silmad lõikavat valgust pelgamata pärani, kolmandal – hunnik verekorpas räbalaid.
Peata keha ümber seisid kohtumeditsiini professor, patolooganatoom ja tema prosektor, juurdluse esindajad ja telefoni teel haige naise juurest ära kutsutud literaat Želdõbin – Mihhail Aleksandrovitši asetäitja MASSOLIT-is.
Želdõbinil käis auto järel ja viis ta kõigepealt koos juurdluse esindajatega (see oli kesköö paiku) surmasaanu korterisse, kus leidis aset paberite pitseerimine, mille järel kõik sõitsid üheskoos lahkamiskambrisse.
Ja nüüd pidasid kadunu maiste jäänuste ümber seisjad nõu, kuidas oleks parem talitada – kas õmmelda äralõigatud pea kaela külge või panna surnukeha Gribojedovi saalis välja lihtsalt lõuani musta rätiga kaetult.
Jah, Mihhail Aleksandrovitš ei saanud kuhugi helistada ning Deniskin, Gluhharev, Kvant ja Beskudnikov pahandasid ja tõstsid häält päris ilmaaegu. Täpselt keskööl lahkusid kõik kaksteist literaati ülakorruselt ja läksid restorani. Seal oli neil jälle põhjust mõttes Mihhail Aleksandrovitši siunata – verandal polnud muidugi enam ainsatki vaba lauda ja tuli leppida õhtusöögiga restorani kaunis, kuid umbses saalis.
Täpselt keskööl mürtsatas esimeses saalis midagi, ja siis läks lahti – kilinal-kõlinal, tärinal ja rabinal. Selsamal hetkel hüüdis peenike mehehääl meeleheitlikult muusika sekka: „Halleluuja!” See oli Gribojedovi kuulus džässorkester, mis mängu alustas. Higised näod lõid särama, isegi lakke maalitud hobustele näis elu sisse tulevat, lampide valgus oleks nagu heledamaks lahvatanud ja siis äkki, otsekui lõa otsast pääsenult, vihtusid juba tantsida mõlemad saalid ja nende järel ka veranda.
Gluhharev tantsis poetess Tamara Polumesjatsiga, tantsis Kvant, romaanikirjanik Žukolov tantsis kollases kleidis filminäitlejannaga. Tantsisid Dragunski ja Tšerdaktši, väike Deniskin tantsis hiiglapika Tüürman Žoržiga, tantsis Semeikina-Gall, arhitekt ja väga kaunis daam, keda hoidis kõvasti embuses valgete jämedast lõuendist pükstega tundmatu. Tantsis oma rahvas ja kutsutud külalised nii Moskvast kui ka mujalt, tantsis kirjanik Johann Kroonlinnast ja keegi Vitja Kuftik Rostovist, vististi režissöör, lilla sammaspool põsel, tantsisid MASSOLIT-i luulesektsiooni silmapaistvamad esindajad, see tähendab Pavianov, Bogohulski, Sladki, Špitškin ja Adelfina Buzdjak, tantsisid lühikese soengu ja vateeritud õlgadega noormehed, kelle amet oli teadmata, tantsis keegi muldvana habemik, roheline sibulalible habemes – tema partneriks oli haiglane, kehvveresusest puretud aastates neiu, kortsunud oranž siidkleit seljas.
Higist tilkuvad kelnerid hoidsid udukirmes õllekruuse kõrgel pea kohal ja karjusid kähedalt ning tigedalt: „Vabandust, kodanik!” Kuskil kamandas kellegi hääl ruuporisse: „Karski, üks! Zubrik, kaks! Taldrikud!!” Peenike hääl ei laulnud enam, vaid huilgas: „Halleluuja!” Orkestri kullakarva taldrikute mürtsumine summutas vahel isegi nõude klirina, mida nõudepesijad mööda kaldlauda kööki toimetasid. Ühesõnaga, põrgu oli täielik.
Keskööl nähti põrgus ka nägemust. Verandale astus piltilus mees, silmad mustad, habe nugaterav, frakk seljas, ja heitis kuningliku pilgu üle oma valduste. Müstikud väidavad, et oli aeg, kui see mees ei kandnud frakki, vaid hoopis laia nahkvööd, mille vahelt paistsid püstolipärad, et tema ronkmusti juukseid kattis siis punane siidrätt ja ta oli kapteniks prikil, mis sõitis Kariibi merd, must surnupealuuga plagu mastis lehvimas.
Aga ei ja veel kord ei! Müstikud on peibutajad, nad valetavad, mingit Kariibi merd pole olemas, meeletud flibustjeerid ei sõida seal ringi ja korvett ei aja neid taga, kahurisuits ei hõlju üle lainete. Midagi ei ole ega ole olnudki! See kidur pärn seal on olemas, malmvõre on olemas ja puiestee selle taga… Jää sulab pokaalis, naaberlauast paistavad kellegi verd täis valgunud sõnnisilmad ja õudus pitsitab südant… Oh jumalad, oh suured jumalad, mürki, andke mulle mürki!..
Äkitselt läks kuskilt lauast lendu sõna: „Berlioz!” Muusika lagunes koost ja jäi vait, nagu oleks keegi talle rusikaga virutanud. „Mis, mis, mis, mis?!!” – „Berlioz!!!” – Ja siis pääsesid valla hüüded, siis hüpati lauast üles…
Jah, murelaine paiskus kõrgele, kui levis hirmus uudis Mihhail Aleksandrovitšist. Keegi sebis ringi ja karjus, et tuleb otsekohe, aega viitmata, siinsamas paiga peal koostada kollektiivne telegramm ja see ära saata.
Aga mis telegramm, küsime meie, ja kuhu saata? Ja milleks? Päris tõsi, kuhu ja milleks? Mis kasu võib olla mis tahes telegrammist tollele seal, kelle lömastatud kukal on praegu pigistatud prosektori kummikinnastes käte vahele, kelle kaela torgivad professori kõverad nõelad? Ta on hukkunud ja talle pole tarvis mingit telegrammi. Kõik on lõppenud, ärgem hakakem enam telegraafile tüli tegema.
Jah, ta on surnud, hukkunud… Aga meie oleme ju elus!
Jah, murelaine paiskus kõrgele, püsis mõnda aega ja hakkas siis tasapisi alanema, mõni mees läks juba tagasi oma lauda ja rüüpas – esiteks vargsi, aga veidi aja pärast üsna avalikult – lonksu viina ja võttis suupistet peale. Ja tõsi, miks peaksid täidetud kanakotletid raisku minema? Millega me Mihhail Aleksandrovitši enam aidata saame? Kas sellega, et me näljaseks jääme? Meie oleme ju elus!
Klaver pandi muidugi mõista lukku, džäss läks laiali ja mitmed ajakirjanikud sõitsid oma toimetusse nekroloogi kirjutama. Sai teatavaks, et lahkamiskambrist on saabunud Želdõbin. Ta võttis koha sisse kadunu kabinetis ülakorrusel ja otsekohe levis kuuldus, et temast saabki Berliozi järglane. Želdõbin kutsus restoranist enda juurde kõik kaksteist juhatuse liiget ja Berliozi kabinetis aega viitmata alanud koosolek asus arutama edasilükkamatuid küsimusi – Gribojedovi sammassaali dekoreerimist, surnukeha toimetamist lahkamiskambrist sellesse saali, saali avamist külastajatele ja muid traagilise sündmusega seotud asjaõiendusi.
Restoranis aga kestis edasi tavaline ööelu ja oleks kestnud kuni sulgemiseni, see tähendab kuni kella neljani hommikul, kui poleks juhtunud midagi juba päris erakordset, mis restorani külastajaid palju rohkem vapustas kui teade Berliozi surmast.
Kõigepealt sattusid ärevusse Gribojedovi maja värava ees valvavad voorimehed. Oli kuulda, kuidas üks neist hõikas, ise pukis püsti tõustes:
„Hohoo! Te vaadake ainult!”
Seejärel süttis äkki malmvõre ääres tont teab mis tuluke ja hakkas lähenema verandale. Lauas istujad kergitasid end, teritasid pilku ning nägid siis, et koos tulukesega liigub restorani poole valge kummitus. Kui see oli üsna pergola ligi jõudnud, istusid kõik laudade taga nagu kangestuses, sterletitükk kahvli otsas ja silmad jõllis. Uksehoidja, kes oli parajasti restorani riietehoiust õue suitsu tegema tulnud, astus paberossi laiaks ja läks kummitusele vastu ilmse kavatsusega takistada teda sisse astumast, kuid jättis selle miskipärast tegemata ja jäi seisma, lollakas naeratus näol.
Kummitus astus läbi pergola ava ja jõudis takistamatult verandale. Siis nägid kõik, et see pole üldsegi kummitus, vaid hoopis Ivan Nikolajevitš Bezdomnõi – tuntud luuletaja.
Ta oli paljajalu, tema valkjas pikk tolstovka oli eest lõhki ja selle külge oli haaknõelaga pistetud paberist, tuhmunud ikoon, mis kujutas tundmatut pühakut. Jalas olid luuletajal valged triibulised aluspüksid. Käes hoidis ta põlevat laulatusküünalt. Tema paremal põsel veritses värske kriimustus. Verandal valitseva vaikuse sügavust oleks olnud raske mõõta. Võis näha, kuidas õlu kelneri käes viltu vajunud kruusist põrandale niriseb.
Luuletaja tõstis küünla pea kohale ja lausus valjusti:
„Tervist, sõbrad!” Seejärel heitis ta pilgu lähima laua alla ja sõnas murelikult: „Ei, siin teda ei ole!”
Oli kuulda kahte häält. Bass ütles vähimagi kaastundeta:
„Valmis.
