vaid kiirustas kööki portveini järele.
Werner van der Merwe istus tagasi ja kuivatas särki taskurätikuga.
„Aafrika võiks olla täielik paradiis,” sõnas ta. „Kui siin ei oleks inglasi. Ja rohkem põlisrahvast, kui meil tarvis on.”
„Me teeme Lõuna-Aafrikast paradiisi,” ütles Henning Klopper. „Meist saavad raudteel silmapaistvad mehed. Aga meist saavad ka silmapaistvad buurid. Tuletame kõikidele oma eakaaslatele meelde, mida meilt oodatakse. Peame oma väärikuse tagasi saama. Inglased peavad mõistma, et me ei alistu kunagi. Me pole sellised nagu George Stratton, me ei põgene.”
Ta pidas pausi, kuni kelner pani lauale kolm klaasi ning pool pudelit portveini.
„Sa pole vabandust palunud, kaffir,” ütles Werner van der Merwe.
„Ma palun oma kohmakuse pärast vabandust,” vastas kelner inglise keeles.
„Tulevikus õpid afrikaansi rääkima,” ütles Werner van der Merwe. „Iga inglise keelt rääkiv kaffir saadetakse sõjakohtu alla ja lastakse maha nagu koer. Mine nüüd. Kao siit!”
„Las ta maksab meie portveini kinni,” tegi Hans du Pleiss ettepaneku. „Ta määris su särgi ära. Oleks igati õiglane, kui ta veini oma palgast kinni maksaks.”
Werner van der Merwe noogutas.
„Said aru, kaffir?” küsis ta kelnerilt.
„Loomulikult maksan ma veini eest,” vastas kelner.
„Suurima rõõmuga,” jätkas Werner van der Merwe.
„Maksan suurima rõõmuga veini eest,” vastas kelner.
Kui nad jälle üksi jäid, jätkas Henning Klopper sealt, kus teda katkestati. Vahejuhtum kelneriga oli juba unustatud.
„Ma mõtlesin, et me moodustaksime liidu. Või klubi. Liikmeteks on loomulikult ainult buurid. Saame seal arutleda, oma ajalugu paremini tundma õppida. Klubi, kus mitte kunagi ei räägita inglise keelt, vaid ainult meie keelt. Laulame oma laule, loeme oma kirjanike raamatuid, sööme oma toitu. Kui alustame sellega siin Kensingtonis, Johannesburgis, siis võib-olla see levib. Pretoriasse, Bloemfonteini, King William’s Towni, Pietermaritzburgi, Kaplinna – kõikjale. Vaja on äratusliikumist. Meeldetuletust, et buurid ei lase end iialgi alistada, ei lase oma hingest võitu saada ka siis, kui keha sureb. Ma arvan, et paljud just seda ootavadki.”
Nad tõstsid klaasid.
„Sinu idee on suurepärane,” ütles Hans du Pleiss. „Aga ma loodan, et meil jääb siiski nii palju aega üle, et aeg-ajalt ilusate naistega kohtuda.”
„Loomulikult,” vastas Henning Klopper. „Kõik jätkub nii nagu tavaliselt. Ainult et me lisame juurde selle, mida seni oleme maha surunud. See annab meie elule täiesti uue sisu.”
Henning Klopper märkas, et tema sõnad muutusid pidulikuks, võib-olla isegi veidi pateetiliseks. Aga sel hetkel tundus see õige. Sõnade taga olid suured mõtted, kogu buuri rahva tuleviku jaoks otsustava tähendusega mõtted. Miks ei oleks ta siis pidanud pidulik olema?
„Kas naised peaksid sinu arvates samuti liitu kuuluma?” küsis Werner van der Merwe ettevaatlikult.
Henning Klopper raputas pead.
„See on meeste asi,” vastas ta. „Meie naistel pole vaja mööda koosolekuid joosta. Meil pole kunagi sellist kommet olnud.”
Nad lõid klaase kokku. Henning Klopper nägi äkitselt, et tema kaks sõpra käitusid juba nii, nagu oleks kuusteist aastat tagasi lõppenud sõjas kaotatu taaselustamise idee nende oma. Aga see arusaamine ei ärritanud teda. Vastupidi, ta tundis kergendust. Tema mõtted olid niisiis õiged olnud.
„Nimi,” ütles Hans du Pleiss. „Põhikiri, liikmeks saamise reeglid, kohtumiste kord. Sul on kindlasti kõik läbi mõeldud.”
„Mitte veel,” vastas Henning Klopper. „Me peame asju hoolega kaaluma. Just praegu, kui buuride eneseteadlikkuse taastamisega on kiire, tuleb olla kannatlik. Liigse kiirustamisega kaasneb ebaõnnestumise risk. Ja ebaõnnestuda ei tohi. Noorte buuride liit ärritab inglasi. Nad teevad kõik, et meid takistada, segada ja ähvardada. Peame olema korralikult valmistunud. Pigem teeme nii, et otsustame kolme kuu jooksul. Seni võime oma vestlusi jätkata. Kohtume ju siin nagunii iga päev. Võime sõpru siia kutsuda ja nende arvamust kuulata. Aga eelkõige tuleb meil endis selgusele jõuda. Oleme me valmis seda tegema? Olen ma valmis oma rahva heaks ohvreid tooma?”
Henning Klopper jäi vait. Tema pilk rändas ühe sõbra näolt teisele.
„Aeg on juba hiline,” ütles ta. „Mul on kõht tühi ja tahan koju sööma minna. Aga jätkakem oma jutuajamist homme.”
Hans du Pleiss kallas viimase portveini pudelist klaasidesse. Siis tõusis ta püsti.
„Joogem seersant George Strattoni mälestuseks,” sõnas ta. „Näitame surnud inglase mälestuseks juues üles buuride võitmatut jõudu.”
Ka teised tõusid ja kergitasid klaase.
Köögiukse kõrval pimeduses seisis vana aafriklane ja vaatas kolme noort meest. Tema peas tuikas tehtud ülekohtu painav valu. Aga ta teadis, et see läheb mööda. Vähemalt vajub see kõiki muresid leevendavasse unustusse. Järgmisel päeval tuleb tal kolmele noormehele taas kohvi serveerida.
Mõni kuu hiljem, 5. juunil 1918, moodustas Henning Klopper koos Hans du Pleissi ja Werner van der Merwe ning veel mõne sõbraga liidu, millele otsustati anda nimeks Noor Lõuna-Aafrika.
Veel mõni aasta hiljem, kui liikmete arv oli jõudsalt kasvanud, tegi Henning Klopper ettepaneku kutsuda liitu edaspidi Broederbond’iks, Vennaskonnaks. Nüüd võeti sinna vastu ka teisi, mitte enam ainult alla 25-aastasi mehi. Naiste saamine liidu liikmeks ei tulnud aga kunagi kõne alla.
Kuid tähtsaim muudatus toimus Johannesburgi Carltoni hotelli konverentsiruumis 1921. aasta 26. augusti hilisõhtul. Seal otsustati, et Vennaskonnast saab eriliste vastuvõtmisriitustega salajane liit, mille liikmetel on kohustus olla vääramatult lojaalne liidu peamise eesmärgi suhtes: kaitsta buuride, äravalitud rahva õigusi Lõuna-Aafrikas – see oli nende kodumaa, mille üle nad ühel päeval piiranguteta valitsema hakkavad. Vennaskonda pidi ümbritsema vaikimise müür, selle liikmed pidid olema tegusad, kuid nähtamatud.
Kolmkümmend aastat hiljem oli Vennaskonna mõju Lõuna-Aafrika ühiskonnaelu olulisemates osades peaaegu täielik. Keegi ei võinud saada presidendiks, olemata Vennaskonna liige või saamata selle õnnistust. Keegi ei saanud valitsuse liikmeks ega jõudnud märkimisväärsetele ühiskondlikele positsioonidele, ilma et Vennaskond poleks ametissenimetamise või edutamise taga seisnud. Kirikuõpetajad, kohtunikud, professorid, ajalehtede omanikud, ärimehed – kõik, kelle sõnal oli kaalu ja võimu, olid Vennaskonna liikmed; kõik olid liidule truudust vandunud ja andnud vaikimislubaduse äravalitud rahva eest hoolitsemise suure ülesande täitmiseks.
Ilma selle liiduta poleks 1948. aastal vastu võetud apartheidiseadust kunagi kehtestatud. Kuid president Jan Smuts ja tema ühenderakond leidis, et pole vaja kõhelda. Tänu Vennaskonna toetusele võis niinimetatud alamate rasside ja valge härrasrahva vahelisi erinevusi reguleerida seaduste ja määruste agressiivse süsteemi abil, mis pidi lõplikult garanteerima Lõuna-Aafrika arengu buuridele soovitud suunas. Sai olla vaid üks äravalitud rahvas. See põhimõte oli ja jäi kõige lähtepunktiks.
1968.
