korda taheti kinni pidada, Skatertnõi põiktänaval ja siin, Bronnaja tänaval, aga ma panin üle aia, ja näete, kriimustasin põske!” Ivan Nikolajevitš tõstis uuesti küünla kõrgele ja hüüdis: „Vennad kirjanduses! (Tema kähisev hääl sai nagu jõudu juurde, sellesse tekkis kõla ja tuld.) Kuulake mind kõik! Ta on saabunud! Asuge aega viitmata teda püüdma, muidu jõuab ta kohutavat kurja teha!”
„Mis? Mis? Mis ta ütles? Kes on saabunud?” kostsid läbisegi hääled.
„Konsultant,” vastas Ivan, „ja see konsultant tappis nüüdsama Patriarhi tiikide ääres Miša Berliozi.”
Nüüd valgusid kõik saalidestki verandale ja Ivani tulukese ümber kogunes rahvasumm.
„Vabandust, aga ehk ütleksite täpsemalt,” kõlas Ivani kõrva ääres vaikne ja viisakas hääl, „mismoodi tappis? Ja kes tappis?”
„Välismaalasest konsultant, professor ja spioon,” kostis Ivan, pilk ringi ekslemas.
„Ja mis oli tema nimi?” küsiti tasa kõrva ääres.
„Jajah, tema nimi!” hüüatas Ivan murelikult. „Kui ma vaid teaksin tema nime! Ma ei jõudnud seda nimekaardilt välja lugeda… Mäletan ainult esimest tähte, see oli W, nimi algas W-tähega. Mis nimi see võis olla, mis algas W-tähega?” küsis Ivan iseendalt, peast kinni haarates, ja hakkas siis äkki pomisema: „We, we, we! Wa… Wo… Waschner? Wagner? Weiner? Wegner? Winter?” Pingutus pani Ivanil peanaha koos juustega liikuma.
„Wulf?” hõikas kaastundlikult keegi naine.
Ivan sai kurjaks.
„Lollakas!” käratas ta ja otsis pilguga naist. „Mis puutub siia Wulf? Wulf pole milleski süüdi! Wo, wo… Ei, nii ei tule see mul meelde! Teate mis, kodanikud, helistage otsekohe miilitsasse, et saadetaks välja viis kuulipildujatega mootorratast professorit püüdma. Ja ärge unustage öelda, et tal on kaasas veel kaks tegelast: üks pikk ja ruuduline… katkiste näpitsprillidega… ja must kass, hästi paks. Mina otsin senikaua Gribojedovi läbi… Mu süda aimab, et ta on siin!”
Ivan lükkas enda ümber seisjad eest ja asus rahutult, küünlaga vehkides ning endale vaha peale tilgutades laudade alla vahtima. Nüüd öeldi lõpuks: „Kutsuge arst!”, ja Ivani ette kerkis kellegi võõra lahke, lihav, siledaks aetud nägu, sarvraamidega prillid ninal.
„Seltsimees Bezdomnõi,” alustas see võõras nagu pidukõnet, „rahunege! Meie kalli Mihhail Aleksandrovitši, ei, lihtsalt Miša Berliozi surm on teid rööpast välja viinud. Meie kõik saame sellest väga hästi aru. Te vajate rahu. Kohe saadavad seltsimehed teid voodisse ja te leiate unustust…”
„Sina,” katkestas Ivan tema jutu, hambad irevil, „kas sa ei saa aru, et professor tuleb kinni võtta! Mis jama sa mulle ajad. Kretiin!”
„Seltsimees Bezdomnõi, jätke’nd…” vastas võõras näost punaseks minnes ja taganedes – ta kahetses juba, et oli üldse vahele seganud.
„No sinule ma igatahes ei jäta,” ütles Ivan Nikolajevitš vaikse vihaga.
Kramp moonutas ta nägu, ta kahmas küünla paremast käest vasakusse, võttis hoogu ja virutas osavõtlikule võõrale vastu kõrvu.
Nüüd taipasid kõik, et Ivan tuleb kinni võtta, ja seda asutigi tegema. Küünal kustus, mahakukkunud prillid tallati silmapilk puruks. Ivan laskis kuuldavale jubeda sõjakisa, mis möödujate meeli köites puiesteelegi ära kostis, ja asus ennast kaitsma. Klirinal lendasid laudadelt nõud, naised pistsid kiljuma.
Sellal kui kelnerid luuletajat käterätikutega kinni sidusid, leidis riietehoius aset jutuajamine prikikapteni ja uksehoidja vahel.
„Kas sa nägid, et ta oli aluspükste väel?” uuris mereröövel külmalt. „Aga Artšibald Artšibaldovitš,” õiendas uksehoidja, süda saapasääres, „kuidas ma võisin teda mitte sisse lasta, ta on ju MASSOLIT-i liige?”
„Kas sa nägid, et ta oli aluspükste väel?” kordas mereröövel.
„Jumal hoidku, Artšibald Artšibaldovitš,” seletas uksehoidja näost punetades, „mis võisin ma sinna parata? Ma saan ju isegi aru – verandal istuvad daamid…”
„Daamid ei puutu asjasse, daamidele ei loe see midagi,” vastas mereröövel, ja paistis, et ta pilk uksehoidjast tuhahunnikutki järele ei jäta. „Aga miilitsale loeb küll! Pesuväel isik võib Moskva tänaval kõndida ainult sel juhul, kui ta liigub miilitsa saatel, ja ainult ühes suunas – miilitsaosakonna poole! Ja sina, kui sa uksehoidja oled, pead teadma, et niipea kui sa säherdust isikut näed, on sinu kohus silmapilkugi viivitamata vilet anda. Kas sa kuuled, mis toimub verandal?”
Nüüd kuulis ka hirmust oimetu uksehoidja verandalt kostvaid mürtse, nõude klirinat ja naiste kiljumist.
„Mis ma sinuga nüüd teen, mis?” küsis flibustjeer.
Uksehoidja nägu värvus tüüfusekarvaliseks, silmad olid elutud. Talle viirastus, nagu oleks leekpunane siidrätt ilmunud mustadele lahku kammitud juustele. Frakk ja valge rinnaesine kadusid, laia nahkvöö vahelt vaatas välja püstolipära. Uksehoidja nägi vaimusilmas end fokkmasti marssraal kõlkumas. Ta nägi omaenese ripakil keelt ja elutut, õlale vajunud pead ning kuulis koguni lainet laevakülge nilpsamas. Uksehoidja põlved nõtkusid. Kuid nüüd halastas flibustjeer lõpuks ja kustutas oma terava pilgu.
„Vaata ette, Nikolai, olgu see viimane kord! Meie restorani pole sihukesi uksehoidjaid pealekaubagi tarvis. Võiksid pigem kirikuvahiks hakata.” Kui see oli öeldud, andis kapten täpselt, selgelt ja kiiresti korraldused: „Pantelei puhvetiruumist siia! Miilits kutsuda. Protokoll. Auto. Vaimuhaiglasse.” Ja lisas: „Vilista!”
Veerand tundi hiljem võis ülimalt vapustatud publik nii restoranis kui ka puiesteel ja majaakendel restorani aia taga näha, kuidas Pantelei, uksehoidja, militsionäär, kelner ja poeet Rjuhhin kandsid Gribojedovi maja väravast välja nukuna kinni mähitud noormehe, kes kibedalt nuttis ja sülitas, üritades tabada just nimelt Rjuhhinit, ja karjus, nii et puiestee kajas:
„Raibe!.. Raibe!..”
Vihane veoauto juht väntas mootorit käima. Tema kõrval ärgitas voorimees hobust, laksas sellele sirelilillade ohjadega vastu laudjat ja pakkus:
„Teen kiiret sõitu! Olen ennegi närvikliinikusse viinud!”
Ümberringi käratses rahvahulk, arutades enneolematut sündmust. Ühesõnaga, see oli jälk, ilge ja meeliköitev skandaal, sigadus, mis lõppes alles siis, kui veoauto viis Gribojedovi maja värava eest minema vaese Ivan Nikolajevitši, militsionääri, Pantelei ja Rjuhhini.
6. PEATÜKK
SKISOFREENIA, NAGU OLIGI ÖELDUD
Kui kuulsa, alles hiljuti Moskva lähedale jõe kaldale ehitatud närvikliiniku vastuvõtutuppa astus kikkhabemega mees, valge kittel seljas, oli kell pool kaks öösel. Kolm sanitari ei pööranud pilku Ivan Nikolajevitšilt, kes istus diivanil. Sealsamas toas oli ka äärmiselt erutatud poeet Rjuhhin. Käterätid, millega Ivan Nikolajevitš oli kinni seotud, vedelesid hunnikus sealsamas diivanil. Ivan Nikolajevitši käed-jalad olid vabad.
Rjuhhin silmas sissetulijat, kahvatas, köhatas ja ütles arglikult:
„Tervist, doktor.”
Doktor
