ta ei surnud. Ta paotas ettevaatlikult lauge ja nägi, et istub kivil. Miski tema ümber mühises. Nüüd tegi ta silmad nagu kord ja kohus lahti ning mõistis, et see, mis mühiseb, on meri, et täpsemalt öeldes loksuvad lained otse tema jalgade ees, ühesõnaga, ta istub päris muuli lõpus, tema ees on säravsinine meri ja selja taga laiub mägedel valge linn.
Teadmata, kuidas niisugusel puhul tuleks talitada, ajas Stjopa end värisevatele jalgadele püsti ja hakkas piki muuli kalda poole astuma.
Muulil seisis keegi mees, suitsetas ja sülitas lainetesse. Ta heitis Stjopale metsiku pilgu ja unustas sülitamise.
Siis sai Stjopa niisuguse tükiga hakkama: ta laskus tundmatu suitsetaja ette põlvili ja ütles:
„Ma palun teid, öelge, mis linn see on.”
„Noh, kas teate!” ütles südametu suitsetaja.
„Ma ei ole purjus,” Stjopa hääl kähises, „minuga on midagi juhtunud… ma olen haige… Kus ma olen? Mis linn see on?”
„Jalta muidugi…”
Stjopa õhkas vaikselt, kukkus külili ja lõi pea ära vastu päikesest kuumaks köetud muulikivi. Ning kaotas taas teadvuse.
8. PEATÜKK
PROFESSORI JA POEEDI JÕUKATSUMINE
Just sellal kui Stjopa Jaltas teadvuse kaotas, see tähendab kella poole kaheteistkümne paiku päeval, tuli teadvusele Ivan Nikolajevitš Bezdomnõi, kes ärkas pärast kaua kestnud ja sügavat und. Mõnda aega murdis ta pead, mil moel on ta sattunud võõrasse valgete seintega tuppa, kus seisab imelik heledast metallist öökapp ja akna ees ripub valge eesriie, mille taga võib aimata päikest.
Ivan raputas pead veendumaks, et see ei valuta, ja siis tuli talle meelde, et ta on ravilas. See mõte tõi endaga kaasa mõtte Berliozi surmast, kuid täna ei tekitanud see Ivanis enam tugevat vapustust. Ivan Nikolajevitš oli end välja maganud ja oli seetõttu rahulikum ning pea töötas tal selgemini. Ta pikutas mõnda aega liikumatult puhtas, pehmes ja mugavas reformpõhjaga voodis ning märkas siis enda kõrval kellanuppu. Harjumus asju ilma erilise vajaduseta puudutada pani Ivani nupule vajutama. Ta arvas, et kuuleb nupule vajutamise järel mingit helinat või näeb kedagi tulemas, kuid juhtus midagi hoopis muud. Ivani voodi jalutsis süttis mattklaasist silinder, millele oli kirjutatud: „Juua.” Silinder püsis veidi aega paigal ja hakkas siis pöörlema, kuni ilmus nähtavale kiri „Põetaja.” Muidugi mõista avaldas imelik silinder Ivanile rabavat mõju. Kiri „Põetaja” asendus kirjaga „Kutsuge arst”.
„Hm…” ütles Ivan, kes ei teadnud, mida silindriga ette võtta. Juhtumisi tal vedas. Ivan vajutas teist korda nupule, kui silindril oli kiri „Velsker.” Silindrist kostis vaikset helinat, see jäi seisma, tuli kustus, tuppa astus tüsedapoolne kena naine, puhas valge kittel seljas, ja ütles Ivanile:
„Tere hommikust!”
Ivan ei vastanud, sest leidis tervituse praeguste asjaolude puhul kohatu olevat. Tõesõna, terve mees torgatakse kliinikusse ja tehakse veel nägu, nagu peakski see nii olema!
Ikka seesama heatahtlik ilme näol, laskis naine üheainsa nupuvajutusega kardinal üles kerkida ja läbi põrandani ulatuva kerge suuremustrilise võre voogas tuppa päikesevalgus. Võre taga paistis rõdu, kaugemal oli näha käänulist jõekallast ja teispool jõge – rõõmsat männitukka.
„Palun nüüd vanni,” kutsus naine, tema käeliigutuse peale nihkus sisemine sein laiali ja selle tagant tuli nähtavale vannituba ning eeskujuliku sisseseadega käimla.
Ivan oli küll nõuks võtnud naisega mitte rääkida, aga kui ta nägi vett säravast kraanist laia joana pahinal vanni voolamas, ei suutnud ta end talitseda ja lausus irooniliselt: „Etskae! Just nagu „Metropolis”!..”
„Oh ei,” vastas naine uhkelt, „hoopis parem. Niisugust sisustust pole ka välismaal kusagil. Teadlased ja arstid sõidavad siia just nimelt selleks, et meie kliinikuga tutvuda. Meil käib iga päev välisturiste.”
Sõna „välisturist” meenutas Ivanile otsekohe eile kohatud konsultanti. Ivani nägu tõmbus pilve, ta kortsutas kulmu ja ütles:
„Välisturistid… Küll te olete kõik neist vaimustatud! Ometi tuleb nende hulgas igasuguseid ette. Mina sain eile näiteks sihukesega tuttavaks, et taevas hoidku!”
Ta pidi äärepealt hakkama Pontius Pilatusest rääkima, kuid hoidis end vaos, sest sai aru, et naisele ei ütle need jutud midagi ja et teda aidata ei saa naine niikuinii.
Puhtaks pestud Ivan Nikolajevitšile ulatati kätte kõik, mida meesterahvas pärast vanni vajab: triigitud särk, aluspüksid, sokid. Ja vähe sellest: naine avas kapiukse, osutas kapi sisemusse ja küsis:
„Mida soovite selga panna – kas hommikumantli või pidžaama?”
Vägivaldselt uude elukohta paigutatud Ivan pidi naise familiaarsuse peale lausa käsi kokku lööma, kuid näitas vaikides näpuga punasest flanellist pidžaamale.
Seejärel viidi Ivan Nikolajevitš läbi tühja ja hääletu koridori ja juhatati ilmatu suurde kabinetti. Ivan, kes oli teinud otsuse suhtuda irooniliselt kõigesse, mida ta näeb selles igati imetlusväärselt sisustatud hoones, ristis kabineti otsekohe mõttes „vabrik-köögiks”.
Selleks oli ka põhjust. Seal seisid suured kapid ja väikesed klaaskapid, mis olid täis läikivaid nikeldatud instrumente. Seal oli kujuteldamatult keerulise konstruktsiooniga toole ja kõhukaid säravate kuplitega lampe, tohutu hulk klaasnõusid, igasuguseid gaasipõleteid, elektrijuhtmeid ja aparaate, mille otstarvet ei võinud küll teada mitte keegi.
Kabinetis asusid Ivani kallal ametisse kolm tegelast – kaks naist ja üks mees, kõik valgesse rõivastatud. Kõigepealt viidi Ivan nurka laua taha ilmse kavatsusega tema käest üht-teist välja uurida.
Ivan kaalus olukorda. Tema ees avanes kolm võimalust. Hirmus ahvatlev oli esimene: karata kallale nendele lampidele ja kentsakatele värkidele, peksta nad kõik pihuks ja põrmuks ning väljendada sel kombel oma protesti ülekohtuse kinnipidamise vastu. Kuid tänahommikune Ivan polnud enam hoopiski seesama mees mis eileõhtune Ivan ja esimene võimalus näis talle kahtlane: need siin võisid kergesti saada tuge veendumusele, et ta on märatsev hull.
Seetõttu heitis Ivan esimese võimaluse kõrvale. Teine võimalus oli rääkida otsekohe ära lugu konsultandist ja Pontius Pilatusest. Kuid eilsed kogemused näitasid, et seda lugu ei usuta või mõistetakse kuidagi vääriti. Seepärast loobus Ivan ka sellest võimalusest ja valis kolmanda – sulgus uhkesse vaikimisse.
Seda täielikult läbi viia tal ei õnnestunud, tahes-tahtmata tuli vastata, kuigi sõnakehvalt ja pahuralt, üsna mitmetele küsimustele. Ivani käest uuriti peensusteni välja kõik, mis puudutas tema endist elu, isegi see, kunas ja kuidas ta põdes sarlakeid viisteist aastat tagasi. Kui Ivani kohta oli terve lehekülg täis kirjutatud, keerati sellel teine pool ja valgesse rõivastatud naine võttis käsile Ivani sugulased. See oli hoopis tüütu – kes suri, kunas ja mille kätte, kas ei joonud, kas ei põdenud suguhaigusi, ja üha edasi samas vaimus. Lõpetuseks paluti rääkida eilsetest sündmustest Patriarhi tiikide ääres, kuid ülearu ei pinnitud ja jutt Pontius Pilatusest kuulati ära imestamata.
Nüüd loovutas naine Ivani mehele ja too asus temaga tegelema teisel viisil ega pärinud enam midagi. Ta mõõtis Ivani kehatemperatuuri, katsus pulssi, vaatas mingi lambiga Ivani silmi. Siis tuli mehele appi teine naine ja Ivani torgiti millegagi
