võttis päikest. Osa vanemaid mehi arvas, et õueski on kõige mõistlikum kaarte taguda.
Veeretan end seltskonna juurde, mille hingeks on punapäine piiga ja kus näiliselt ei tehta muud kui lõkerdatakse. Varsti taban punapea nime – Wanda. Nagu tundes, et ma teda silmitsen, pöörab neiu järsku näo minu poole ja küsib:
„Mis on teie nimi?”
„Juhan.”
„Juhan, istuge meie juurde,” pakub ta ja osutab pingiservale.
Manööverdan ratastooli tihedalt vastu pinki. Wanda toetab küünarnuki ratastooli käetoele. Peaaegu silmapilkselt tungib naise õlavarre soojus läbi halatikäise.
„Kas sa käid sageli õues?”
„Eile käisin.”
Märkan lähedalt, et Wanda põskedel on üksikud kahvatud tedretähed.
„Mina käisin ka, aga sind ei märganud.”
„Sa vaatasid ehk kellelegi liiga sügavalt silma,” oletan.
„Ei vaadanud, karkudega pole huvitav,” vastab tüdruk tõsiselt.
„On ikka. Isegi ratastoolilt võib,” vastan ja puudutan käega paitavalt tüdruku pihta.
„Hakkaja,” märgib keegi laua ümber olijatest, mille peale kõikide pilgud pöörduvad minu poole.
„Juhan, sa oskad punastada,” kilkab Wanda vaimustatult, tehes minu nõrkusest vooruse.
„Ei oska,” vastan tõredalt ja silmitsen põlevat prahihunnikut, kust saab alguse paks valge suitsulont, mis roomab allatuult mööda maad, tõuseb aegamööda kõrgemale, muutub hõredaks ja haihtub viimaks, nagu poleks teda olnudki.
Heameelega võtaksin reha ja riisuksin koos õdede ja sanitaridega mullusügisesi puulehti. Leheving kõditab mõnusalt sõõrmeid, meenutab Tartu aedlinna kevadeid. Avastan, et töötegijate vaatamine on lõbu ja minu meelest suurem lõbu, kui kaarte taguda või doominokive klõbistada.
Mööduv noormees kõnetab Wandat leedu keeles.
„Sa oled leedulane?”
„Kas sa enne ei teadnud?”
„Kust ma võisin seda teada?”
„Mina sain kohe aru, et oled eestlane. Eestlastel on selline naljakas pehme hääldus.”
Wanda pöörab oma elava nirginäo minu poole. Ta on ilus tüdruk.
Üksteise järel pudenevad vestlusringi liikmed laiali. Siis hüütakse õuesolijad lõunale. Järgmisel päeval, märganud leedulannat pargis, silmad kinni, nägu nagu päevalillel päikese poole, tervitan tuttavlikult.
„Sveiki2, Wanda!”
„Õppisid minu nime pähe.”
„Õppisin jah.”
Tüdruku nägu katab õrn päikeseõhetus.
„Kas ma olen esimene leedulane, keda sa tunned?” pärib, olles ilmselt rahul, et saab kellegagi lobiseda.
„Üht noormeest tundsin kunagi,” tunnistan ausalt.
„Aga leedulannasid pole tundnud?”
„Kord ajasin juttu ühe kuuekümneaastase naisega,” vastan, „aga too polnudki enam peaaegu naine.”
„Kole!” Just nagu hirmunult suleb Wanda taas silmad. „Kas ta polnud siis inimene?”
„Inimene küll, aga naist leidus temas juba väga vähe.”
„Mehed on nii halastamatud,” arvab tüdruk.
„Aga on ju nii?”
„Vaadake, vaadake, rakett!” hüüab keegi haigetest. Tõstan pisut ehmunult pea. Raketi lendu ei näe ju. Siis silman tibatillukest läikivat täpikest, mis liugleb hääletult taeva läbipaistval kumerusel.
„See on lennuk,” ütlen.
Suu lahti, ilme unistav, jälgib Wanda lennukit.
„Kukuks ta alla!” Wanda puhkeb helisevalt naerma. „Oleks huvitav.”
Alles siis, kui noolekujuline lennuk sulab kevadõhku ning päikesesse ja tema tekitatud jälge ei erista enam valgetest kiudpilvedest, langetab tüdruk pea ja ohkab:
„Issand, missugused egoistid me oleme.”
Väikeses haiglahoonetevahelises pargis, kuluse määrdunud maa taustal torkavad teravalt silma lumivalgetes sidemetes käed ning jalad. Inetult armilise sinkjashalli näonahaga väikemees jookseb üle muru, seisatab tütarlasterühma juures. Üks tüdrukutirts tõukab poisikese vastikustundega eemale. Poiss taganeb paar sammu ning jääb tuimalt enda ette põrnitsema. Ta ei nuta. Märkan, et lapse kael on kaetud mustjaspruunide kärnadega.
Ettevaatlikult, käega abistades, tõstab Wanda oma kipsis jalga.
„Mis sul viga on?” küsin tahtmatult.
„Tabu,” vastab tüdruk.
Jään tüdrukule mõistmatult otsa vaatama. Pole sellist venekeelset sõna nagu enne kuulnud.
„Tabu,” kordab tüdruk.
Nüüd olnuks küll põhjust punastada. Kuidas ma võisin olla nõnda taipamatu? Ka mulle ei meeldi oma haigusest pajatada, et millal, kus, miks? „Tabu” oli tõesti hea vastus – ühe sõnaga sai kõik ära öeldud.
Wanda naerab, sirutab käe kipsis jalalabani ja kohendab vatti varvaste ümber.
„Ülehomme sõidan Vilniusse,” ütleb ta ootamatult.
„Kuidas, kas kipsis jalaga?” imestan.
Wanda jaatab. Tean, et ta räägib tõtt. Haiglast väljasaamine on tõsine asi, sellega ei naljatata.
Wanda on minust paar aastat vanem, aga puhuti tundub mulle, et vanem ja tõsisem olen hoopis mina. Me olime hästi klappinud. Pagana kahju, et meie teed nii kiiresti lahku lähevad.
„Tule pärast vaikset tundi välja!” lausun paluvalt.
Meie osakond asub Napoleoni-aegses punastest tellistest hoones. Minu vaba pääsu õue takistab kõrge keldrikorruse kümmekond trepiastet. Veerand tundi enne nelja leian mehed, kes mind trepist alla aitavad. Tiirutan pargiteede asfaldil, et aega parajaks teha. Wandat ei ole. Viimaks väljub teise osakonna uksest tütarlaps, kes teatab, et Wandal on külaline, oodaku ma teda õhtul.
„Mul oli kavaler külas,” tunnistab Wanda pärast õhtusööki. „Ma ütlesin talle, et pidin sinuga kohtuma ja tema vastas, et tal pole õigust mind keelata.” Wanda puhkeb pettunult naerma. „Pool aastat istus minu voodiveerel ja ikka pole õigust!”
Pargipuude all suitsevad madalaks põlenud lehehunnikud. Rataste kõlksudes kihutab mööda elektrirong. Naabermaja õues haugub koer.
Võtan
„Tere” läti keeles.
