Just sellisena pean kandma ta paberile.
Valin hoolikalt sõnu.
Viimaks on kiri valmis. Kui kirjaread üle loen, avastan, et kuigi ma ei rääkinud sõnagi armastusest, on ridade vahele pugenud see nukker ja hell tunne. Kas Maia märkab seda? Kas ma tohin kirja teele saata?
Mõistus: Parem ära saada. Ole arukas!
– Ah jäta mind rahule. Ma ei taha olla arukas. Tahan kuulata oma südame häält.
Mõistus: Süda on nõder ja rumal. Kaine mõistus valitseb maailma.
– Aga ma ei pruukinud ju sõna armastus. Ta võib allteksti lugemata jätta, õigustan end ja võtan öökapi sahtlist ümbriku ja margi. Maia aadressi tean ma peast.
Kõigepealt ilmub Toivo. Torkab kepi seina ja öökapi vahele ning viskab end ristseliti voodile. Siis tuleb pahur ja tujust ära Eerik, Lilleküla mees.
„Saatana vanamutt!” hakkab ta, sulgenud palatiukse, kiruma. „Mina ütlen talle: „Tere hommikust!”, aga tema: „Što võ želaejete?3” Võtsin südame rindu ja küsisin: „Veera Vassiljevna, kas te opereerite mind?” – „Ne znaju4,” vastas eit ja leekis mööda nagu orlovi traavel.”
Muigame mõistvalt, sest tegu on luutuberkuloosiosakonna kirurgi ja osakonnajuhataja Veera Vassiljevna Bolšovaga.
„Ja kõik sellepärast, et ma talvel lõigata ei lasknud.” Ka Eerik püüab naeratada, aga välja tuleb hale grimass.
Mees kummardub ja kombib oma haiget põlve.
„Valutab, raisk.”
„Sellepärast sa siin oled,” märgib Mihkel.
„Mitte ei laseks lõigata, kui muidu läbi saaks,” kinnitab Lilleküla mees ja ajab end sirgu. Ta on meeter kaheksakümmend viis sentimeetrit pikk ja kuuskümmend aastat vana. Rühi järgi võiks teda nooremaks pidada, aga suurepooriline näonahk ja kurrud silmanurkades, elusügise igiomased kaaslased, räägivad oma keelt.
„Noh, mihed, kas mõseme inne süüki kah või?” küsib sanitar Õie kausi ja veekannuga palatisse astudes.
„Kuis siss, mõseme iks,” lausub Eerik.
„Käija peseva vannitoan,” nähvab Õie ja astub minu juurde.
Eerik irvitab, sest teab, millega Õiet ärritada. Mina küürin kämblaid ja vaikin. Sisemiselt ma muhelen, kuid mu näos ei liigu ükski lihas. Ma ei saa Õiega hästi läbi. Millegipärast ma ei meeldi sellele sanitarile. Võib-olla ma ei lobise ega pila temaga nagu teised meie palatis, võib-olla pakun liiga harva kompvekke. Raske öelda, milles asi, kuid ma tunnen Õiest õhkuvat külmust, puhuti lausa vaenulikkust.
„Õie, kuula nüüd hoolega, ma loen sulle katkendi ühest heast raamatust,” ütleb Rein.
„Loe, kui tahat.”
Reinu imalaks muutunud tenor maalib kuulajatele pildi tegevusest, mis lõpeb seksuaalaktiga. Õie on langetanud silmad, aga tema ilme reedab, et ta ei lase kaotsi minna ühelgi sõnal.
„Mis sa selle peale kostad?” küsib Rein ja sulgeb raamatu.
„Eh-eh-ehh,” naerab sanitar, nii et tema tünnikujuline keha vappub. „Nuur veri vemmeldas, mis muut.”
„Aga kuis sinnoga om, kas vahest iks vemmeldas kah viil?” uurib Eerik.
„Ah, mes sa, korrat, aat lorra!” vastab Õie kurjalt.
„Ära aja midagi vastu, kui ikka noore poisi kätte saaks, oleks hea küll,” provotseerib Rein.
„Kae, nüit ei jätt vanna inemest ka inämp rahule,” tõrjub Õie ja ajab end naljakalt kohevile. Ta ei ole veel väga vana, nii umbes neljakümne viie aastane töntsakas, tugeva kehaehitusega naine.
„Tule siia, ma annan sulle ühe musi,” lööb Eerik trumbi lauale. Mees saadetakse küll kuradile, kuid palati põrand vappub jälle Õie naerupahvakutest.
„Kost te säändse raamatu vällä võtate?”
Kokkuhoidlikult, sortsukaupa valab Õie vett Reinu seebistele kätele.
„Vala, vala!”
„Ega niipallu vett või kulotada.”
„Vesi ei maksa midagi,” arvab Rein.
Õie on seljaga minu poole. Tal on jalgadega võrreldes ebaproportsionaalselt pikk keha. Lühikeste heledate ja hõredate juuste alt paistab jäme maadlejakael.
„Näet nüit, mis sa oma mänkimisega sait,” vihastab Õie, kallates viimase veetilga Reinu ikka veel seebistele pihkudele.
„Pole midagi, ma ootan, kuni sa uue tood,” jääb Rein rahulikuks.
„Jah, uue,” osatab Õie tigedalt. Sajakilose inimese raske sammuga lahkub ta palatist.
„Mõse nüit põstra!” käratab ta, kui on täis kannuga tagasi tulnud, „süük om joba üleval.”
Reinul pole kiiret.
„Õie, mis täempää süvvä om?”
„Muust te ei mõtle kui söögist,” hurjutab kerekas naine.
„Mis nüüd meie, aga Eerik unistab ainult seakarbonaadist.”
„Eh-ehh, kas Eeri om siss lihha sõbber?” muheleb Õie silmakirjalikult.
„Ei, mina tahan ainult porgandit ja kartulit,” kuulutab Eerik, nägu surmtõsine.
„Hää küll, ma ütle küügin,” lubab Õie lahkelt.
„Minu pärast ekstra ei maksa.”
Naerame häbitult. Suuremat lihasööjat kui Eerik, vähemalt sõnades, pole me kohanud. Juba nädal, niikaua on ta meie keskel viibinud, saadab tema nurin iga söögikorda. Miks kantakse ette kuhjaga täis kartuli-, pudru- ja makaronitaldrikud, kuhu liha on lisatud vaid killuke? Kalast ja loomalihast saavat igal inimesel lõpuks kõrini. Peale selle võrdleb Eerik haiglatoitu oma naise valmistatud toiduga, mis olevat tunduvalt maitsvam, kuigi tooraine võib olla sama. Ning jälle – antagu rohkem liha, eriti sealiha.
„Ma siss organiseeri, et Eerile inämp kartulit pannas,” itsitab Õie. Tema meelepaha on lahtunud. Ja kätepesuveest pole tal ka enam kahju.
„Organiseeri, organiseeri! Tee, mis teha annab,” ässitame kooris.
Lõunaks on supp, hapukapsas sealihaga ja kissell.
„Kas täna oled toiduga rahul?” küsin Eerikult.
„See mõni inimese toit,” vastab Eerik tummaks tegeva põlgusega. „Söötku oma kapsad jänestele.” Pärast lühikest vaikust rehmab käega: „Kapsad kapsasteks, aga vennaihu on napilt.”
„Palju sulle läheks?” küsib Rein.
„Vähemalt viis portsu.”
Mida te soovite?
Ei tea.
