et maailm, võrratult keerukam, suurem ja täiuslikum, tekkis iseenesest? Ei, mitte midagi ei teki iseenesest, kõige taga seisab suur jumal, vaim, kes lõi mateeria, maailmad, inimese.”
Tahaksin vastu vaielda, kuid jutlustaja sõnadevool ei lase mul mõtteid koguda. Kuulan mehe sisendavat häält. Ta on nihkunud mulle lähemale, tema jutt voolab soravalt ja vabalt, on loogiline ja veenev.
„Ja meie arv suureneb, kirikud tühjenevad, inimesed tulevad meie juurde. Inimesel on raske ilma jumalata.”
„Inimesel on raske ilma teise inimeseta,” katkestan mehe sõnatulva. „Inimene vajab inimest,” sõnastan oma veendumuse.
Mind paneb imestama, miks suurele ja kõikvõimsale jumalale on nii tähtis, et armetu ja tühine inimeseloom ülistaks ja teeniks teda, palvetaks tema poole ja usuks temasse. Mind on koolis õpetatud, et usk on oopium, millest tuleb eemale hoida. Olin arvanud, et aastal 1958 on usklikud ehk ainult üksikud vanainimesed ning piiblisse tuleb suhtuda kui iidsete müütide kogusse, usklikule vaadata kui lapsele, kes usub muinasjuttu. Nüüdisaja inimesel on teaduslik maailmavaade.
Aga praegu istub mu voodi kõrval noor, oma tões veendunud mees, kellele ei tee midagi selgeks, kellel on kõigile küsimustele vastused varnast võtta.
„Inimene ei tea, mida ta räägib. Ta on suureline, võib pilgata ja mõnitada jumalat, unustada oma looja, aga enne surma tuleb jumal talle meelde,” räägib ta manitsevalt ja võtab taskust väikeseformaadilise pruunis paberis raamatu.
„Lugege, selles on näidatud, et teadus ja usk polegi nii teineteist välistavad.”
Jutlustaja asetab raamatu öökapile, seab kargud kaenla alla ja lahkub, vedades järele lastehalvatusest nõrku jalgu.
Haigus tegi temast uskliku. Mina olen raske haige. Kas ka potentsiaalne usklik?
Oo, jumal, isegi oma truud jüngrit ei tee sa terveks, mõtlen. Aga ei ütle midagi, sest haiget ei mõnitata tema haiguse pärast.
Kui surm silme ees, tuleb inimesele jumal meelde, väitis ta. Tõepoolest, olen ise kuulnud, kuidas valukarjete ja oiete vahel ägatakse: „Jumal, kus sa oled, miks lased sa mul nõnda piinelda.” Aga valud ei lakka, ainult morfiumisüst toob kergendust.
Lehitsen mulle jäetud raamatut. Vaat’ kust pärineb jumalamehe tarkus! Ent nüüd, mustvalgel, tundub see küündimatu ja naiivne. Kui lugeda, siis parem juba ehtsat piiblit.
Palun õde Vallimäel raamat tagastada.
„Ei veennud temagi sind?”
„Ega mina teda,” vastan. „Mina olen teaduse usku.”
Selleks oli ka põhjust. Minu silme all oli alanud kosmoseajastu. Enne minu haiglateekonda 4. oktoobril 1957 oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus lennutatud orbiidile esimene Maa tehiskaaslane, mis kaalus 83,6 kilogrammi. Hiljaaegu, 15. mail 1958, saadeti ümber Maa tiirlema juba kolmas, 1327-kilone kosmoselaev. Ajalehtedes käis arutelu, kuidas seda eesti keeles nimetada – sputnik, satelliit, maa tehiskaaslane, kosmoselaev.
Juba pikemat aega olen tahtnud masseerijalt küsida, mis ta arvab, kas ma saan terveks. Ikka on aga julgusest puudu tulnud. Vanake on usklik, tema ei valeta, ütleb oma aastate jooksul tehtud tähelepanekutele toetudes välja tõe. Meie mõtted ei pruugi kokku langeda. Kardan tema suust kuulda karmi tõdemust, et ma ei tõuse enam kunagi jalgadele. Muidugi ei usuks ma seda, eideke pole arst, tänapäeva meditsiini imelised võimalused on talle tundmatud. Minu hinge aga jääks torkima okas.
Kuulnud mu küsimust, laseb vanake kätel ja sõrmedel mu sääremarjal nobedamini käia.
„Jumal aitab sul paraneda. Ja kui sa ei parane, ei hülga jumal ega õed-vennad sind,” räägib ta viimaks sõnu valides.
Sellest päevast alates me enam usuasju ei puuduta. Räägime niisama. Maailmas on palju huvitavat. Ja mõnikord masseerib vanake mind ettenähtust kauem isegi ilma köitva jututeemata.
Mind viiakse haigevankriga verandale. Läbi aknaklaasi näen esimesi rohelisi naadilehti, võilille ja hiirekõrvus puid.
Talv on möödas ja ühes lumega kadus lootus kiiresti paraneda.
Hüvasti, tehnikum! Hüvasti, agronoomikutse! Ütlen seda rahulikult.
Minu jalad ei huvita enam arste. Järjest harvemini tehakse tuttavat nõelatesti.
Kevadisse taevasse on valus vaadata. Laotus on nii hele! Mis siis, kui ma päikesesse vaataksin?
Pärastlõunal viiakse mind tagasi palatisse. Õhtul mängin kui-mängu. Seda mängitakse üksipäini pärast tule kustutamist. Usun, et iga inimene on selle mängu kunagi enda jaoks avastanud ja seda mängides rännanud unelmate magusasse maailma.
Mäng on väga lihtne. Algab alati ühtemoodi, kui ma… ja siis on vabadus, kõik on võimalik, kõik on lubatud.
Täna mängin ma „Kui ma oleksin terve ja läheksin tagasi tehnikumi.”
Beež vihmamantel käsivarrel – ilm on palav – astun vana mõisahoone poole. Ma olen elevil ja uudishimulik. Kauplus, paberivabrik, paisjärv – need näevad välja nagu ennegi. Aga sellel teejupil ei olnud varem asfalti ja aiavärav on värskelt värvitud. Vanal pärnal on alles tuttav kuivanud oksaharu.
Ei tea, kus poisid peaksid olema? Muidugi praktikal. Küllap Ants, pinginaaber, meisterdab midagi puutöökojas. Nad ei oska aimatagi. Tulevad lõunalt, ja mina istun ühikatoas laua taga. Kujutan ette nende üllatunud nägusid.
Õhtul on saalis tants. Valjuhääldist tulevad tantsulood: „Suhkrutükk, sind armastan…”, „Dominoo, dominoo…” Mina tantsupõrandale ei kipu, jalad alles pikast lamamisest nõrgad. Seisan poiste keskel saaliuksel.
„Kus sa nii kaua olid?” pärib üks põgusalt tuttav vanema kursuse poiss.
„Haiglas.”
„Ah jaa. Räägiti, et sa olid halvatud.”
„Oh, see läks kähku üle.”
„Ja nüüd oled päris terve?”
„Nagu näed.”
„Lähme tantsima!”
„Sina mine. Mina vaatan esialgu pealt,” kostan.
Tuleb Silvi, küllap tundis, et ootan. Läheme vestibüüli.
Nüüd räägin pikemalt. Kahetsen, et ei jõua kursust koos nendega lõpetada.
„Peaasi, et sa tagasi oled,” arvab tüdruk.
„Kes soovis?” küsib palatiuksele ilmunud sanitar ja lülitab signaaltule välja.
„Mina palun siibrit!” ütleb mees minust kaks voodit edasi.
Alati peab ta seda öösel tegema, olen nördinud. Endale palun kallata klaasi värsket vett.
Kui-mängu on lihtne katkestada, aga seda on ka kerge jätkata. Varsti valitseb palatis vaikus.
Seisame kahekesi vestibüülis. Mina toetan õla vastu õlivärviga roheliseks värvitud seina, Silvi seisab kindlalt kahel jalal.
„Ma ei jõudnud veel
