külaskäigud oleksid mind rõõmustanud. Aga endised sõbrad olid leidnud endale uued sõbrad. Haiget sõpra, kellest ei olnud kambajõmmi, polnud neile tarvis. Nad ei osanud temaga midagi peale hakata, võib-olla isegi pelgasid teda.
Tsiteerin veel ühte tädi Salme kirja, mis näitab tema kaasaelamise võimet ja tõendab, et ta mõistis tollal minu olukorda ehk paremini kui ma ise.
6.1.59
Kallis Juhan!
Sain su kirja, kaardi ja ilusa uueaasta tervituse. Soovin sulle samuti jõudu, sitkust ja visadust uueks aastaks, teades, et sul tuleb palju enamaga toime tulla kui teistel, kel on tervis käes ja kes ei oska aimatagi, kui suur eluand see on. Kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi. Need sõnad on vist Aleksis Kivi „Seitsmest vennast”. Loodan nii väga sinu pärast.
Isiklikult olen suur individualist ja pean üsna vähe teaduse ja tehnika hiigelsammudest, kui need aitavad kasvatada inimesest karjaliikme, kes ei oska iseseisvalt mõelda ja kaugeneb üha enam humanitaarsetest väärtustest.
Lõpetasin hiljuti lugemast ühe autori teose, kes ei võiks säälgi päris võõras olla ja keda siin mandril praegu massiliselt loetakse – mitte et see isiklikult oleks pakkunud palju uut – tunnen elu küllalt selle mitmepalgelisuses ega vormi oma hinnanguid ajakaja järgi.
Mul on uuel aastal mõned loengud meie üliõpilastele. Tegelen momendil sellega. See haarab üle kahesaja teose. Kahju, et need on sulle tundmatu maailm, aga küllap sul endal on lugemist ja õppimist küllalt. Need on just aastad, kus inimese vaimne pale kujuneb. Mulle enesele küll tundub, nagu oleks see sündides kaasa antud, nagu voolaks see kusagil sügaval ja igipõliselt ning miski ei suuda seda muuta, ka aja vahelduvad tuuled mitte. Aga võib-olla ma eksin. Võib-olla sain selle siiski kõik oma päikeseküllaselt noorusmaalt kaasa, sest märkan, kui vormitav on noor inimene.
Sinu tädi S
1960. aasta kevadel lõpetasid kursusekaaslased Räpinas tehnikumi, neist said aianduse nooremagronoomid. Kummalisel kombel polnud nad mind unustanud, kuigi olime viibinud koos napilt kolm semestrit. Nad kinkisid mulle mälestuseks Räpina Aiandustehnikumi 17. lennu lõpumärgi ning albumi oma rinnapiltidega. Kuulsin, et mitmel neist on kavas edasi õppida Eesti Põllumajanduse Akadeemias.
Räpinast ei tulnud ainult rõõmsaid sõnumeid. Olin saanud sealt saatusekaaslase Aavo Valge, kes oli tehnikumi ujulas õnnetult Võhandu jõkke hüpanud, kaela murdnud ning nüüd, üle keha halvatud, kodus tervenemist ootas.
Ma ei olnud enam voodihaige. Liikusin ratastooliga iseseisvalt maja sees ja kui mind solaariumitrepist üles aidati, siis ka kooli tagaõues. Õpilaste hulgas oli sel ajal juba rohkesti käijaid, mistõttu abilisi leidus. Varsti jäi kooliõu mulle kitsaks. Ravikehakultuuri õe kaudu avaldasin dr K. Küttile, kes oli lapsena põdenud puusatuberkuloosi ja tugevasti lonkas, kuid kel oli ainukesena sanatooriumi töötajatest isiklik sõiduauto, soovi lõbusõiduks linna ümbrusesse. Paaritunnine autosõit sõbraliku doktori ja õe seltsis juunikuu õhtul, mil loodus oli täies kasvujõus, lopsakas ja värske, andis elamuse, mida ei pakkunud ükski raamat.
Karm aeg oli minu jaoks talv, siis olin lumevangis. Ratastooliga jäi paksus lumes isegi tugeva abilise korral hätta. Ühel ilusal talvepäeval võtsin raviarsti loal takso ning, paar sõpra tagaistmel, suundusime Riia maanteed pidi linnast välja. Nautisin talve autoaknast – valendavaid lagedaid välju, lumekoormas okstega puudesalku ja metsatukki, lumeredelite taha kuhjunud lumevaalusid. Maamajade korstnaist tuprusid taevasse kõrged heledad suitsusambad. Täiesti tavaline talvepilt oli minu jaoks, kes ma neli aastat olin näinud palatiaknast vaid kitsukest õuenurka, imeline kunstiteos.
Siberist naasnud ema töötas kolhoosis noorloomatalitajana. Töökoht, endine Kavaku talu laut, asus koduõues. Kuu või kahe tagant käis ta mind vaatamas. Padajänni ma endale tuua ei lubanud, sanatooriumis toideti hästi. Ajasime niisama juttu. Kuulsin, et minu tädipojad, lapsepõlve mängukaaslased, valmistusid minema leeri. Minus äratas see kummastust, sest pidasin end ja üldse kaasaja noori ateistideks. Ka tädipojad polnud usklikud. Seda teadsin ma kindlasti.
Aino, minust ligi viis aastat noorem õde, valmistas emale peavalu.
„Sellest ajast, kui Aino linna kooli läks, ei jää mul palgast midagi järele, aina vajab ta uusi kleite, kalleid kingi,” kurtis ema.
„Mis ta pärast lõpetamist teha kavatseb?”
„Ah, tema ei tea isegi. Tal on sada tuult peas. Kord lubab tööle minna, siis kipub mehele. Mind ta ei kuula, kui ütlen, et õppigu edasi. Kirjuta sina talle, katsu talle aru pähe panna,” kaebas ema.
„Ülikoolis kulutab ta ju veelgi rohkem,” märkisin.
„Kui ta ainult õpiks,” ohkas ema, „võtaksin teise lehma, müüksin rohkem piima, raha saaks ikka.”
Ema kõneles murelikult. Tütre käekäik oli talle tähtsam kui tütrele endale.
„Kirjuta talle veel, et eelmise pühapäeva pärast olen ma talle pahane. Ta tuleb maale ega räägi minuga ühtegi sõna. Istub terve päeva toas, lobiseb sõbrannadega. Aga mis ta siis maale sõidab? Olgu linnas ja vaadaku, kuidas hakkama saab.”
Mis õigus oli minul õde manitseda? Aino oli kolmeteistkümnene, kui halvatus mind voodisse aheldas. Enne seda olin käinud Tartus koolis, tema kasvas maal vanaema-vanaisa juures. Viimane kord oli ta külastanud mind võõra poisiga. Aino oli juba suur. Seadis oma elu ise. Teda ei takistanud miski: ta saab kätte küpsustunnistuse ja võib tööle asuda. Kui soovib, jätkab õpinguid kohe või paari aasta pärast. Kõik oleneb tema auahnusest, tahtmisest.
11. klassis, kuigi olin muutunud tugevamaks ja iseseisvamaks, kaotasin meelerahu. Liikusin nüüd toas ja õues ratastooliga, mille peale ja millelt maha ronisin omal jõul. Kuid halvatus polnud sentimeetritki taandunud, ehkki lõikusest oli möödunud ligi kolm aastat. Minuni jõudis arusaam, et mitte mingil juhul ei parane ma kooli lõpuni jäänud ajaga.
Läksin raviarst dr R. Tsurenkovi jutule ja küsisin: „Kevadel lõpetan kooli. Mis saab edasi?”
„Ega me sind välja viska. Ära kardagi, et me sind saatuse hooleks jätame,” vastas doktor.
„Kas Venemaal või kusagil maailmas ei ole raviasutust, kus närvid kasvama pannakse?” uurisin.
„Ei ole. On närvihaiglad, kuid need on siingi.”
„Kas mind ei oleks võimalik saata kuhugi kaugele, mida kaugemale, seda parem, kas või Kamtšatkale?” esitasin järgmise tobeda küsimuse. Mõte minna koju ema ja vanavanemate hoole alla oli mulle vastumeelne. „Keskkonna muutus oleks kasulik, peale selle õpiksin selgeks vene keele. Kas te saate minust aru?”
„Saan küll. Praegu ma midagi kindlat vastata ei oska. Arvatavasti on see võimalik. Niisama saata ei saa. Sinna tuleb enne kirjutada ja siis selgub. Usun, et sulle tullakse vastu.”
„Kaua ma veel elan?”
„Miks nii sünged mõtted? Miks sa ei peaks elama?”
„Noh ma olen ikkagi halvatud, siseelundid tahavad, et inimene liigub, muidu kärbuvad,” pakkusin.
„Pole su kopsudel-maksadel viga midagi,” vastas doktor. „Võib-olla hakkad käimagi, me pole lootust kaotanud, kaheksa aastani on veel palju aega.” (Kirjanduses olevat andmeid paranemise kohta kaheksandal aastal pärast traumat.)
„Eks mind ravitakse ka Venemaal ja ülikooliga on aega,” ajasin oma joru.
