kui jõuan temani, haarab poiss kepi. Järsk kehaasendi muutus ärritab seljaaju ning vabisev lihasekramp naelutab Toivo paigale. Üritamatagi end liigutada, ootab Toivo krambi vaibumist. Alles paarikümne sekundi pärast suudab ta jalgu kergitada. Esimesed sammud kukuvad Toivol välja kui savisõtkujal, just nagu midagi sitket ja kleepuvat hoiaks teda põranda küljes kinni. Ent aegamööda lihased lõtvuvad ning alluvad jälle tahtele. Toivo liigutused muutuvad pehmeks ja poiss jätab mind kaugele selja taha.
Ka Toivot on lõigatud. Tema seljaaju vabastati survest ja ta hakkas käima. Ainult parem pöid on lõtv. Aga mis loeb üks pöid!
Tunnen, kuidas laubale ja käsivartele, rinnale ning seljale koguneb higi. Mu ihu kuumab, särk on läbimärg. Iga liigutuse ajal lööb kaenlaaugust ninna kuum higilõhnaline õhupahvak.
„Nüüd oleneb kõik teist endast,” oli ütelnud meister mulle proteese ulatades.
„Teil tuleb palju harjutada,” kinnitas doktor Veera Vassiljevna.
Tean seda isegi. Tean ka, et hoolimata kui tahes usinast harjutamisest võivad närvid jääda taastumata. Aga kui nad taastuvad, siis ainult juhul, kui ma hoolega treenin.
Hoian seina äärde. Mööda tõttavad valged kitlid, sinised ja pruunid halatid. Kord veetakse kedagi sidumisele, kord sidumiselt tagasi palatisse. Siis vajab perenaine pesukoormaga teed. Hoian seinale lähemale. Nihutan üht pukki, teist, viin keharaskuse kätele… Järsku tugi libiseb. Kehast jookseb läbi külm jutt, kohe selle kannul tuleb läpatav kuumalaine. Süda, alles nüüd kukkumisohtu mõistes, pistab metsikult, nagu iseennast purustada tahtes kloppima. Hingeldan, ja ime küll, jään jalgadele.
Tunnelisarnane koridor on avardunud vestibüüliks, kolme kõrge aknaga ruumiks, mille keskel ruskel plüüsvaibal on madal laud sanitaarhariduslike brošüüridega. Seina ääres paiknevad vanamoodne luitunud diivan ja televiisorikapp koos televiisoriga. Lillelaual akna kõrval nurgas turritavad kaktused, aaloed, haljendavad ilurohud. Roheliseks värvitud puukastist sirutab haralisi oksi lae alla kummipuu. Siin on veel pianiino, kaks seinalehte. See on haigete puhkeruum, kuhu on paigake leitud ka õdede töölaua jaoks.
Tõmban hinge. Asetan pukid rööbiti, sean jalad õlgade laiuselt, otsin üles tasakaalupunkti.
Maja ümber vingub tuul. Nii et kogu hoone kõmab, virutab ta kinni hooletust peost rebitud ukse. Tema hingusest õõtsuvad kardinad, paksude kiviseinte ja aknaklaaside kiuste.
Hingan sügavalt sisse ja puhun ninaotsast higitilga.
Kui mõnus on vaadata inimesi ja esemeid, ajamata pead kuklasse. Minu silmad pole enam istuja või lamaja omad. Nad on põrandast kõrgemal, näevad kaugemale ja teistmoodi. Tunnen taaskogemise rõõmu.
Peopesad kuivanud, rühin edasi. Kuuenda palati kohal satun silm silma vastu Maigega. Temal on põlv haige. Ta on matsakas, suurevõitu ninaga noor naine.
„Vaene laps, sa oled ju märg nagu kassipoeg,” lausub ta.
„Mis parata, kui inimene teeb tööd.”
„See vist tükitöö.”
„Ja mina hirmus ahne.”
Naeratus naise näol tardub, ta teeb ennast õhukeseks ja laseb mind mööda.
Mulle ei meeldi, kui mind seiratakse, sest ma tean end olevat inetu. Mu nägu lõkendab, kõht punnub ette. Lohistan jalgu nagu tohlakaid.
Ent mul on norm, mille pean täitma. Lähen ja aeg-ajalt peatun. Liikudes vaatan jalge ette, aga ei loe samme. Mõtlen hoopis, kas raamatukogusse tuuakse täna uusi raamatuid, kas osta endale taskuraadio, mõlgutan tühjast-tähjast, et mitte nentida – raske on. Kui ma tunnistan end nõrgaks, siis olengi seda. Kui annan järele väikesele valule, muutun hellaks ja valust saab varsti suur. Tuima järjekindlusega sean samme, kuni seisangi lifti raudukse kõrval. Minu ees on koridori otsaaken. Olen saavutanud eesmärgi.
Tõmban hinge. Aga ka seismine väsitab. Ning uuesti nihutan pukke ja libistan jalgu. Kui palatini on jäänud vähem kui pool koridori, hakkavad tuikama randmed ja pakitsema õlad. Lõpuks olen palati ukse taga. Veel viimased kõige rängemad pingutused. Voodini on kolm meetrit, meeter. Jaks on otsas. Surun hambad huulde, vihaga pigistan endast viimase jõuraasu ning pööran selja sängi poole. Kallutan end taha, proteeside põlvelukud puutuvad vastu voodiserva, avanevad, ning kergendustundega vajun raskelt koikule istuma. Jalamaid voolab kurnatud lihastesse uut rammu. Minut hiljem tunnen end värskena. Küünitan voodipeatsilt käterätiku, nühin kuivaks näo, kaela, käsivarred. Siis passitan jalad täisnurga alla ning istun nagu terve mees, tallad põrandal, käed põlvedel. Ma olen enesega rahul ja kõrgendatud meeleolus nagu pärast sauna.
„Kas teate, mehed, mis on koibade tähtsaim funktsioon?” hüüan reipalt ja valjult, et peletada palatist vaikuse ja lugemise unisust.
Jätkan alles siis, kui kolmest palatisolijast üks – selleks osutub Rein Saluvere kraanikausi kõrvalt nurgast – näitab saksa keele õpiku langetamisega, et ta kuulis ja on valmis edasi kuulama. Pöördun nagu ennegi kogu palati poole.
„Te muidugi arvate, et käimises ja jooksmises. Vale puha. Ühest kohast teise viivad inimest palju kergemini ja kiiremini autod, laevad, lennukid. Kui tarvis, toimetavad inimest maal, vees ja õhus edasi kümned erinevad sõiduriistad. Jalad teeb hindamatuks asjaolu, et nendega saab ronida.”
„Kui ratastooliga saaks lakka, puu otsa ja trepist üles, siis poleks jalgu tarviski,” teeb Rein kokkuvõtte.
„Igatahes ei tunneks ma neist sellist puudust,” nõustun ning jutustan meestele oma rekordkäigust.
„Nii et läheb ikka paremaks?” huvitub Mihkel Kask, kellega oleme peaaegu naabrid, sest säng meie voodite vahel on tühi.
Osutan oma villis peopesadele.
„Käed muutuvad tugevamaks.”
„Suure vaeva nägijad,” naeratab Mihkel mõistvalt.
Noogutan ning tõstan jalad käte abil voodisse.
„Prantsuse kirjanik kaheksateistkümnendast sajandist, kuus tähte,” loeb Mihkel. Nagu iga ristsõnahaige arvab ta, et kõigil kuuldekauguses viibijatel on püha kohustus ristsõnade lahendamisele kaasa aidata.
„Juhan, sina kui kirjandusinimene?”
„Aragon,” vastan, katkestamata proteeside lahtinöörimist.
„Sobib,” kiidab Mihkel ning esitab järgmise küsimuse.
Vastan ka sellele. Kui on alustatud, tuleb lõpuni vingerpussi mängida. Vastan, kuni Mihkel taipab. Ta pahandab, kuid ei vannu. Mihkel on kõige viisakama suuga mees meie palatis.
Tõstan proteesid voodi kõrvale nurka.
„Kas on ka rasked?” huvitub Eerik Pähn. Hinnanud tugiaparaatide kaalu oma käega, vangutab pead. „Eks nad pea ka tugevad olema,” otsustab siis.
Võtan Maia saadetud pol-öki konspekti.
„Mihkel, ole hea, keera raadio kinni.”
Mihkel kuulab loo lõpuni, ootab ära teise alguse ja täidab minu soovi. Eerik lahkub vasakut jalga liibates palatist. Rein on keeranud end kõhuli ja kirjutab saksa keele sõnasedeleid. Ta on otsustanud väärtustada haiglaaega, õppides saksa keelt, mida tal on tulevikus tarvis teaduste kandidaadi miinimumeksamite sooritamiseks. Vodi
