räägin õigust! Ta nägi kõike, rõdu ja palme. Ühesõnaga, oli Pontius Pilatusega koos, võin selle eest pea anda.”
„Nonoh, nonoh…”
„Jah, ja nii see siis oli – panin ikooni rinda ja läksin…”
Äkitselt lõi kell kaks korda.
„Ohhoo!” hüüatas Ivan ja tõusis diivanilt püsti. „Kell on kaks, ja mina raiskan veel aega! Vabandust, kus teil siin telefon on?”
„Laske ta telefoni juurde,” käskis arst sanitare.
Ivan haaras toru, naine aga küsis sellal tasakesi Rjuhhinilt:
„On ta abielus?”
„Vallaline,” vastas Rjuhhin kohkunult.
„Ametiühingu liige?”
„Jah.”
„Miilitsajaoskond?” karjus Ivan torusse. „Miilitsajaoskond? Seltsimees korrapidaja, andke otsekohe korraldus, et saadetaks viis kuulipildujatega mootorratast välismaa konsultanti püüdma. Mis? Sõitke mulle järele, ma tulen ise teiega kaasa… Räägib luuletaja Bezdomnõi hullumajast… Kuidas teie aadress on?” küsis Bezdomnõi sosinal arstilt, varjates toru peopesaga, ja karjus siis uuesti torusse: „Kas te kuulete? Halloo!.. Sigadus!” möirgas Ivan äkki ja virutas toru vastu seina. Siis pöördus ta arsti poole, ulatas talle käe, ütles kuivalt „Head aega!” ja seadis end minekule.
„Heldeke, aga kuhu te tahate minna?” ütles arst ja vaatas Ivanile tõsiselt otsa. „Südaöösel, pesuväel… Te tunnete end halvasti, jääge siia!”
„Laske mind välja,” ütles Ivan sanitaridele, kes olid ukse ette astunud. „Kas lasete või ei!” röögatas luuletaja hirmsa häälega.
Rjuhhini võttis see võbisema, naine aga vajutas nupule laua peal ja laua klaasplaadile kerkisid läikiv karp ja kinnijoodetud ampull.
„ Ah niiviisi?!” lausus Ivan, vahtides ringi kui tagaaetav metsloom. „Olgu pealegi… Jumalaga!” Ja hüppas pea ees aknakardinasse. Kostis mürts, aga purunematu klaas kardina taga ei mõranenud, ja hetk hiljem rabeles Ivan Nikolajevitš juba sanitaride käte vahel. Ta ähkis, üritas hammustada, karjus:
„Või niisugused klaasid olete endale muretsenud!.. Lase lahti! Lase lahti!”
Arsti käes läigatas süstal, naine käristas tolstovka pudeda käise üheainsa liigutusega lõhki ja haaras käest ebanaiseliku jõuga kinni. Levis eetrilõhna. Ivan nõrkes nelja inimese käte vahel, osav arst kasutas seda silmapilku ja torkas nõela Ivani käsivarde. Ivani hoiti veel mõni hetk kinni ja talutati siis diivanile istuma.
„Bandiidid!” möirgas Ivan ja hüppas püsti, kuid suruti uuesti diivanile. Niipea kui ta lahti lasti, hüppas ta kohe jälle üles, kuid istus sedapuhku ise diivanile tagasi. Ta vaikis viivu, vahtis ikka veel metsiku pilguga ringi, haigutas äkki ja muigas tigedalt.
„Pistsite ikka luku ja riivi taha,” ütles ta, haigutas veel kord, heitis täiesti ootamatult pikali, pani pea padjale, rusika üsna lapse kombel põse alla ja pomises juba unise häälega, tigeduseta: „Ja parem ongi… küll te ise veel selle eest maksate. Mina olen hoiatanud, eks tehke nüüd, mis tahate! Mind huvitab praegu kõige rohkem Pontius Pilatus… Pilatus…” ja ta sulges silmad.
„Vann, saja seitsmeteistkümnes üksikpalat ja valve tema juurde,” käsutas arst ja pani prillid ette. Rjuhhin võpatas uuesti: lai valge uks avanes käratult ja selle taga võis näha sinistest öölampidest valgustatud koridori. Koridorist veeres tuppa kummiratastega kušett, rahunenud Ivan tõsteti selle peale, sõidutati koridori ja uks langes tema järel kinni.
„Doktor,” küsis vapustatud Rjuhhin sosinal, „ta on siis tõepoolest haige?”
„Oh jaa,” vastas arst.
„Ja mis temaga lahti on?” päris Rjuhhin arglikult.
Väsinud arst vaatas Rjuhhinile otsa ja vastas loiult:
„Psühhomotoorne rahutus… luulumõtted… juhtum on ilmselt keerukas… Võib oletada skisofreeniat. Ja alkoholism ka veel…”
Rjuhhin ei taibanud doktori sõnadest midagi peale selle, et Ivan Nikolajevitšiga on lood kehvad, ohkas ja küsis:
„Ja mis ta kogu aeg sellest konsultandist rääkis?”
„Ju ta nägi kedagi, kes rabas ta häiritud kujutlusvõimet. Võibolla on ka tegemist hallutsinatsiooniga…”
Mõned minutid hiljem viis veoauto Rjuhhinit juba Moskva poole. Hakkas koitma ja maantee ääres põlevate laternate valgus tundus tarbetu ja ebameeldiv. Autojuht oli vihane raiskuläinud öö pärast ja kihutas mis jaksas, nii et auto kippus kurvides libisema.
Mets vajus mööda, jäi kuhugi selja taha, jõgi kadus kõrvale, autole lendas vastu igasuguseid tarasid ja vahiputkasid, puuriitu ja ilmatu pikki poste, mingeid terasmaste, mille otsas olid isolaatorid, killustikuhunnikuid, kanalitest jutilist maad – ühesõnaga, oli tunda, et Moskva on tulemas, on siinsamas, kohe käänaku taga, langeb sulle peale ja neelab su endasse.
Rjuhhin sai raputada ja pillutada, pakuots, mille ta istumise alla oli leidnud, kippus kogu aeg ära libisema. Restorani käterätid, mis trollibussiga varem minema sõitnud militsionäär ja Pantelei olid autosse visanud, libisesid kastis sinna-tänna. Rjuhhin üritas neid kokku korjata, kuid pomises lõpuks vihaselt: „Käigu nad kuradile! Mis asja ma rabelen nagu lollakas!..” Ta tõukas need jalaga eemale ega vaadanud enam nende poolegi.
Tema meeleolu oli masendav. Tuli ilmsiks, et hingehädade varjupaiga külastamine oli ka tema hinge ränga jälje jätnud. Rjuhhin püüdis mõista, mis teda vaevab. Silme ees kummitav siniste lampidega koridor? Mõte, et pole kohutavamat õnnetust kui mõistuse kaotamine? Jah, jah ka see muidugi. Aga see ei olnud ju ometi mingi avastus. Midagi oli veel peale selle. Mis see siis oli? Solvumine. Jah, solvavad sõnad, mis Bezdomnõi talle näkku oli paisanud. Ja häda polnud selles, et nad olid solvavad, vaid selles, et neis peitus tõde.
Poeet ei vaadanud enam ringi, vaid jõllitas räpast rappuvat autopõrandat enda ees ja pomises midagi hädist, urgitsedes iseendas.
Jah, värsid… Ta on kolmkümmend kaks aastat vana! Ja tõepoolest, mis saab edasi? – Treib ka edaspidi oma kümmekond luuletust aastas. – Kuni vanaduspäevadeni? – Jah, kuni vanaduspäevadeni. – Ja mida toovad talle need luuletused? Kuulsust? „Lollus! Ära vähemalt iseennast peta. Iialgi ei tule kuulsus selle juurde, kes treib viletsaid värsse. Ja miks nad viletsad on? Ta ütles tõtt, sulaselget tõtt!” pidas Rjuhhin armuheitmatult iseendaga aru. „Ma ei usu ju mitte kui midagi sellest, mis ma kirjutan!..”
Neurasteeniapuhangust mürgitatud poeet nõksatas, põrand tema all lakkas rappumast. Rjuhhin tõstis pea ja nägi, et ta on juba ammu Moskvas ja et pealegi on Moskva kohal koitmas päev, et pilveserv on kullakarva ja et tema veoauto seisab pikas autode rodus, oodates võimalust puiesteele keerata, ning siinsamas lähedal seisab postamendil metallist mees, pea veidi viltu, ja vaatab ükskõikselt puiesteele.
Mingid kummalised mõtted tulvasid haigeks jäänud poeedi pähe. „Kas pole see hiilgav näide vedamisest…” Rjuhhin ajas end autokastis püsti ja sirutas käe välja, kippudes miskipärast kallale malmmehele, kes ometi kedagi ei puutunud. „Mida ta oma elus ka ei teinud, mis temaga ka ei juhtunud, kõik tuli talle aiva kasuks, kõik suurendas tema kuulsust! Ja mis ta siis ära
