style="font-size:15px;"> „Jõi ta palju?” päris doktor läbi hammaste.
„Ei, jõi küll, aga mitte just nii, et…”
„On ta prussakaid, rotte, kuradeid või ringilippavaid koeri püüdnud?”
„Ei,” vastas Rjuhhin võpatades, „ma nägin teda eile ja täna hommikul. Ta oli täiesti terve…”
„Miks ta aluspükstes on? Võtsite ta magamise pealt?”
„Ei, doktor, ta tuli sedaviisi restorani…”
„Ahah, ahah,” ütles doktor ja oli väga rahul, „aga kust need kriimustused? Kakles ta kellegagi?”
„Ta kukkus aia otsast alla, ja siis lõi restoranis üht meest… ja veel mõnda…”
„Nõndaks, nõndaks,” ütles doktor ja lisas Ivani poole pöördudes: „Tervist!”
„Tervist, kahjur!” vastas Ivan valjusti ja tigedalt.
Rjuhhinil oli nii piinlik, et ta ei julgenud viisaka doktori poole vaadatagi. Kuid arst polnud põrmugi solvunud, ta võttis vaid osava, vilunud liigutusega prillid eest, kergitas kitlihõlma, pistis prillid pükste tagumisse taskusse ja küsis siis Ivanilt:
„Kui vana te olete?”
„Kasige kõik kuradile ja jätke mind ometi rahule!” käratas Ivan jõhkralt ja pööras näo ära.
„Miks te vihastate? Kas ma ütlesin teile midagi ebameeldivat?”
„Olen kahekümne kolme aastane,” vastas Ivan ärritatult, „ja ma esitan kaebuse teie kõigi peale. Ja sinu peale eriti, täinahk!” Viimase lause läkitas ta ükspäinis Rjuhhinile.
„Mille peale te tahate kaevata?”
„Selle peale, et mind, tervet inimest, võeti kinni ja veeti väevõimuga hullumajja!” vastas Ivan raevukalt.
Nüüd uuris Rjuhhin Ivani terasemalt ja kangestus: tolle silmis polnud jälgegi meeltesegadusest. Gribojedovis olid nad hägused olnud, aga nüüd olid jälle endiselt selged.
„Issake!” mõtles Rjuhhin kohkunult. „Ta on ju päris tõesti täie aruga! No on alles jama! Ja mille pagana pärast me ta siis siia tõime? Mees on täie aruga, täitsa täie aruga, ainult silmnägu on kriimuline…”
„Te viibite praegu kliinikus,” alustas arst rahulikult, võttes istet valgel läikiva jalaga taburetil, „ja mitte hullumajas. Keegi ei hakka teid siin kinni pidama, kui selleks pole vajadust.”
Ivan Nikolajevitš vaatas teda silmanurgast umbusklikult, kuid torises siiski:
„Taevas olgu tänatud! Lõpuks ometi üks mõistlik mees selle idioodikarja sekka, kus peamine loll on see andetu mölakas Saška!”
„Kes see andetu mölakas Saška on?” päris arst.
„Seesama siin, see Rjuhhin,” vastas Ivan ja näitas määrdunud sõrmega tolle poole.
Rjuhhin lõi pahameelest lõkendama.
„See on siis tänu,” mõtles ta kibedalt, „selle eest, et ma abivalmis olin! On ikka näru küll!”
„Tüüpiline kulakuvõsu psühholoogia poolest,” alustas Ivan Nikolajevitš, kel oli ilmselt tõsine himu Rjuhhini patte lagedale kraamida, „ja pealegi kulakuvõsu, kes ennast hoolega proletaarlaseks maskeerib. Vaadake tema haput nägu ja võrrelge seda nende kõmisevate värssidega, mida ta esimeseks kuupäevaks kokku kirjutas. Eh-he-hee… „Lehvigu!” ja „Lõõmaku…” Vaadake tema sisse, vaadake, mis mõtted tal seal on, ja teil jääb suu ammuli!” Ivan Nikolajevitš puhkes pahaendeliselt naerma.
Rjuhhin hingas raskelt, oli näost punane ja suutis mõelda vaid sellele, et on oma rinnal madu soojendanud, et on osavõtlikult suhtunud mehesse, kes, nagu nüüd selgub, on tema õelaim vaenlane. Ja pealegi oli üsna võimatu midagi ette võtta – ei saanud ju ometi vaimuhaigega sõnelema hakata!
„Aga miks teid õieti meile toodi?” küsis arst, kui oli Bezdomnõi paljastused tähelepanelikult ära kuulanud.
„Kurat neid tobusid võtku! Tulid kallale, sidusid tont teab mis räbalatega kinni ja vedasid veoautoga siia!”
„Lubage küsida, miks te pesuväel restorani läksite?”
„Selles pole midagi imelikku,” vastas Ivan, „ma läksin Moskva jõkke suplema ja mu riided vehiti sisse, need kaltsud jäeti asemele! Ma ei saanud ju alasti mööda Moskvat kõndida. Panin siis needsamad selga, sest pidin kiiresti Gribojedovisse jõudma.”
Arst vaatas küsivalt Rjuhhini poole ja too pomises mornilt:
„Restorani kutsutakse nõnda.”
„Ahah,” ütles arst, „aga miks teil nii kiire oli? Mõni ametialane kohtumine?”
„Tahan konsultanti tabada,” vastas Ivan Nikolajevitš ja heitis ümberringi äreva pilgu.
„Mis konsultanti?”
„Kas te Berliozi teate?” küsis Ivan tähendusrikkalt.
„Seda… heliloojat?”
Ivani meeleolu langes.
„Mis heliloojat? Ah jah, ei, mitte seda. Helilooja on Miša Berliozi nimekaim.”
Rjuhhinil polnud vähimatki himu rääkida, kuid ta pidi siiski selgitama:
„MASSOLIT-i sekretär Berlioz jäi täna õhtul Patriarhi tiikide ääres trammi alla.”
„Ära valeta, kui sa ei tea!” vihastas Ivan Rjuhhini peale. „Ega sina seal juures ei olnud, mina olin! Ta sokutas ta meelega trammi alla!”
„Lükkas?”
„Mis tähendab „lükkas”?” sai Ivan üldise nõmeduse peale kurjaks. „Ega temal pole tarvis lükata! Ta võib niisuguseid vigureid visata, et hoia alt! Ta teadis ette, et Berlioz jääb trammi alla!”
„Kas keegi peale teie nägi seda konsultanti?”
„Selles see häda ongi, et nägime ainult mina ja Berlioz.”
„Nõndaks. Ja mis abinõud te tarvitusele võtsite, et seda mõrvarit tabada?” Nüüd pöördus arst ümber ja heitis pilgu valges kitlis naisele, kes eemal laua taga istus. Too võttis paberilehe ja hakkas selle tühje lahtreid täitma.
„Abinõud olid niisugused – võtsin köögist küünla…”
„Sellesama?” küsis arst, osutades murdunud küünlale, mis ikooni kõrval naise ees laual lebas.
„Sellesama, ja…”
„Aga milleks teil ikooni tarvis oli?”
„Nojah, ikoon…” Ivan punastas. „Ikoon ajaski neile kõige rohkem hirmu nahka.” Ta näitas uuesti näpuga Rjuhhini poole. „Aga lugu on selles, et tema, see konsultant… kui olla avameelne… on mustade jõududega ühenduses… ja niisama
