kui ta just päris puupea ei olnud, taipas Gribojedovisse sattudes otsekohe, mis mõnus elu oli õnneseentel – MAS-SOLIT-i liikmetel –, ja sedamaid hakkas tema südant närima must kadedus. Sedamaid läkitas ta taeva poole kibedaid etteheiteid, miks pole talle hälli kaasa antud kirjanikuannet, milleta polnud muidugi vähimatki lootust MASSOLIT-i liikmepiletit saada – seda pruuni, kalli naha järele lõhnavat, laia kuldrandiga liikmepiletit, mis oli tuntud üle terve Moskva.
Kes tahaks lausuda midagi kadeduse kaitseks? See tunne kuulub näruste liiki, kuid sellegipoolest peaks püüdma mõista ka külastajat. Ei olnud ju see, mida ta ülemisel korrusel nägi, sugugi veel kõik, kaugeltki mitte kõik. Kogu tädi maja alumine korrus oli restorani päralt – ja veel missuguse restorani päralt! Seda peeti täie õigusega Moskva parimaks restoraniks. Ja mitte üksi sellepärast, et ta võttis enda alla kaks suurt saali, mille võlvlaed olid maalitud täis lillasid assüüria lakkadega hobuseid, mitte üksi sellepärast, et igal laual seisis salliga kaetud lamp, mitte üksi sellepärast, et igamees sinna sisse ei pääsenud, vaid ka sellepärast, et Gribojedov võis oma söögikraami kvaliteediga iga kell üle lüüa Moskva mis tahes restorani ja et seda söögikraami sai pealegi täiesti soodsa, üldsegi mitte ränga hinna eest.
Seetõttu ei maksa imestada kas või näiteks selle jutuajamise üle, mida nende ülimalt tõetruude ridade autor juhtus ükskord kuulma Gribojedovi malmvõre ääres.
„Kus sa täna õhtust sööd, Amvrossi?”
„Sa veel küsid, kulla Foka – siin muidugi! Artšibald Artšibaldovitš sosistas mulle kõrva, et täna saab tellida koha au naturel. Peen värk!”
„Sina oskad elada, Amvrossi!” vastas kõhn ja kasimata Foka, kel oli koeranael kaela peal, ohates punahuulsele hiiglasele Amvrossile, kuldlokilisele pruntis põskedega luuletajale.
„Pole siin mingit erilist oskust,” ajas Amvrossi vastu, „ainult üsna loomulik tahtmine inimese moodi elada. Sa tahad öelda, Foka, et koha saab vahel ka „Colosseumis”. Aga „Colosseumis” maksab kohaportsjon kolmteist rubla ja viisteist kopikat, meil aga viis viiskümmend! Pealegi on „Colosseumi” koha kolm päeva vana ja pealegi ei või sa „Colosseumis” eales kindel olla, et esimene ettejuhtuv noormees, kes on Teatralnõi tänavalt sisse tormanud, ei vala sulle viinamarjakobaraga vastu vahtimist. Ei, Foka, ma olen kategooriliselt „Colosseumi” vastu,” kõmistas maiasmokk Amvrossi üle terve puiestee. „Ära püüagi mulle auku pähe rääkida!”
„Ma ei püüagi, Amvrossi,” vigises Foka. „Aga kodus võib ju ka õhtust süüa!”
„Tänan väga,” müristas Amvrossi, „kujutan ette su kaasat, kes püüab ühisköögis kastrulipõhjas koha au naturel valmis saada! Hoho-ho-hoo!.. Au revoir, Foka!” Ja laulu ümisedes tõttas Amvrossi verandale purjeriidest katuse alla.
Jajah… See kõik on tõesti olnud!.. Küllap Moskva põliselanikud mäletavad kuulsat Gribojedovit! Kas maksab üldse rääkida kohast au naturel! See oli veel kehv kraam, kulla Amvrossi! Aga sterlet hõbedaselt kiiskavas kastrulis, sterlet vähikaelte ja värske kalamarjaga? Või munad à la cocotte tassikestes ja šampinjonipüreega? Aga kas rästafilee teile ei maitsenud? Trühvlitega? Või vutimunad genua moodi? Üheksa viiskümmend! Ja džäss ning viisakas teenindamine! Või juulikuus, kui kogu pere oli suvitamas, teid aga pidasid linnas kinni edasilükkamatud kirjanduslikud asjaõiendused, ootas teid verandal viinapuuväätide varjus säravpuhtal laudlinal helkivas kuldses päikeselaigus taldrikutäis printanière’i suppi? Kas mäletate, Amvrossi? Mis sest enam küsida! Huulte maigutamisest on näha, et mäletate. Maksab siis rääkida siigadest ja kohast! Aga rohu- ja metskurvitsad, mudakurvitsad ja tikutajad, kui hooaeg käes on, vutid ja nepid? Kurgus kibelev narsaan? Aga aitab, sa kaldud kõrvale, lugeja! Järgne mulle!..
Kella poole üheteistkümne paiku samal õhtul, kui Berlioz Patriarhi tiikide ääres surma sai, oli Gribojedovi ülakorrusel valgustatud ainult üks tuba ja seal igavlesid kaksteist literaati, kes olid koosolekule tulnud ja ootasid Mihhail Aleksandrovitši.
Nad istusid MASSOLIT-i juhatuse toas toolidel, laudadel ja isegi kahel aknalaual ning olid leitsakust põhjalikult ära vaevatud. Avatud akendest ei tulnud vähimatki tuulevinet. Moskva õhkus päeva jooksul asfaldisse imbunud kuumust ja oli selge, et öö ei too kergendust. Tädi maja keldrist, kus asus restorani köök, kerkis sibulalõhna, kõigil oli janu, kõik olid närvilised ja tigedad.
Prosaist Beskudnikov – vaikne ja korralikult riides mees, kel oli terane ja ometi peaaegu tabamatu pilk – võttis taskust kella. Osuti lähenes üheteistkümnele. Beskudnikov koputas sõrmega numbrilauale, näitas seda naabrile, poeet Dvubratskile, kes istus laual ja kõlgutas tüdinult oma helepruunidesse kummitallaga kingadesse kängitsetud jalgu.
„Igatahes,” porises Dvubratski.
„See vennike jäi kindlasti Kljazma äärde pidama,” kostis jämedal häälel Nastasja Lukinišna Nepremenova, Moskva kaupmehe orvukesest tütar ja nüüdne naiskirjanik, kes kirjutas sõjateemalisi merejutte ja avaldas neid varjunime all Tüürman Žorž.
„Lubage!” tõstis julgelt häält populaarsete sketšide autor Zagrivov. „Selle asemel et siin praadida, rüüpaksin minagi hoopis parema meelega kuskil rõdu peal teed. Koosolek pidi ju algama kell kümme?”
„Kljazma ääres on praegu mõnus,” õssitas Tüürman Žorž, kes väga hästi teadis, et kirjanike suvituskoht Perelõgino Kljazma ääres on üleüldine hell koht. „Nüüd võib vist juba ööbikulaulugi kuulda. Linnast väljas edeneb mul töö alati paremini, eriti kevadel.”
„Kolmandat aastat maksan raha sisse, et Basedow’ tõbe põdevat naist sellesse paradiisi saata, aga kuskilt ei paista veel midagi,” ütles mürgiselt ja kibestunult novellist Jeronim Poprihhin.
„Eks ta ole, kuidas kellelgi veab,” kõmistas aknalaualt kriitik Ababkov.
Tüürman Žorži väikestes silmades süttis rõõm ja ta lausus oma madalat alti mahendades:
„Ei maksa kadestada, seltsimehed. Suvilaid on kõigest kakskümmend kaks, ehitatakse veel ainult seitset, meid on aga MAS-SOLIT-is kolm tuhat.”
„Kolm tuhat ükssada üksteist…” täpsustas keegi nurgast.
„Näete siis,” jätkas Tüürman, „mis sinna parata. Loomulikult said suvilad kõige andekamad meie seast…”
„Kindralid!” tormas sõneluse sekka Gluhharev, stsenarist.
Beskudnikov haigutas tehtult ja läks toast välja.
„Temal üksinda on Perelõginos viis tuba käes,” ütles Gluhharev talle järele.
„Lavrovitšil on kuus,” pahvatas Deniskin, „söögitoas on tammepuust paneelid!”
„Praegu pole asi ju ometi selles,” kõmistas Ababkov, „vaid selles, et kell on pool kaksteist.”
Tõusis kära, äärepealt oli puhkemas mäss. Võeti ette helistada vihatud Perelõginosse, saadi valeühendus ja satuti Lavrovitši suvila peale, sealt kuuldi, et Lavrovitš on jõe äärde läinud, mis kõigil tuju hoopis ära rikkus. Umbropsu helistati veel ilukirjanduse komisjoni lisanumbril 930, kust muidugi mõista ei saadud kedagi kätte.
„Ta oleks võinud ometi helistada!” karjusid Deniskin, Gluhharev ja Kvant.
Seda tegid nad küll ilmaaegu – Mihhail Aleksandrovitš ei saanud kuhugi helistada. Väga kaugel Gribojedovist, ilmatu suures saalis, mida valgustasid
