noogutas ja otsis kirjutuslaua sahtlist kaustiku. Ta kasutas tavalisi kaustikuid ja ostis need raamatupoest oma raha eest. Ta polnud kunagi õppinud kasutama valmistrükitud uurimisblankette, millega riigi politseiamet lahkelt terve riigi üle külvas. Vahel tekkis tal tahtmine kirjutada politseilehte artikkel ettepanekuga, et trükitud formularidel võiksid juba ka vastused valmis olla.
„Alustuseks paluksin teie isikuandmeid,” sõnas Wallander.
„Minu nimi on Robert Åkerblom,” kordas mees. „Koos oma naise Louise Åkerblomiga juhin Åkerblomi kinnisvarabürood.”
Wallander noogutas ja kirjutas samal ajal. Ta teadis, et kinnisvarafirma kontor asub Saga kino lähedal.
„Meil on kaks last,” jätkas Robert Åkerblom. „Neljane ja seitsmene. Kaks tüdrukut. Elame ridaelamus, Åkarvägen 19. Ma olen siin linnas sündinud. Minu naine on pärit Ronnebyst.”
Ta peatus, võttis põuetaskust foto ja pani selle Wallanderi ette lauale. Pildil oli üsna tavalise välimusega naine. Naine naeratas fotograafile ja Wallander taipas, et see oli ateljees võetud pilt. Ta silmitses naise nägu ja mõtles, et too sobis Robert Åkerblomi naiseks küll.
„Foto on kõigest kolm kuud vana,” ütles Rober Åkerblom. „Ta näeb täpselt selline välja.”
„Ja ta on kadunud?” küsis Wallander.
„Reedel oli ta Skurupis hoiupangas ja lõpetas ühe kinnisvaratehingu. Siis pidi ta ühe müüki antud maja üle vaatama. Ma ise olin reede pärastlõunal meie audiitori juures tema kontoris. Aga enne kojuminekut läksin kinnisvarabüroosse tagasi. Siis oli ta sealsele telefonivastajale teate jätnud, et tuleb kella viieks koju. Ta ütles, et kell oli veerand neli, kui ta helistas. Sellest saadik on ta kadunud.”
Wallander kortsutas kulmu. Täna oli esmaspäev. Naine oli seega varsti juba kolm ööpäeva kadunud olnud. Kolm ööpäeva, ja kodus ootasid kaks väikest last.
Wallander tundis instinktiivselt, et see polnud tavaline kadumine. Ta teadis, et enamik kadunud inimesi tuleb varem või hiljem tagasi ja lugu saab pikkamööda loomuliku lahenduse. Näiteks oli väga tavaline, et inimesed lihtsalt unustasid öelda, kui nad mõneks päevaks või nädalaks kuhugi ära sõitsid. Aga ta teadis ka, et suhteliselt vähesed naised jätavad oma lapsed maha. Ja see tegi talle muret.
Ta tegi oma kaustikusse mõned märkmed.
„On teil alles teade, mille ta telefonivastajale jättis?” küsis ta.
„On küll,” vastas Robert Åkerblom. „Aga ma ei taibanud kassetti siia kaasa võtta.”
„Selle asja korraldame hiljem,” ütles Wallander. „Kas ta ütles, kust ta helistas?”
„Autotelefoniga.”
Wallander pani pliiatsi käest ja silmitses toolil istuvat meest. Tolle mure näis täiesti siiras olevat.
„Teil pole tema äraolekule mingit mõeldavat selgitust?” küsis Wallander.
„Ei.”
„Kas ta võiks ehk sõprade juures külas olla?”
„Ei.”
„Sugulaste juures?”
„Ei.”
„Teil ei tule mingit muud võimalust pähe?”
„Ei.”
„Loodetavasti ei pane te pahaks, kui ma ühe isikliku küsimuse esitan?”
„Me pole mitte kunagi tülitsenud. Te tahtsite ju seda küsida?”
Wallander noogutas.
„Ma tahtsin seda küsida,” lausus ta.
Ta alustas uuesti algusest.
„Te ütlete, et ta jäi kadunuks reede pärastlõunal. Ometigi ootasite kolm päeva, enne kui meie juurde tulite?”
„Ma ei julgenud,” ütles Robert Åkerblom.
Wallander vaatas teda üllatusega.
„Politseisse minek tähendab leppimist sellega, et midagi hirmsat on juhtunud,” jätkas Robert Åkerblom. „Sellepärast ma ei julgenudki.”
Wallander noogutas aeglaselt. Ta sai suurepäraselt aru, mida Robert Åkerblom mõtles.
„Te olete teda loomulikult igalt poolt otsinud?” jätkas ta.
Robert Åkerblom noogutas.
„Mis te veel olete teinud?” küsis ta, hakates samal ajal taas märkmeid tegema.
„Ma olen Jumalat palunud,” vastas Robert Åkerblom lihtsalt.
Wallander katkestas kirjutamise.
„Jumalat palunud?”
„Minu perekond on metodisti kiriku liige. Eile palvetasime terve koguduse ja pastor Turesoniga, et Louise’iga midagi halba ei oleks juhtunud.”
Wallander tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks läks. Vastas istuva mehe eest püüdis ta oma rahutust varjata.
Vabakirikusse kuuluv kahe lapse ema, mõtles ta. Selline naine ei kao lihtsalt niisama ära. Kui teda just ei taba äge meeltesegadus. Või usulised kõhklused. Kahe lapse ema ei lähe naljalt metsa ennast ära tapma. Seda küll juhtub, kuid äärmiselt harva.
Wallander teadis, mida see tähendab.
On juhtunud mingi õnnetus. Või on Louise Åkerblom kuriteo ohvriks langenud.
„Te olete loomulikult mõelnud võimaluse peale, et on juhtunud mingi õnnetus,” ütles ta.
„Ma olen kõik Skåne haiglad läbi helistanud,” vastas Robert Åkerblom. „Üheski haiglas teda ei ole. Pealegi, kui midagi oleks juhtunud, siis oleks ju haigla pidanud mulle teatama. Louise’il oli alati isikutunnistus kaasas.”
„Mis auto tal on?” küsis Wallander.
„Toyota Corolla, aastast 1990. Tumesinine. Number on MHL 449.”
Wallander kirjutas selle üles.
Siis alustas ta taas algusest. Metoodiliselt võttis ta läbi kõik, mida Robert Åkerblom teadis oma naise tegemistest reede, 24. aprilli pärastlõunal. Nad vaatasid teedekaarte ja Wallander tundis kasvavat ebamugavust.
Annaks jumal, et tegemist ei oleks tapmisega, mõtles ta. Ükskõik mis, aga mitte see.
Kolmveerand üksteist pani Wallander pliiatsi käest ära.
„Pole mingit põhjust uskuda, et Louise’i ei leita,” ütles ta ja lootis, et hääl tema kõhklemist ei reeda. „Aga loomulikult suhtume teie avaldusse täie tõsidusega.”
Robert Åkerblom oli toolil kössi vajunud. Wallander kartis, et ta hakkab uuesti nutma. Tal oli kabinetis istuvast mehest järsku kohutavalt kahju. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud meest lohutada. Aga kuidas seda teha, ilma samal ajal oma rahutust reetmata?
Ta
