga riidekappides tohlates, et tubli pool või isegi kolmveerand kõikidest riietest, mis on sinna aastate kestel ladestunud, pole iial kasutust leidnud, või kui, siis mitu aastat tagasi. Ometi ei osanud me kumbki vastata küsimusele, milleks on need rõivatükid üldse hangitud. Nii et see ahnus, hasart, mille sisuks omamissoov, ei puuduta mitte ainult kalapüügiga seonduvat, vaid ka elu üldisemalt. Meis peitub nüripäine krahmamishimu ja see suunab meie käitumist mis tahes olukordades ja eluvaldkondades.
Mis puudutab aga loodusearmastajat kalameest, siis tedagi võib Internetti üles riputatud piltide järgi ära tunda. Säherdune indiviid ei eksponeeri oma piltidel iseennast, oma üüratuid kalasaake ega kallist varustust, vaid hoopis loodust. Võime näha lausa imelisi päikesetõuse ja – loojanguid, müstilisi udulaamu veekogude kohal, fotoaparaadi ette jäänud loomi ja linde ning palju muudki. Paljud sellised kalamehed teevad pilte täiesti professionaalsel tasemel. Mõnikord tekib tahes-tahtmata küsimus, miks pagana pärast ei tee kutselised fotograafid iial midagi taolist nagu mõni seebikarbiga asjaarmastaja, kelle piltide kõrval – vähemalt looduspiltide osas – enamik fotoproffide loomingut näib paraku kaunis hale.
Kalastajate portaalides, ja
