viissada rubla päev.”
Nüüd õnnestus Korovjevil esimeest täielikult vapustada. Tõlk vaatas magamistoa poole, kust kostsid raske kassi pehmed hüpped, pilgutas varga kombel silma ja sosistas:
„Nädala pealt teeb see siis kokku kolm ja pool tuhat?”
Nikanor Ivanovitš mõtles, et ta lisab: „Kas suur tükk suud lõhki ei aja, Nikanor Ivanovitš?”, ent Korovjev ütles hoopis:
„Kas see on siis raha? Küsige viis, küll ta maksab.”
Totralt naeratav Nikanor Ivanovitš sattus eneselegi märkamatult kadunu kirjutuslaua juurde, kus Korovjev imeosavalt ja imekiiresti viskas paberile lepingu kahes eksemplaris. Siis lipsas ta sellega magamistuppa ja tuli tagasi, mõlemal eksemplaril juba välismaalase hoogne allkiri. Ka esimees kirjutas lepingule alla. Siis palus Korovjev allkirja, et Nikanor Ivanovitš on kätte saanud viis…
„Sõnadega, sõnadega, Nikanor Ivanovitš!.. tuhat rubla…” Ning lugedes „Eins, zwei, drei!”, mis tõsise toimingu puhul tundus kohatu, pani ta esimehe ette viis pakki uusi paberrahasid.
Siis hakati raha üle lugema. Seda toimingut vürtsitas Korovjev naljade ja vanasõnadega, nagu „raha tahab lugemist”, „oma silm on kuningas” ja muude samas vaimus ütlemistega.
Kui esimees oli raha üle lugenud, sai ta Korovjevilt välismaalase passi ajutiselt sissekirjutamiseks, pani selle, lepingu ja raha portfelli, ja suutmata end tagasi hoida, palus häbelikult kontramarki…
„Aga muidugi!” üürgas Korovjev. „Mitu piletit teil vaja on, Nikanor Ivanovitš? Kaksteist? Viisteist?”
Hämmeldunud esimees seletas, et kontramarke on tal vaja ainult kaks: talle endale ja tema naisele Pelageja Antonovnale.
Samas haaras Korovjev taskust märkmiku ja kirjutas Nikanor Ivanovitšile uljalt välja tähekese kahe koha peale esimesse ritta. Siis surus tõlk selle tähekese vasaku käega osavalt Nikanor Ivanovitšile pihku, paremaga aga pistis esimehe teise kätte paksu krabiseva paki. Heitnud sellele pilgu, punastas Nikanor Ivanovitš juuksejuurteni ja tõrjus pakki tagasi.
„Meil pole see kombeks…” pomises ta.
„Seda ma ei taha kuuldagi,” sosistas Korovjev talle otse kõrva, „meil pole kombeks, aga välismaal on. Te ju solvate teda, Nikanor Ivanovitš, see on nii piinlik. Te nägite vaeva…”
„Selle eest karistatakse karmilt,” sosistas esimees vaevukuuldavalt ja piilus vargsi ringi.
„Aga kus tunnistajad on?” sosistas Korovjev talle teise kõrva. „Ma küsin teilt, kus nad on? Mis te nüüd!”
Hiljem väitis esimees, et siis oli juhtunud ime: rahapakk oli ise talle portfelli libisenud. Seejärel leidis esimees end trepikojast. Ta oli kuidagi jõuetu ja just nagu läbi pekstud. Peas mässasid igasugused mõtted. Küll keerles seal villa Nizzas ja dresseeritud kass, välgatas mõte, et tunnistajaid tõesti ei olnud ja et Pelageja Antonovna rõõmustab kontramargi üle. Need olid seosetud, kuid üldiselt mõnusad mõtted. Ja ometi torkis mingi okas esimehe salajasimas hingesopis. See oli rahutuseokas. Pealegi tabas esimeest siinsamas trepikojas nagu välgulöök mõte: „Kuidas see tõlk kabinetti sai, kui uks oli pitseeritud?! Ja kuidas mul ei tulnud pähe seda küsida?” Mõne hetke vahtis Nikanor Ivanovitš juhmilt trepiastmeid, siis aga otsustas sellele käega lüüa ja end nii keeruliste küsimustega mitte vaevata…
Kohe, kui esimees oli korterist lahkunud, kostis magamistoast madal hääl:
„Mulle ei meeldi see Nikanor Ivanovitš. Ta on ahnepäits ja suli. Kas ei saaks nii teha, et ta enam siia ei tule?”
„Messire, teil tarvitseb vaid käskida…” vastas kuskilt Korovjev, kuid nüüd ta hääl enam ei kirisenud, see oli selge ja kõlav.
Jalamaid oli neetud tõlk esikus telefoni juures, valis numbri ja seletas millegipärast hästi nutuse häälega:
„Halloo! Pean oma kohuseks teatada, et meie korteriühistu esimees Sadovaja tänava majas nr. 302-b, Nikanor Ivanovitš Bossoi, spekuleerib valuutaga. Praegu on tal korteris nr. 35, kus ta elab, väljakäigu ventilatsioonilõõris ajalehe sisse pakitud nelisada dollarit. Räägib nimetatud maja elanik korterist nr. 11 – Timofei Kvastsov. Aga palun teid tingimata minu nimi saladuses hoida. Kardan ülalmainitud esimehe kättemaksu.”
Ja pani, lurjus, toru hargile.
Mis korteris nr. 50 edasi juhtus, seda me ei tea, küll aga teame, mis juhtus Nikanor Ivanovitši pool. Ta läks väljakäiku, pani ukse haaki ja võttis portfellist välja tõlgi poolt kaelamääritud rahapaki. Veendunud, et selles on nelisada rubla, mässis ta raha ajalehepaberisse ja pistis ventilatsioonilõõri.
Viis minutit hiljem istus esimees oma väikeses söögitoas laua taga. Tema abikaasa tõi köögist ilusasti tükkideks lõigatud heeringa, mis uppus hakitud rohelise sibula sisse. Nikanor Ivanovitš valas endale pitsi viina ja jõi ära, valas teisegi, jõi ära ja torkas kahvli otsa kolm tükki heeringat… ja sel momendil helistati. Pelageja Antonovna tuli parajasti tuppa, aurav kastrul käes. Ühest pilgust sellele piisas, et taibata – kastrulis tulise borši sees on varjul maailma magusaim maiuspala: üdikont.
Nikanor Ivanovitš neelatas ja urises nagu koer:
„Et pagan neid võtaks! Süüa ka ei lasta. Ära kedagi sisse lase, mind ei ole kodus. Korteri kohta ütle, et jätku see klanimine. Nädala pärast on koosolek…”
Abikaasa ruttas esikusse, Nikanor Ivanovitš võttis kulbi ja urgitses tulikuumast boršileemest välja kondi – sellel oli pikuti pragu sees. Samal hetkel astusid söögituppa kaks kodanikku ja nendega koos millegipärast väga kahvatu Pelageja Antonovna. Neid mehi nähes kahvatas ka Nikanor Ivanovitš ning tõusis püsti.
„Kus on peldik?” päris asjalikult esimene mees, too, kellel oli seljas valge särk.
Miski kolksatas vastu söögilauda (Nikanor Ivanovitš pillas kulbi vahariidele).
„Siin, siin,” vastas Pelageja Antonovna kiiresti.
Külalised suundusid otsekohe koridori.
„Milles on asi?” küsis Nikanor Ivanovitš neile järele minnes vaikselt. „Meie korteris küll midagi niisugust ei saa olla… Vabandage… ehk näitaksite, mis dokumendid…”
Esimene mees näitas Nikanor Ivanovitšile käigu pealt tõendit, teine aga oli sellal juba väljakäigus tabureti otsas ja pistis käe ventilatsioonilõõri. Nikanor Ivanovitšil läks silmade ees mustaks. Ajalehepaber keerati lahti, kuid pakis ei olnud rublad, vaid teab mis rahapaberid – sinised või rohelised, mingi vanamehe pilt peal. Muide, Nikanor Ivanovitši silmad ei tahtnud hästi seletada, nende ees ujusid ähmased laigud.
„Dollarid ventilatsioonilõõris…” ütles esimene mees mõtlikult ning küsis Nikanor Ivanovitšilt viisakalt ja heasoovlikult: „Teie omad?”
„Ei ole!” vastas Nikanor Ivanovitš moondunud häälel. „See on vaenlase kätetöö!”
„Ka seda juhtub,” nõustus esimene mees ja lisas jällegi heasoovlikult: „Mis siis ikka, tuleb ka ülejäänu ära anda.”
„Pole mul midagi anda! Ei ole, jumal olgu tunnistaja, ma pole neid kunagi käeski hoidnud!” hüüdis esimees meeleheites.
Ta
