päevitusega isad-emad hoiduvad tagasihoidlikult seina äärde. Üle ukse heidab kontrolliva pilgu õppealajuhataja Lembit Heinmaa, peaarst Guido Arro. Lõkendav ja ähmi täis muusikaõpetaja Aino Kadastik hüüab ansamblit viimasele erakorralisele proovile. Sealsamas ukseavas vilksatab viivuks klassivend.
Pärani akendest imbub sisse uimastavat sirelilõhna. Äigan taskurätikuga laubalt higi. Õues on juunikuu. Leitse. Mul on seljas valge särk, must kuub, lõua all ristlips. Umbes tunni aja pärast saame küpsustunnistused.
Toetan lõua rusikas kämblale. Mõtlen, et täna ei esitanudki ema oma tavalist küsimust: „Mis teevad su jalad?” Kolm ja pool aastat on ta niimoodi igal kohtumisel pärinud ja ikka tulutult.
Olen emale vaikimise eest tänulik.
Juttu tervisest peab ema tänase päeva puhul kohatuks, aga seda, mis minust edasi saab, soovib ta ometi teada.
Ema puudutab mind õlast.
„Teised ütlevad, ma astugu ülikooli,” vastan end liigutamata.
„Ja sina?”
„Ma ei tea veel.”
„Mis sa siis tegema hakkad?”
Kehitan õlgu. Püüan naeratada, aga see kukub virilalt välja.
„Mis minusugune teha saabki?”
„Mitte midagi,” nõustub ema lootusetu leplikkusega. „Kuidas sa ülikooliski, seal ju loengud.”
Tohoh hullu! Oleksin oodanud emalt vastuväiteid, et neid kummutada, aga tema nõustub minuga. Nüüd pean iseendale vastu vaidlema.
„Kaugõppes ei pea loengutel käima. Programmide järgi võib iseseisvalt õppida,” lausun tärganud trotsiga. „Eksami tegemiseks sõidan taksoga ülikooli ette, palun õppejõul välja tulla ning vastan,” seletan reipalt, isegi oma sõnadesse uskumata.
„Kui nii saab,” naeratab ema kahtlevalt.
„Kuidagi peab saama.”
Mind pahandab ema alistuvus. Mulle on usku tarvis, mitte kõhklusi. Neid on isegi üleliia. Kogu talv oli neist tulvil.
Küpsustunnistus ei kuku taevast. See on pika sihikindla töö vili. Küpsustunnistuse kättesaamist teatakse kuupäeva täpsusega ette. Pärast seda tuleb iseseisvalt samme seada. Mida varjab minu eest tulevik? Öösiti avasilmi lakke vahtides, päeviti õppetundides, poistega vesteldes – ikka juurdlesin väsitava järjekindlusega sedasama. Seniajani oli kõik olnud kombes. Ma õppisin ja hellitasin lootust terveks saada. Olin nagu meie klassi teised kuus poissi ja kolm tüdrukut. Rohkemat ei saanud minult keegi nõuda, ka ma ise mitte. Ent koolilõpu päev oli piiritulp. Sellest päevast kadus võrdsus minu ja nende vahel. Nemad lahkuvad. Mida hakkan tegema mina?
Umbes poole aasta eest tõdesin, et tulevikunägemus on tähtsam kui igapäevane leib. Minu ümber polnud mitte midagi muutunud, endised olid kaaslased, endine oli olme, toit, mida ma sõin ja õhk, mida hingasin. Üksnes eesmärk puudus. Kuhu ka vaatasin, kõikjal oli hall, põhjatu, pilku neelav ja lootust suretav sumu.
Hakkasin kannatama unepuuduse all. Ööd muutusid pikkadeks ja viirastuslikeks. Ning hommikul jälle seesama palat: neli seina, lagi ja põrand.
Juba kolmas aasta puurilooma elu. Puurivahiks haigus, kes millalgi ei tukkunud, ei paotanud millimeetritki puuriust. Üksnes unenäos haihtusid taoti trellid. Ning hunt pääses vabaks. Joovastunult, hullunud priiusest, kihutas ta üle väljade, silmapõhjas põlemas rõõm, südames salakartus. Kaugemale päästvate metsade taha, tumedate laante varju. Paisuge, kopsud! Peksa, süda! Las ulguda kõrvus tuul! Et ainult jalad ei nõrkeks.
Kõige enam hommikuni kestis miraaž.
Esimest korda elus tunnen, et mul on süda. Ta annab endast märku kuuldavate tuksetega, teeb haiget. Ebakorrapärased südamelöögid sunnivad puhkama, lamama, lakke vahtima. Avastan, et palju meeldivam on teha tööd, kui sunnitult puhata. Töö on lõbu, mittemidagitegemine piin.
Mida kõrgemalt käis päike, seda masendavam armetus- ja abitustunne valdas mind.
Rääkisin oma murest kasvaja Helga Ertisele.
„Sa hakkad edasi õppima,” vastas elutark naine, nagu olnuks kõne all iseenesestmõistetav, ammugi otsustatud asi.
„Minusugust ei võeta ülikooli.”
„Kaugõppesse, arvan, et võetakse.”
Väga loogiline samm keskkooli lõpetanule. Muidugi edasi õppima, olin esialgu vaimustuses. Ent hiljem sugenesid kahtlused Oletame, et ma astun ülikooli. Kui kõik laabub, lõpetan kuue aasta pärast õpingud. Tööd ratastooliinimene ei leia. Milleks siis mõttetult pingutada, vaevata ennast ja tülitada õppejõude, kui tulevik sarnaneb olevikuga – olen ikka ratastoolis, ainult diplomiga. Võib-olla liigun vaevaliselt karkudega – täielikku paranemisse ma enam ei uskunud –, kas ma sobin siis õpetajaks, raamatukoguhoidjaks, ajakirjanikuks.
Lasu vastuseta küsimusi.
Paukusid ära veebruarikuu pakased, möödus jääpurikate ja valguse kuu märts. Talverõivad riputati varna. Ühel päeval lõhnas linn mõrkjast lehe- ja prahipõletamise suitsust. Nisupruuniks värvusid meie maja asukate käsivarred ja palged.
Mõtted, mõtted! Lõpuni mõelduna imelihtsad ja sulgkerged, aga enne kahtlustena rasked nagu veskikivid.
Kas minna koju ema juurde? Seal oleks mahti lugeda nii, et silme ees virvendab. Hea raamat virgutab mõtteid, äratab teotahte. Kuid milleks mulle teotahe? Milleks mõtted, mis otsekohe viljatult kustuksid. Mul oleks küpsustunnistus taskus, kuid kasu sellest poleks küünevõrdki. Sobiksin vaid köögis kartuleid koorima.
Aga siiski, kas alustada kohe või oodata paar aastat? Ehk ma paranen. Kui suudaksin teha kümmekondki sammu, muutuks paljugi võimalikuks, mis praegu võimatu. Ent kas tohib siduda oma tulevikku unistusega, mis võib-olla kunagi ei täitu, mis sest, et raviarst kinnitab, et tema pole lootust kaotanud.
Räägin oma kõhklustest emale.
„Kohe pead jätkama, kui võimalik.”
Aimasin sellist vastust. Niimoodi rääkisid kõik.
Ettevalmistused aktuseks on lõppenud. Abituriendid ja nende vanemad, õpetajad ja nooremate klasside õpilased on kogunenud solaariumi, kus kõrge juunikuu taeva all toimub lõpuaktus. Sõidan abiturentidele mõeldud, esialgu veel tühja toolirea kõrvale. Ja siis nad tulevad hanereas klassijuhataja kannul, tušihelide ja rütmiliste ovatsioonide saatel. Toolid minu kõrval saavad neid täis.
Kõned, kõned… Võtab aega, kuni järg jõuab kõige tähtsamani. Järgemööda tõusevad klassikaaslased, kolm tüdrukut ja kuus noormeest, et võtta vastu küpsustunnistus ning saada rinda piibelehe õiekuljus. Kui nad tagasi tulevad, piirab neid õnnitlejate parv, kui istet võtavad, on nende käsivarrel sületäis tulpe, pojenge ja roose.
Üksnes mina ei tõuse püsti ega sammu peaarsti juurde, kes on ühtlasi sanatoorse keskkooli direktor. Istudes võtan vastu küpsustunnistuse, istudes lasen õnnitlejatel oma kätt suruda. Kui ma ema poole vaatan, taban tema silmades niiske läike. Täna ei alanda ema pisarad mind, kuigi ma ei tea, kas neis on rohkem rõõmu või kurbust. Loodan, et rõõmu.
Mina ei tunne end õnnelikuna, nagu sellise päeva puhul
