kelle jalg ei tatsa enam mitu pikka kuud.
Lähema veerandtunni jooksul kuuleme, et Bruno on abielus, elab Sauel ja töötab Tallinnas tehases, kus graveerib armatuuridele Выкл, Вкл ja 220 BТ.5
Bruno saab omakorda teada, et selles majas ravitakse tänapäeval iga teist luutuberkuloosihaiget noaga, mis on luutuberkuloosi vastu võitlemiseks parim vahend.
Ärgu aetagu talle puru silma, tema polevat peast sugugi nii põrunud, et vanas eas noa alla kippuda, kostab Bruno. „Terve elu tolle jalaga ära elatud.”
„Kas seltsimees on unustanud, kus ta viibib?” küsib Rein. „Siin keelab ja käsib, poob ja laseb Veera, aga mitte keegi Bruno Hindov.”
Kellest on jutt, tahab Bruno teada.
Rein kostab, et jumalast.
Bruno ei mõista.
„Peakirurgist,” selgitan.
Brunos süttib uudishimu. Muigame ja jätame selle targu rahuldamata. Elagu siin mõni aeg, siis otsustagu ise.
„Mis teil viga on?” pöördub ootamatult minu poole.
„Halvatus.”
Mulle vaatab otsa kohkunud mees. See sõna hirmutab inimesi.
Naeratan mornilt ja küünitan taburetilt riideid võtma. Tõmban jalga sokid, ajan selga pidžaamajaki ning kallutades end küljelt küljele sikutan püksid üle rebade.
Seda kõike jälgib teraselt minu uus naaber.
„Tore, et te olete sealjuures optimistlik.”
„Ma pole sugugi kindel, et ma terveks saan,” vastan ja upitan end ratastoolile.
„Saate küll. Aga ma ei pidanud seda silmas. Ma mõtlesin, et te naerate ja olete üldse haigusest üle.”
Mille järgi ta seda juba esimesel õhtul nõnda kindlalt otsustab? Mulle ei meeldi ennatlikkus.
„Elama peab,” vastan käibelausega ja sõidan koridori.
Vale, elama ei pea, mõtlen. Mitte keegi ei saa mind sundida elama, kui ma ei taha. Aga ma tahan.
Või on elamine siiski kohustus? „Sa ei tohi tappa!” öeldakse piiblis. Ka iseennast mitte. Eluleegil tuleb lasta loita, kuni see ise kustub. Järele jäänu vajub kamarasse ja muutub mullaks.
Treeningu mõttes veeretan end tooliga paar korda hoogsalt ühest koridoriotsast teise. Siis peatun vestibüülis, kus täiskasvanud mängivad laste lauamängu „Ümbermaailmareis” ja doominoseltskond klõpsutab doominokividega. Siin pole huvitavam kui palatis, aga teistsugune ümbrus värskendab.
Küsimused on kostetud, uustulnukast tingitud elevus vaibunud. Neli kreemika pallikujulise kupliga laelampi valgustavad voodeid, mehi ning lagedaid palatiseinu.
„Koss valutab,” ohkab Bruno. Mihkel lülitab raadio mängima. Ratastool veereb hääletult üle põranda.
„Mehed, kas suitsu võib teha?”
Vastust ootamata võtab Bruno Belomori6 paki ja torkab paberossi näkku.
Rein katkestab lugemise.
„Meil suitsumehi pole…”
„Mõtle, kui tore,” hüüatab Bruno vaimustatult.
„ …ja arstiga on selline kokkulepe, et suitsumehed viiakse teise palatisse.”
Bruno on Reinuga täiesti päri: „Ega tubakaving meeldi jah, kui ise ei pahvi.”
„Siin oleks teil suitsetamist kerge maha jätta,” jätkab Rein ja Bruno läheb õnge.
„See oleks lausa suurepärane, olen seda ammu kavatsenud,” rõõmustab lapselikult. „Missugune üllatus naisele!” Bruno muheleb ja võtab öökapi sahtlist tikud.
Rein teeb lahtise peopesaga raiuva liigutuse: „Kui ei, siis ei! Kui maha jätta, siis jätta. Ega see üks suits meile midagi tee, kuid asi on põhimõttes.”
Bruno nägu venib pikaks.
„Ma olen kolmkümmend aastat suitsetanud paki päevas,” hüüatab ahastavalt, „ja nüüd pean paugupealt maha jätma.”
Ent Bruno näideldud traagilisus ei kanna vilja. Rein ei nõtku. Meie vaikime.
Bruno ohkab sügavalt ja torkab paberossi tagasi pakki. Õrnalt asetab ta suitsupaki ja tikud öökapi sahtlisse.
Esimesel päeval on uued haiged kohmetud ja sõnakuulelikud.
Mihkel keerab raadio Soome peale. Unistavad tangohelid täidavad palati. Mananud ette süüta kannataja ilme, Bruno vaikib, kuni sisse astub õde, et küsida, kuidas uustulnuk end tunneb.
„Pole vähk ega kala, ei elav ega surnu,” põrutab Bruno.
„Mis te siis olete?”
„Seltsimees Hindov.”
„Tähendab, kõik on korras.”
Astrid seab end minekule.
„Õekene, andke mulle midagi valuvastast!”
„Küsige öövalve käest.”
„Õekene, õekene, tosin analgiini tooge mulle ikka!” palub Bruno.
„Hea küll,” vastab õde ja tuleb tagasi ühe püramidooniga.
„Tooge otsekohe kümme tükki veel,” müristab Bruno.
Õde pöördub, et lahkuda.
„Head õhtut!”
„Head ööd! Me hoiame teile pöialt,” vastame kooris.
„Ma lähen koju,” kostab õde ja naeratab, ent see naeratus pole määratud mitte kellelegi meist.
Tuuakse õhtusöök. Pärast õhtusööki tuleb Eda Reinuga juttu puhuma ja uut haiget piiluma. Brunot tabab aga väljakannatamatu suitsunälg.
„Poisid, selle paki tõmban veel ära,” prahvatab.
Rein paneb prillid ette, noore mehena kannab ta miinusprille, ja tõstab käega toetades oma pea pika kaela otsas hästi kõrgele. Ta lamab selili ning ainult niiviisi saab ta palatist täieliku ülevaate.
„Aga lubadus?”
„See jääb jõusse. Aga kuidas ma viskan täis paki minema!”
„Anna Toivole. Toivo on käija ja suitsetab trepikojas.”
„Ei, poisid, ma olen viimased kümme aastat tõmmanud paki päevas. Laske ma lõpetan selle veel ära. Siis, annan sõna, ma tõesti enam ei tee.”
Rein tahab vastata, kuid Eda ei lase.
„Ärge
Venekeelsete sõnade lühendid, mis tähendavad „välja lülitama, sisse lülitama, vatt”.
Populaarne Vene paberossimark.
