on isegi suur saavutus – üks suits õhtu kohta,” märgib, ja vidutades mõnutundest silmi, puhub õhku helesinise suitsujoa.
Veera Vassiljevna visiidid algavad, kui ta on heas meeleolus, ülireipa, ülirõõmsa ja ülivalju tervitusega: „Zdravstvuite, molotsõ!”7 Kui ta on aga tujust ära, poetab ta end kuulmatult palatisse ning jääb uksele seisma, kust, käed kitlitaskus, heidab meestele hirmuäratava buldogipilgu. Nautinud mõnda aega esilekutsutud vaikust, langetab järsult pea, pöördub kanna peal ringi ja koridor neelab tema kingakontsade range kõpsumise. Ei neela aga rusutunnet haigete hingest. Külm ja kleepuv nagu udu, hõljub see veel kaua palatis.
Sellistel päevadel hoidutakse doktori silme alla sattumast. Sellistel päevadel räägib Veera Vassiljevna vaid nende haigetega, kes lähevad peatselt operatsioonile.
Täna sisenes doktor Zdravstvuite molotsõ’ga. Tema nägu säras, hääl helises. Nagu kord ja kohus, päripäeva, alustab ta visiiti.
„Aa, novõi bolnoi. Kogda prišli? 8”
Bruno ei saa aru.
„Kunas tuli?” küsib doktor enne, kui jõuame tõlkida.
Bruno vastab. Veera noogutab ning võtab mehe voodiserval istet. Järsku on tema hääl osavõtlik, silmad tõsised ja mõistvad. Korraga oskab ta ka eesti keelt.
Võlutuna vaatab Bruno doktorile otsa, paljastab usalduslikult puusa. Nüüd on arst ja haige teineteise päralt, nad on nagu pihiisa ja pihtija, nagu armunud, kellele muu maailm korda ei lähe ja keda ei tohi segada.
Kunagi istus Veera Vassiljevna niimoodi minu voodiserval. Nii Rein kui Mihkel on talle otsa vaadanud alandliku ja armunud pilguga. See aeg on vajunud minevikku. Me vaatame talle küll praegugi vaga ilmega silma, aga me pole siirad. Me teeskleme, nagu võtaksime doktori iga sõna puhta kullana. Nüüd paneb Veera igienergilisus meid sisemiselt muigama, sest me oleme oma doktorit tundma õppinud, teame, mida uskuda, mida pidada veeralikuks hüperboolitsemiseks.
Kui ma tõusen voodis istuli ja vaatan vasakule, siis jääb minu silme ette aken, millest paistab maja teine tiib ja tükike õue. Suurema osa vaateväljast täidab männilatvade ebatasane maastik, mis ulatub kuni sinava silmapiirini, kust algab pilvetähniline taevakumm. Algab, kerkib, võlvub tagasi ning täidab – kui ma laman – oma valevusega kogu aknaava.
Kui ma siia majja saabusin – sellest saab varsti kaks ja pool aastat –, näitas metsapark esimese korruse akna taga mulle igerikuvõitu ruskeid männitüvesid, millel polnud lootustki kasvada sihvakateks mastipuudeks. Nüüd asub luutuberkuloosi osakond kolmandal, maja viimasel korrusel ja siit vaadates rõõmustavad silma tihedalt ühteliitunud männikroonid kikkis okkakimbukestega. Et kevad tähendab sinililli metsaserval, hiirekõrvus kaasikuid ja ülasevaipu, seda ma peaaegu ei mäletagi, ainult tean veel.
„Ai, ai, bolno 9,” kuulen Bruno hädakisa.
„Siin teil mjada on,” ütleb doktor rahulolevalt. „Mina teile ravi mjaarama.”
Doktor tõuseb. Nüüd seisab ta tikksirgelt
Bruno voodi kõrval. Professionaalse liigutusega avab õde haigusloo. Doktor kummardub. Aknast langevas sumedas valguses torkab silma, kui sügavad on aastate künnivaod Veera Vassiljevna näol. Lõuajoon, minetanud naiseliku kumeruse, on vajunud kandiliseks ja karmiks, silmade all on rasked sinakad kotid. Nad on Brunoga üheealised, ent Bruno silmanurkadest hargnevad vaid peenikesed lõbusad kortsud nagu stiliseeritud päikesekiired.
„PAS, streptomütsiin,” dikteerib doktor, märgib annused ja ravikuuri kestuse, „elektroforees kaltsiumiga.”
„Ja seda kõike ainult mulle!” ei suuda Bruno end hillitseda.
„Teile, teile,” kinnitab Veera Vassiljevna ning määrab lisaks vitamiine.
Bruno paneb peopesad kokku, raputab neid ja arstile armsa lapsepilguga otse silma sihtides korrutab:
„Moi otšen, otšen blagodarju vas.”10
Pööran pilgu taas aknasse. Vaatan Nõmme liivasel maal kasvavatele igerikele mändidele ülevalt alla. Taamal tõuseb männilatvade kohale kahar leinavate okstega kask. Mahlast pakatamas, õrnroheline, purustab ta horisondi, pürib taevasse. Ainult tema on minu silmade kõrgusel. Võib-olla on kase juured viljakas mullas, võib-olla sirgub ta põndakul.
Ikka veel ajab Bruno tänulikkusest üle ääre.
Kujutlen, et meie majamürakas asub ihuüksi keset laant. Illusioon oleks täielik, kui poleks televiisoriantenne. Nemad reedavad, et puude all ja puude taga on peidus madalad eramajad.
Pisut üleolevalt ja tõrjuvalt, kuid siiski meelitatuna vaigistab doktor meest. Aga enne kui ta jõuab minu voodini, karjatab Bruno:
„Doktor, doktor, moi hotšu11… noh… Rein, aita!.. midagi valuvastast.”
„Horošo, dadim12,” naeratab doktor ning tooniga, millega täiskasvanud pöörduvad laste poole, küsib minult:
„Kak mõ hodim?”13
„Eta ne hodba 14 ,”löön käega. Minule isiklikult võib see ju käimine ollagi, kuid tervete silmis ta seda pole.
„Znaejete li võ?”15 Veera sarnakas nägu hiilgab, aga ta ei vaata mulle otsa. Ikka vene keeles jutustab ta:
„Kui ma külastasin Leningradis ortopeedia instituuti, nägin karkudega suurepäraselt liikuvat haiget. „Veera Vassiljevna, vaadake,” ütles mulle professor, „ta kõnnib tugiaparaatidega.”
„Mis te räägite?” imestasin mina.
„Tal on tohutu tahtejõud ja töötahe,” sõnas mulle professor.”
Igal hommikul lähen ma võimlemiskabinetti, kus harjutan tunnikese, umbes sama palju aega kulutan õhtupoolikuti käimiseks. Pärast voodisse heitmist masseerin läbi oma jalalihased. Milleks rääkida mulle tahtejõust? On lihtsalt olukordi, kus tuleb teha kõik, mis suudad, kohusetundest iseenda ja lähedaste vastu.
„Ja kas teate, kui professor poleks minu tähelepanu sellele haigele juhtinud, poleks ma osanud arvata, veelgi enam, ma ei oleks uskunud, et ta liigub proteesidega,” räägib Veera ülikaasakiskuvalt, kuigi teab, et niikaua kui mul ei hakka tööle uued lihasegrupid, jääb minu käimine üldjoontes samasuguseks nagu praegu. See on selge nagu ükskordüks, hoolimata kui tahes ilusatest muinasjutuvallast pärinevatest näidetest ja jutust tahtejõu väest ja võimust.
„Kas ta trepist üles sai?”
„Aga muidugi.”
„Sel haigel ehk puusad liikusid?”
„Net, net, net. Ma ütlen teile, harjutage, harjutage kolm, neli korda päevas ja te hakkate käima.”
Veera Vassiljevna loeb vestluse lõppenuks. Kas
Tervist, täitsamehed!
Ah, uus haige. Kunas te tulite?
Ai, valus.
Minu väga, väga tänan teid.
Minu tahab…
Hästi, anname.
Kuidas meil käimine edeneb?
See pole käimine.
Kas teate?
