pole abi vaja,” ütles Robert Åkerblom. „Ma saan kõigega ise hakkama. Mis te arvate, mis Louise’iga on juhtunud?”
„Esialgu ei arva ma mitte midagi,” vastas Wallander. „Ei midagi muud peale selle, et ta on varsti jälle kodus.”
Ma valetan, mõtles ta. Ma ei arva, ma loodan.
Wallander sõitis Robert Åkerblomi järel linna poole. Kohe, kui teade telefonivastajal oli ära kuulatud ja naise kirjutuslaua sahtlid läbi vaadatud, kavatses ta politseimajja tagasi minna ja Björkiga rääkida. Ehkki kadunud isikute otsimise protseduuri jaoks olid kehtestatud väga kindlad reeglid, tahtis Wallander enda käsutusse saada võimalikult suured ressursid. Louise Åkerblomi kadumine vihjas juba algusest peale sellele, et tegemist võis olla kuriteoga.
Åkerblomi kinnisvarabüroo asus endise kaupluse ruumides. Wallander mäletas seda esimestest Ystadis elatud aastatest, kui ta noore politseinikuna Malmöst saabunud oli. Vanas kaupluses oli kaks kirjutuslauda, stendid fotodega ja erinevate majade kirjeldustega. Toolidega ümbritsetud laual olid kaustad, mis ostuhuvilistele erinevaid objekte lähemalt tutvustasid. Seinal oli värvilisi nööpnõelu täis torgitud kaks suurt piirkonnakaarti. Kontori taga oli väike kööginurk.
Nad läksid majja õuepoolsest uksest. Wallander oli aga ometigi märganud tänavapoolsele uksele teibitud käsitsi kirjutatud silti „Täna on büroo suletud”.
„Milline on teie kirjutuslaud?” küsis Wallander.
Robert Åkerblom näitas käega. Wallander istus teise kirjutuslaua äärde toolile. Laual polnud muud peale kalendermärkmiku, tütarde foto, mõne kausta ja pliiatsitopsi. Wallanderil tekkis tunne, et laud on äsja puhtaks pühitud.
„Kes siin koristab?” küsis ta.
„Meil on koristaja, kes käib kolm korda nädalas,” vastas Robert Åkerblom. „Aga tavaliselt me pühime ise iga päev tolmu ja tühjendame paberikorvid.”
Wallander noogutas. Siis vaatas ta ruumis ringi. Ainus tema meelest silmatorkav asi oli kööginurka viiva ukse kõrvale seinale kinnitatud väike krutsifiks.
Siis noogutas ta telefonivastaja suunas.
„Teade on lindil esimene,” ütles Robert Åkerblom. „See oli ainus reedel pärast kella kolme jäetud teade.”
Esimene mulje, mõtles Wallander taas. Kuula nüüd hoolega.
No tere. Ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle. Siis sõidan Ystadi. Kell on veerand neli. Viieks olen kodus.
Rõõmus, mõtles Wallander. Ta on innukas ja rõõmus. Ei jäta muljet, et teda oleks ähvardatud ega ole hirmunud.
„Veel üks kord,” ütles Wallander. „Aga kõigepealt tahan kuulda, mida te ise telefonivastajal ütlete. Kui teil see alles on?”
Robert Åkerblom noogutas, keris lindi tagasi ja vajutas nupule.
Tere tulemast Åkerblomi kinnisvarabüroosse. Hetkel oleme tööasjus kontorist väljas. Kuid avame taas nagu tavaliselt esmaspäva hommikul kell kaheksa. Pärast signaali saate jätta teate või saata faksi. Aitäh helistamast ja tere tulemast tagasi.
Wallander kuulis häälest, et Robert Åkerblom ei tunne end telefonivastaja mikrofoni ees päris mugavalt. Hääl oli pingutatud.
Siis pöördus ta tagasi Louise Åkerblomi juurde. Ikka ja jälle pidi mees lindi tagasi kerima.
Wallander püüdis kuulda mingit sõnade taga olevat teadet. Tal polnud aimugi, mis see peaks olema. Ometigi püüdis ta seda teha.
Kui ta oli linti peaaegu kümme korda kuulanud, noogutas ta Robert Åkerblomile, andes märku, et nüüd aitab.
„Mul on vaja kassett kaasa võtta,” ütles ta. „Politseimajas saame häält valjemaks muuta.”
Robert Åkerblom võttis väikese kasseti välja ja ulatas Wallanderile.
„Ma tahaksin teilt ühte teenet paluda, kuni ma tema kirjutuslaua sahtleid üle vaatan,” ütles Wallander. „Palun kirjutage üles kõik, mida ta reedel tegi või oleks pidanud tegema. Kellega kokku saama, kus? Samuti pange kirja, millist teed mööda ta teie arvates sõitis. Kirjutage üles kellaajad. Ja ma tahan täpset teekirjeldust selle maja juurde, mida ta Krageholmis vaatama pidi.”
„Seda ma ei saa teile anda,” vastas Robert Åkerblom.
Wallander vaatas teda imestusega.
„Louise võttis vastu telefonikõne naiselt, kes tahtis maja müüki panna,” selgitas Robert Åkerblom. „Ta joonistas kaardi ja võttis selle endaga kaasa. Ta oleks alles täna pidanud kõik andmed eraldi kausta kandma. Kui me oleks maja müüki võtnud, oleks tema või mina sinna tagasi sõitnud ja hoonest pilte teinud.”
Wallander mõtles hetke.
„Ehk et hetkel on Louise ainuke, kes teab, kus maja asub,” ütles ta.
Robert Åkerblom noogutas.
„Millal maja müügist huvitatud naine uuesti helistama pidi?” jätkas Wallander.
„Täna mingil ajal,” vastas Robert Åkerblom. „Sellepärast Louise tahtiski maja juba reedel üle vaadata.”
„Tähtis on, et te oleksite siin, kui ta helistab,” ütles Wallander. „Öelge, et teie naine on maja näinud, kuid kahjuks on ta täna haige. Paluge uuesti asukohta kirjeldada ja võtke ta telefoninumber. Kohe, kui ta on helistanud, helistage mulle.”
Robert Åkerblom noogutas arusaamise märgiks. Siis istus ta maha ja hakkas Wallanderi poolt palutut kirja panema.
Wallander avas üksteise järel kirjutuslaua sahtleid. Ta ei leidnud sealt midagi tähelepanu äratavat. Ükski sahtel ei olnud silmatorkavalt tühi. Ta kergitas rohelist lauakatet. Seal oli mingist ajakirjast välja rebitud kotletiretsept. Ta jäi silmitsema kahe tüdruku pilti.
Siis ta tõusis ja läks kööginurka. Ühte seina kaunistas kalender ja tikitud pilt piiblitsitaadiga. Ühel riiulil seisis väike avamata kohvipurk. Teesid oli seevastu mitut sorti. Ta avas külmkapi. Seal oli liiter piima ja avatud margariinikarp.
Ta mõtles naise häälele ja telefonivastajale jäetud teate sisule. Ta oli veendunud, et teate jätmise ajal seisis auto paigal. Hääl oli olnud kindel. See poleks kindel olnud, kui naine oleks samal ajal olnud auto juhtimisele keskendunud. Kui nad hiljem politseimajas hääle tugevust suurendasid, siis selgus, et tal oli olnud õigus. Peale selle oli Louise Åkerblom kindlasti ettevaatlik ja seaduskuulekas inimene, kes poleks sõitvas autos telefoniga rääkides enda ega kellegi teise elu ohtu seadnud.
Kui kellaajad klapivad, siis on ta teate jätmise ajal Skurupis, mõtles Wallander. Ta on asjaajamised pangas lõpetanud ja hakkab just Krageholmi sõitma. Aga kõigepealt tahab ta mehele helistada. Ta on rahul, et asjad pangas hästi sujusid. Lisaks kõigele on reede pärastlõuna ja tööpäev läbi. Ja ilm on ilus. Tal on igati põhjust rõõmustada.
Wallander läks tagasi, istus uuesti kirjutuslaua taha ja lehitses laual olevat kalendrit. Robert Åkerblom ulatas talle paberi, kuhu oli kõik Wallanderi poolt palutu kirja pannud.
„Hetkel on mul ainult üks küsimus veel,” ütles Wallander. „Tegelikult see polegi küsimus. Aga see on tähtis. Millise meelelaadiga Louise on?”
