ei rahulda.
„Alevisse saabusid Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia- ja Botaanikainstituudi botaanikud. Eile käisin maad kuulamas. Lähen nendega koos taimi korjama. Käskisid suupoolise kaasa võtta, nad tegevat pikki päevi,” seletan, vaadates ainiti kokatädi roosade siledate põskedega ümmargusse näkku.
„Kõhumuredest käib meie võim üle,” arvab tädi ja vinnab oma võimsa keha raskelt püsti. Tatsanud kuuldavalt hingeldades köögilaua äärde, lõikab üle leiva neli kääru, nihutab lauaotsalt lähemale kausi keedetud sealihaga, asetab kaks paraja paksusega pekiviilu leivakannikatele ja raputab noaotsaga soola peale. Ülejäänud käärudele määrib paksult tehnikumiköögi tavarooga – lihapasteeti, millesse vajutab sibularattad. Siis keerab leivaviilud puhtasse paberisse ja surub toidupaki mulle pihku.
Botaanikud on tellinud veoauto, mille kastis sõidame Värskasse. Niisuguseid puhtaid liivikuid ja heledaid männimetsi pole ma varem näinud. Puude all torkavad silma valevad samblikusaared, rohelised samblavaibad, pohlavarred ja harvad kõrreliste puhmad. Männimetsaalune liigirikkusega ei hiilga. Õhtul tuleb sama veoauto ekspeditsioonile kokkulepitud kohta vastu.
Silmitsen hämmeldunult oma kergeid jalavarje, mis veel hommikul olid olnud terved, kuid nüüd, pealsed viledaks kulunud, püsivad vaevu jalas.
„Jah, rohi sööb jalanõusid. Metsa tuleb tulla tanksaabastega,” märgib neljakümnendates naine, kelle rühmas olin Värska liivaküngastel ja soistel järvekallastel mütanud.
Päevad on üksluised, aga mööduvad ruttu. Toidukorrad, arsti visiit, protseduurid hakivad ja kulutavad aega. Ajalehed reserveerivad endale paar tundi. Märkamatult saabub õhtu, öö ja jälle uus hommik.
Vahel tormab sisse minu esimene raviarst Tikk. Ta juhendab üliõpilasi, tal on ruttav jutt, väga liikuvad käed ja ikka on tal tuli takus.
„Kuidas teil läheb?”
Tahaksin vastata, seletada oma olukorda, küsida tema arvamust. Aga doktor räägib juba üliõpilastega.
„Siin näete seljaaju vigastuse korral tekkivaid patoloogilisi reflekse.”
Ja minule: „Me vaatame teie jalgu.”
Tõmbab teki pealt.
„Noh julgemini, julgemini! Kes tahab proovida?” õhutab praktikante.
Mõni söakam astub ligi, tõstab minu jalgu, käsitseb ebakindlate liigutustega kummihaamrit.
Doktor Tikk seisab, käed kitlitaskus, ja ootab läbematult.
Teinekord tulevad üliõpilased iseseisvalt. Ikka kaks-kolm poissi või tüdrukut, ikka ainult poisid või tüdrukud korraga.
„Kui te pahaks ei pane, me vaataksime teie jalgu.”
Nüüd on nende käitumine kindlam, aga siiski ettevaatlik. Ainuke, mis mind tüütab, on küsimused, ikka ja jälle needsamad. Kuidas ma haigestusin? Missugused olid esimesed sümptomid?
Aga praktikantidele on kõik huvitav. Raamatus kirjutatakse Babinski refleksist (refleks on organismi tahtetu vastureaktsioon ärritusele) ja mul on see positiivne. Neile on räägitud Puusepa refleksist ja minu väike varvas, kui nõelaga mööda jalatalda libistada, teeb täpselt ettenähtud liigutuse.
Ühel hommikul pannakse mind raamile.
„Kuhu nüüd?”
„Auditooriumi.”
„Auditooriumi?” imestan. Siis taipan: „Ma ei taha.”
Kuid minu mannetu protestikatse vaibub tegutsemisse. Varsti ootan auditooriumi ukse taga. Haigekäru on kipakas. Ettevaatlikult pööran pead, vaatan ringi: pikk koridor, valge-punasekirju kiviparkett, kahel pool klaassiltidega uksed, palatid on tähistatud numbritega, kabinetid sõnadega. Harva liigub koridoris mõni valges kitlis naine, mehi pole näha.
Siis avaneb auditooriumi uks.
„Õde, palun lükake haige sisse!”
Kissitan silmi, ruum on suur ja üliõpilasi täis. Seintel ripuvad tabelid, joonised, skeemid.
Ah siis selline näeb välja selgroog ja need valged on vist närvid. Teen oletusi, missugused on rindkere kolmas kuni viies lüli.
Professor räägib seljaaju automatismist.
Vaatan saali. Seal istuvad üleriieteta inimesed. Nad on ainult natuke vanemad kui mina. Esimeses reas märkan tütarlast – jalg üle põlve, ilme keskendunud, kirjutab ta konspekti. Neiul on noore arsti nägu.
Professor võtab teki minu jalgadelt: need on kõhetud, valged ja karvased.
Ma ei vaata enam auditooriumi poole, teen ilmetu näo, silmad muutuvad iseenesest tuimaks ja ükskõikseks – ma olen eksponaat, nagu need joonised seintel. Ainult mul on jalgades refleksid. Neid huvitavad refleksid.
Hea, et mulle ei esitata küsimusi. Mul on häbi, ma olen eksponaat ja eksponaadid ei räägi.
Öeldakse, et inimestele meeldib olla tähelepanu keskpunkt. Imelik?!
Operatsioonist on möödunud juba kolm kuud.
„Kaua mul läheb?” küsin hommikuse visiidi ajal. „Kaua te ootate?”
„Me ootame kogu aeg. Loodame kas või terve elu,” vastab doktor Saar leebelt.
Tahaksin talle öelda, et mind ei rahulda selline vastus. See pole üldse mingi vastus. Mina ei saa oodata terve elu. Minu elu läheb ju untsu, tahaksin karjuda, kuid pakun vaid ebakindlalt:
„Kui teha veel üks operatsioon…”
Doktor naeratab väsinult: „Operatsioonil puudub mõte.”
„Miks te mind üldse opereerisite?” küsin vaikselt.
Nüüd ma tean, mida oli tähendanud jutt ebaõnnestumisest. See tähendas, et kogu minu maailm saab piirduma voodi ja palatilaega, et raamatud saavad unustuseallikaks ja mina ise, peaaegu täiskasvanud mees, hakkan sõltuma teistest inimestest nagu rinnalaps.
Ja mina olin arvanud, et heidan hinge!
„Sinu haigus oleks arenenud halvatuseni,” tungib doktori hääl minuni. „Operatsiooniga eemaldasime kompressiooni tekitanud paksenenud koed, vabastasime seljaajukanali. Teine operatsioon näitas, et selle koha pealt on nüüd kõik korras.”
„Miks ma siis ei parane?”
„Sinu seljaajju tekkis operatsioonijärgselt verevalum. Nüüd on see ammu imendunud ja meil ei jää muud üle, kui oodata.”
Ma ootan ju, iga päev muud ei tee, kui ootan. Aga kui see on asjatu? Kui ma ei saagi terveks? Kas nii tasub elada?
„Närvid taastuvad väga aeglaselt,” ütleb doktor ja jätkab visiiti.
Aga mina ei suuda enam lugeda. Ma ei taha enam mitte midagi teha. Minu peale langeb nagu lämmatav pilv. Kogu maailm jääb selle paksu hämuse laama taha, kust minuni jõuab moonutatud hägune valgus, kostavad summutatud hääled.
Olen täiesti üksi.
Kui
