tagasi. Kaduge siit, ja kähku!” Ja ta viibutas Ivani poole nuustikut.
Tegemist oli ilmse arusaamatusega, ja süüdi oli selles mõistagi Ivan Nikolajevitš. Kuid ta ei tahtnud seda tunnistada, hüüdis etteheitvalt „Ennäe võrgutajat!..” ja leidis end millegipärast kohe köögist. Siin ei olnud kedagi, hämaruses seisis pliidil kümmekond vaikivat kustunud priimust. Üks kuukiir tungis läbi aastaid pesemata tolmuse akna ja valgustas ähmaselt nurka, kus rippus unustuse hõlma vajunud tolmune ja ämblikuvõrkudes ikoon, mille serva taha oli pistetud kaks laulatusküünalt. Suure ikooni all rippus nõela otsas väike paberist ikoon.
Keegi ei tea, mis mõte nüüd Ivanile pähe tuli, igatahes võttis ta kaasa ühe nendest küünaldest ja paberist ikooni, enne kui tagaukse kaudu minema läks. Need asjad käes, lahkus ta midagi pomisedes võõrast korterist, tundes piinlikkust, kui talle meelde tuli, mida ta oli äsja pidanud üle elama vannitoas, ning püüdes tahtmatult ära mõistatada, kes oli too jultunud Kirjuška ja kas see vastik kõrvikmüts ei kuulunud mitte talle.
Inimtühjal ja troostitul põiktänaval vaatas poeet põgenikku otsides ringi, ent teda polnud. Siis ütles Ivan iseendale veendunult:
„Aga muidugi, ta on ju Moskva jõe ääres! Edasi!”
Oleks vist pidanud Ivan Nikolajevitši käest küsima, miks ta arvab, et professor on Moskva jõe ääres ja mitte mõnes teises paigas. Aga mis parata, polnud kedagi, kes oleks küsinud. Jäledas põiktänavas polnud hingelistki.
Veidi aja pärast võis Ivan Nikolajevitši näha Moskva jõe juurde viiva laia trepi graniitastmeil.
Ivan võttis riided seljast ja usaldas need ühe sümpaatse habemiku hoolde, kes tõmbas valge narmendava tolstovka ja viltutallatud kingade kõrval vilkat. Ivan lehvitas endale kätega veidi tuult, et maha jahtuda, ja hüppas pea ees vette. Vesi oli nii külm, et võttis hinge kinni, ning peas vilksatas mõte: kas õnnestubki enam pinnale tõusta. See siiski õnnestus, ning puhkides ja puristades, endal silmad hirmust nagu tõllarattad, ujus Ivan Nikolajevitš mõnda aega naftast lõhnavas tumedas vees kaldatulede siksakkide vahel.
Kui märg Ivan mööda astmeid keksides sinna jõudis, kuhu ta oli jätnud habemiku oma riideid valvama, selgus, et röövitud oli nii üks kui ka teine, see tähendab habemik ise. Täpselt sama koha pealt, kus enne olid olnud tema riided, leidis ta nüüd pikad triibulised aluspüksid, narmendava tolstovka, küünla, ikooni ja toosi tikke. Jõuetus vihas ähvardas Ivan kedagi kauget rusikaga ja ajas selga riided, mis talle olid jäetud.
Nüüd tuli talle pähe kaks muremõtet: esiteks oli kadunud tema MASSOLIT-i liikmepilet, mida ta alati kaasas kandis, ja teiseks, kas lastakse tal niisuguses olekus mööda Moskvat vabalt ringi liikuda? Aluspükste väel… Tõsi küll, mis peaks see teistele korda minema, aga võib juhtuda, et sellest tuleb mõni viivitus või takistus.
Ivan rebis aluspükstel pahkluu kohalt nööbid ära, lootes, et ehk käivad need nõnda suvepükste eest, korjas üles ikooni, küünla ja tikud ning hakkas astuma, olles öelnud iseendale:
„Gribojedovi poole! Pole mingit kahtlust, ta on seal.”
Linn kihas juba õhtuselt. Tolmupilvi üles keerutades kihutasid kettide kõlinal mööda veoautod, kastides kottide peal pikali mingid mehed, kõht taeva poole. Kõik aknad olid pärani, iga akna taga põles oranži kupliga lamp ning igast aknast ja uksest, igast kangialusest, katuselt ja pööningult, keldrist ja hoovist tungis kähiseva möirgena tänavale polonees ooperist „Jevgeni Onegin”.
Ivan Nikolajevitši kartused polnud kaugeltki asjatud: vastutulijad silmitsesid teda tähelepanelikult, naersid ja vaatasid üle õla tagasi. Seepärast otsustas ta vältida rahvarohkeid paiku ja minna mööda väikesi põiktänavaid, kus inimesed ei ole nii pealetükkivad, kus ehk ei tehta väljagi paljajalu kõndivast mehest ega tülitata teda küsimustega aluspükste kohta, mis mitte kuidagi ei tahtnud välja näha pärispükste moodi.
Nii Ivan tegigi ning süüvis Arbati põiktänavate salapärasesse labürinti. Ta hoidus seinte lähedale, piilus kartlikult ringi ning vaatas alatasa üle õla tagasi, peitis end vahel mõnda trepikotta ning läks suures kaares mööda valgusfooridega tänavaristmikest ja saatkondade uhketest ustest.
Ja kogu tema raskel teekonnal jälitas teda orkester, mille saatel vägev bassihääl laulis oma armastusest Tatjana vastu, see ei jäänud Ivanist kusagil maha ja piinas teda sõnulseletamatul kombel.
5. PEATÜKK
OLI SEE ALLES LUGU GRIBOJEDOVIS
Vanaaegne kahekorruseline kreemiks värvitud maja asus ringpuiesteel kidura aia sees, mida lahutas kõnniteest mustriline malmvõre. Väike plats maja ees oli asfalteeritud, talvel kõrgus seal lumehang, labidas otsapidi sees, suvel aga avati platsil purjeriidest varikatuse all suurepärane suverestoran.
Maja nimetati Gribojedovi majaks, sest see olevat kunagi kuulunud kirjanik Aleksandr Sergejevitš Gribojedovi tädile. Kas kuulus või ei kuulunud, seda me paraku täpselt ei tea. Mäletatavasti pole Gribojedovil majaomanikust tädi justkui olnudki… Siiski nimetati maja nõnda. Ja üks Moskva tuntud luiskaja teadis koguni rääkida, et kuulus kirjanik olevat lugenud teise korruse ümmarguses sammassaalis oma „Häda mõistuse pärast” sellelesamale sohval lesivale tädile. Ja tont seda teab, võib-olla lugeski – see pole põrmugi tähtis!
Tähtis on hoopis see, et praegu oli maja tollesama MASSO-LlT-i valduses, mille eesotsas oli olnud õnnetu Mihhail Aleksandrovitš Berlioz enne oma jalutuskäiku Patriarhi tiikide äärde.
MASSOLIT-i liikmete eeskujul ei nimetanud keegi seda maja Gribojedovi majaks, vaid öeldi lihtsalt Gribojedov. „Ma sõdisin eile kaks tundi Gribojedovis.” – „Ja kuidas läks?” – „Sain kuuks ajaks Jaltasse.” – „Tubli poiss!” Või: „Mine räägi Berlioziga, ta võtab täna Gribojedovis neljast viieni vastu…” ja nii edasi.
MASSOLIT oli end Gribojedovis nii kenasti ja mõnusasti sisse seadnud, et midagi paremat polnud võimalik ette kujutada. Igaüks, kes Gribojedovisse sisse astus, tutvus tahes-tahtmata kõigepealt igasuguste spordiringide teadaannetega ja grupi- ning üksikfotodega, millel olid jäädvustatud MASSOLIT-i liikmed – need (fotod muidugi) rippusid teisele korrusele viiva trepi ääres seinal.
Ülemisel korrusel võis kohe esimesel uksel näha suurt silti „Kalastus-suvitussektsioon”. Sildile oli maalitud õnge otsa sattunud koger.
Toa nr. 2 uksele oli kirjutatud midagi üsna arusaamatut: „Ühepäevane loominguline tuusik. Pöörduda M. V. Podložnaja poole.”
Järgmisel uksel oli lühike ja juba hoopis arusaamatu silt „Perelõgino”. Üsna pea oli Gribojedovi juhuslikul külastajal silmade ees kirju tädi pähklipuust ustel kirendavatest siltidest: „Paberijärjekorda märkimine Poklevkina juures”, „Kassa”, „Sketšistide isiklikud arveldused”…
Kui õnnestus läbi murda tohutust sabast, mille lõpp ulatus alla uksehoidjani, siis võis näha ust, millest vahetpidamata sisse trügiti, ja lugeda sellel silti: „Korteriküsimus”.
Korteriküsimuse järel avanes vaade vaimustavale plakatile, mis kujutas kaljut ja selle harjal kappavat ratsanikku, burka õlul ja püss seljas. Allpool olid palmid ja rõdu, rõdul istus noormees, juuksetutt püsti, ettevõtlikud silmad kuhugi kõrgustesse vahtimas ja täitesulepea käes. Plakatil oli kiri: „Täiemahulised loomingulised puhkused kahest nädalast (jutustus-novell) kuni ühe aastani (romaan, triloogia) – Jalta, Suuk-Su, Borovoje, Tsihhidziri, Mahhindžauri, Leningrad (Talvepalee).” Selle ukse taga oli ka saba, kuid mõõdukam, umbes poolteistsada inimest.
Seejärel
