eile korda järgmised teod.” Stravinski kõverdas üksteise järel oma pikki sõrmi, vaadates kord lehele, kord Ivani poole. „Riputasite ikooni rinda. Oli see nii?”
„Oli,” nõustus Ivan mornilt.
„Kukkusite aia otsast maha, vigastasite nägu. Oli nii? Läksite restorani pesuväel, põlev küünal käes, ja kaklesite seal kellegagi. Teid toodi siia kinniseotuna. Pärast siia sattumist te helistasite miilitsasse ja palusite saata kuulipildujad. Siis üritasite aknast välja hüpata. Oli nii? Küsime nüüd, kas sedaviisi tegutsedes on võimalik kedagi kätte saada või arreteerida? Kui teie mõistus on korras, siis te vastate ise, et mitte mingil juhul. Te tahate siit ära minna? Olge lahked. Aga lubage küsida, kuhu te kõigepealt lähete?”
„Muidugi miilitsasse,” vastas Ivan juba veidi ebakindlamalt, sest professori pilk pani ta kõhklema.
„Otse siit?”
„Mhmh…”
„Kodunt läbi ei lähe?” küsis Stravinski kärmesti.
„Kus mul see aeg! Kuni ma kodus käin, teeb ta sääred!”
„Nõnda. Ja millest te miilitsas kõigepealt räägite?”
„Pontius Pilatusest,” vastas Ivan Nikolajevitš ja tema silmisse tekkis sünge vari.
„Tore, väga tore!” Stravinski oli võidetud, ta pöördus habemiku poole ja käskis: „Fjodor Vassiljevitš, kirjutage, palun, kodanik Bezdomnõi välja, linna. Aga see tuba jätke vabaks, voodipesu pole tarvis vahetada. Kahe tunni pärast on kodanik Bezdomnõi jälle siin. Nõndaks,” ütles ta luuletajale, „edu ma teile soovima ei hakka, sest ei usu sellesse mitte karvavõrdki. Peatset jällenägemist!” Ta tõusis püsti ja ka saatjaskond asutas end astuma.
„Mispärast ma peaksin jälle siia sattuma?” päris Ivan ärevalt.
Stravinski oleks seda küsimust nagu oodanud, ta võttis kohe uuesti istet ja seletas:
„Sellepärast, et niipea kui te ilmute aluspükste väel miilitsasse ja ütlete, et kohtasite inimest, kes oli Pontius Pilatusega isiklikult tuttav, tuuakse teid silmapilk siia ja te satutegi jälle sellessesamasse tuppa.”
„Mis puutuvad siia aluspüksid?” küsis Ivan ebalevalt ringi vahtides.
„Ma mõtlen peamiselt Pontius Pilatust. Aga ka aluspükse. Me ju võtame teil haigla pesu seljast ja anname teile teie rõivad. Teid aga toodi siia aluspükste väel. Sealjuures polnud teil üldse mõttes kodunt läbi minna, kuigi ma sellele koguni vihjasin. Seejärel tuleb Pilatus… ja asi ongi küps!”
Nüüd juhtus Ivan Nikolajevitšiga midagi imelikku. Tema tahe murdus, ta tundis, et on nõrk ja vajab nõuannet.
„Mida siis teha?” küsis ta, sedapuhku juba areldi.
„Tore, väga tore!” kostis Stravinski. „See on igati põhjendatud küsimus. Ja nüüd ma ütlen teile, mis teiega õieti juhtus.
Eile viis keegi oma jutuga Pontius Pilatusest ja muudest asjadest teid tasakaalust välja ja kohutas ära. Ja siis käisite teie, vapustatud ja enesevalitsuse kaotanud mees, mööda linna ringi ja rääkisite kõigile Pontius Pilatusest. Päris loomulik, et teid hullumeelseks peeti. Praegu on täielik rahu teie ainus väljapääs. Ja te peate ilmtingimata siia jääma.”
„Aga ta tuleb kinni püüda!” hüüdis Ivan, nüüd juba paluvalt.
„Olgu nõnda, aga peab siis sellepärast ise ringi jooksma? Pange paberile kõik oma kahtlused ja süüdistused, mis teil sellele inimesele esitada on. Pole midagi lihtsamat kui saata teie avaldus vastavasse asutusse, ja kui tõepoolest on tegemist kurjategijaga, nagu te oletate, siis selgub see üsna pea. Esitan teile ainult ühe tingimuse – ärge pingutage oma aju ja püüdke vähem mõelda Pontius Pilatusele. Paljugi, mida võidakse kokku rääkida! Kõike ei maksa ometi uskuda.”
„Sain aru!” ütles Ivan resoluutselt. „Palun andke mulle paber ja sulepea.”
„Tooge talle paber ja lühike pliiats,” andis Stravinski käsu paksule naisele, Ivanile aga ütles: „Täna ei soovitaks ma teil veel kirjutada.”
„Ei, ei, täna, ilmtingimata kohe täna!” sattus Ivan ärevusse.
„Olgu pealegi. Ärge ainult aju pingutage. Kui täna ei tule välja, tuleb homme.”
„Ta pääseb minema!”
„Oh ei,” vastas Stravinski kindlalt, „ta ei pääse kuhugi, minu sõna selle peale. Ja pidage meeles, et siin, meie juures, aidatakse teid igapidi, ilma selle abita ei tule teil aga midagi välja. Kas te kuulete mind?” küsis Stravinski äkki tähendusrikkalt ja võttis Ivan Nikolajevitši mõlemad käed oma pihku. Neid kinni hoides vaatas ta kaua ja ainiti Ivan Nikolajevitšile silma ja kordas: „Teid aidatakse siin… kas te kuulete mind?.. Teid aidatakse siin… teid aidatakse siin… Te leiate kergendust… Siin on vaikne ja rahulik… teid aidatakse siin…”
Ivan Nikolajevitš haigutas äkki, pinge tema näos lõdvenes.
„Jah, jah,” ütles ta vaikselt.
„See on tore, väga tore!” lõpetas Stravinski jutuajamise, nagu tal kombeks oli, ja tõusis püsti. „Nägemiseni!” Ta surus Ivani kätt, pöördus mineku pealt tollesama habemiku poole ja ütles: „Jah, hapnikku võib proovida… ja vannid.”
Mõni hetk hiljem polnud Ivani ees enam Stravinskit ega tema saatjaskonda. Aknavõre taga rohetas keskpäevapäikeses rõõmus kevadine männimets ja veidi lähemal sillerdas jõgi.
9. PEATÜKK
KOROVJEVI TEMBUD
Nikanor Ivanovitš Bossoil, selle maja korteriühistu esimehel, kus elas kadunud Berlioz – number 302-b Sadovaja tänavas Moskvas –, oli alates eelmisest ööst, kolmapäeva ööst vastu neljapäeva, hirmsasti tegemist.
Nagu me juba teame, saabus keskööl majja komisjon, kuhu kuulus ka Želdõbin. Nikanor Ivanovitš kutsuti välja, teatati talle, et Berlioz on surma saanud, ning mindi üheskoos korterisse nr. 50.
Korteris pitseeriti kadunu käsikirjad ja asjad. Ei passijat Grunjat ega kergemeelset Stepan Bogdanovitši olnud sellal seal. Komisjon tegi Nikanor Ivanovitšile teatavaks, et kadunu käsikirjad võetakse uurimiseks kaasa, kadunule kuulunud elamispind aga, see tähendab kolm tuba (juveliiriproua endine kabinet, külalistetuba ja söögituba) lähevad üle korteriühistu valdusesse, Berliozi asjad aga jäävad seniks nimetatud pinnale hoiule, kuni leitakse pärijad.
Teade Berliozi surmast levis majas üleloomulikult kiiresti ja neljapäeva hommikul helises Bossoi telefon juba kella seitsmest alates peaaegu lakkamatult, veidi hiljem aga tulid külastajad isiklikult, käes avaldused, milles taotleti kadunu elamispinda. Kahe tunni jooksul sai Nikanor Ivanovitš kolmkümmend kaks sellist avaldust.
Avaldused sisaldasid palveid, ähvardusi, laimu, pealekaebusi, lubadusi teha oma kulul remont, neis kurdeti talumatut ruumikitsikust ja seda, et bandiitidega ühes korteris elada on võimatu. Muu hulgas oli ka üks rabavalt kunstipärane kirjeldus, kuidas 31. korterist varastati pintsaku taskusse peidetud pelmeenid, kaks lubadust lõpetada elu enesetapuga ja kellegi naiskodaniku salajane ülestunnistus, et ta on rase.
Nikanor Ivanovitši kutsuti tema korteri esikusse, võeti tal käest
