minu tulevaste olukirjelduste, novellide ja jutustuste kangelasi.
„Üldiselt ei soovitata seda haigust operatiivselt ravida. Ma ei kahtle dr Raudami diagnoosis, kuid närvid ei uuene, asenduvad sidekoega, ja kuigi arstiteadus teeb vahel imet, on siiski olukordi, kus kõige parema tahtmise juures jäävad arstide käed lühikeseks. Midagi radikaalset ei saa sinuga enam ette võtta. Aga elada tuleb.”
Muidugi, niikaua kui elu on antud. Kui pikalt seda minu jaoks jagub?
„Ma imestan, sa oled haruldaselt optimistlik ja aktiivne. Kas sa suudad tundeid nõnda hästi maha suruda või võtad oma olukorda kaine mõistusega?” päris doktor ja läitis sigareti.
Oleksin jutuajamist jätkanud, kuid ei saanud, kurku oli kerkinud klomp, huuled tõmblesid, olin nutma puhkemise äärel. Pingutusega neelasin pisarad alla. Vestlus oli lõppenud. Hoolitsevalt aitas doktor mind kabinetist välja, andes nagu mõista: „Kahju, Juhan, aga meie sind aidata ei saa.”
Klassikaaslastele anti üksteise järel luba voodist tõusta. Algul ei tahtnud nende pikast lamamisest kõhetunud jalad keha kanda. Kuid voodiotstele ja seinale toetudes – käed olid neil tugevad, lamades olid nad hantleid tõstnud ja ekspandrit venitanud – õppisid nad käimise kiiresti taas selgeks Kellel luutuberkuloos põlve- või puusaliigese ära söönud, selle jalg oli sirge. Lisaks oli tuberkuloos peatanud luu kasvu. Seetõttu oli kange jäse – selle maja asukad olid haigestunud enamasti lapseeas – ka teisest jäsemest lühem, mida kompenseeriti proteesiga või erijalatsiga, kuid noormees või neiu jäi siiski eluks ajaks lonkama. Küürus noori koolis sel ajal polnud. Lülisamba tuberkuloosi põdesid paljud, kuid nad olid õigel ajal kipsvoodisse lamama pandud, nõnda et haigestunud selgroolülid jäid välja kooldumata. Küll aga lakkasid nakatunud lülid kasvamast ja vajusid kokku, nõnda et lapseeas selgrootuberkuloosi haigestunu ei saavutanud kunagi talle looduse poolt ettenähtud pikkust.
Mind viis ühest kohast teise ratastool, mida ise ratastest veeretasin. Et niisugune iseseisvus oli suur asi, mõistsin aastaid hiljem, kui olin kohanud poisse, kel käed-jalad halvatud ning kes minusugust tugevate käte pärast lausa õnneseeneks pidasid.
Praegu olid minu mõõdupuuks klassivennad. Rõõmu see mõõduvõtmine ei valmistanud. Hinge hiilis masendus, mis tahtele allumatult süvenes. Süda hakkas jukerdama, tundsin puhuti õhupuudust, seletamatut hirmu. Asjad ja inimesed taandusid: nägin neid nagu läbi klaasi. See oli rängem kriis kui lõikusejärgne, mis möödus nädalaga, sest siis andsid arstid lootust: „Kannata paar kuud, sa oled noor, saad terveks.” Kahe kuu pärast pakuti paranemisajaks aastat, siis kahte. Nüüd oli seljaoperatsioonist möödunud kolm ja pool aastat, aga mu alakeha oli samamoodi tuim ja tahtele allumatu. Ainult seljaajust automaatselt lähtuvad impulsid väristasid jalgu (seda nimetati spastikaks), kui neid puudutasin või kiiresti kehaasendit muutsin.
Perspektiivitus ja lootusetus tegid haigeks. Öösiti nägin unenägusid, mis jäid päevalgi meelt painama, sest olid sisaldanud minu arvates endeid. Kui süütud kärbsed mind unes pilvena ründasid, siis mõtlesin, et kärbsed ennustavad surma, mis muud. Terve inimese peale kärbsed ei lasku. Teadsin küll, olin teadusliku maailmavaatega noor, et unenäod on reaalelust pärit kujutluspildid, mida alateadvus on töödelnud – võimendanud või moonutanud, aga ometi viisid vastikud unenäod mu tuju hulgaks ajaks nulli.
Mõtlesin, et kui ma terveks saaksin, siis oleksin maailma kõige sallivam, kannatlikum, leplikum, hoolivam ja mõistvam inimene. Kõik ebameeldiv, mis minuga juhtuda võib, oleks võrreldes halvatuna elamisega naljamäng. Õnnetu armastuse pärast ei langeks ma masendusse ega käiks, nina norus, süngena ringi. Kui mulle valusalt varba peale astutaks, siis kihistaksin rahulolevalt, sest alles hiljaaegu poleks ma seda tundnud. Võitudesse ja kaotustesse suhtuksin ma siis kui sündmustesse, mis toovad ellu vaheldust ja on seetõttu ühteviisi tervitatavad.
Kooli lõpp lähenes vääramatult. Õppimine nõudis keskendumisvõimet, mida mul polnud. Kuidagimoodi tegin ära õppetükid. Tänu vanale rasvale sain edasi häid hindeid. Maailm oli kaotanud minu jaoks külgetõmbejõu ja sära.
12. aprillil 1961 kuulsime raadiost, et inimene on käinud ära kosmoses. See uudis tabas mind ja võib-olla tervet maailma kui välk selgest taevast. Inimese lennutamine kosmosesse oli seni kuulunud teadusliku fantastika valdkonda, kaugesse ja ebamäärasesse tulevikku, mida minu põlvkonnale pole antud näha. Nüüd oli tegu tehtud. Muidugi tundsin vaimustust. Ühtlasi olin pettunud. Miks Nõukogude Liidus kõike varjati? Miks ajalehed ei kirjutanud kosmonautide ettevalmistamisest, kosmosesõiduki ehitamise probleemidest, ei teatanud stardiaega?
Järgmisel päeval lugesin Rahva Häälest.
TASS-I TEADAANNE
12. aprillil 1961 viidi Nõukogude Liidus orbiidile Maa ümber maailma esimene kosmoselaev-tehiskaaslane „Vostok”, mille pardal oli inimene.
Kosmoselaeva-tehiskaaslase „Vostok” piloodiks-kosmonaudiks on Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik lendur major Juri Aleksejevitš Gagarin.
Mitmeastmeline kosmoserakett startis edukalt ning pärast esimese kosmilise kiiruse saavutamist ja kanderaketi eraldumist viimasest astmest alustas kosmoselaev vaba lendu orbiidil ümber Maa.
Kosmoselaev-tehiskaaslane kaalub koos piloodi-kosmonaudiga 4725 kilogrammi, kanderaketi otsaastme kaalu arvestamata…Pärast ettenähtud uurimiste edukat teostamist ja lennuprogrammi täitmist sooritas Nõukogude kosmoselaev „Vostok” 12. aprillil 1961 kell 10.55 Moskva aja järgi õnnestunud maandumise kindlaksmääratud piirkonda Nõukogude Liidus.
Kosmoselendur major Gagarin teatas: „Palun ette kanda parteile ja valitsusele ning isiklikult Nikita Sergejevitš Hruštšovile, et maandumine kulges normaalselt, tunnen end hästi, vigastusi ja põrutusi ei ole.”
TASS-i teadaandele järgnes ajalehe esiküljel valitsuse seisukohavõtt.
Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile ja rahvale!
Kõigi maade rahvastele ja valitsustele!
Kogu progressiivsele inimkonnale!
NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ja Nõukogude Liidu valitsuse
LÄKITUS
Suur sündmus on aset leidnud: esmakordselt ajaloos sooritas inimene lennu kosmosesse.
12. aprillil 1961 kell 9.07 Moskva aja järgi suundus maailmaruumi kosmoselaev-tehiskaaslane „Vostok”, mille pardal viibis inimene, ning sooritanud lennu ümber maakera, pöördus edukalt tagasi meie kodumaa – Nõukogudemaa pühale pinnale.
Esimene kosmosesse tunginud inimene on nõukogude inimene, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodanik!
See on inimese enneolematu võit loodusjõudude üle, teaduse ja tehnika hiiglasaavutus, inimmõistuse triumf. On alanud inimese reisid kosmosesse.
Selles kangelasteos, mis läheb alatiseks ajalukku, kehastub nõukogude rahva geniaalsus, sotsialismi võimas jõud.
Lennuks ettevalmistused ja lend ise olid olnud riigisaladused. Lennu üksikasju ei avaldatudki. Kust kosmoserakett startis? Kuhu Gagarin maandus? Kes laeva projekteeris ja kus see valmis ehitati? Sellest ei räägitud sõnagi. Pasundati ainult kosmoselennust kui faktist, mis näitavat sotsialistliku maailmasüsteemi progressiivsust, vägevust ja üleolekut kapitalistlikust süsteemist.
Istume emaga pooltühjas peoruumis, mille nurki ja akende
