naerab tihti, saab kergesti inimestega jutule. Äritegemine on tema meelest tegelikult raske. Kui asi puudutab raha ja keerukaid dokumente, jätab ta selle minu teha. Ta on tundeline, heldib kergesti. Ja nördib samuti. Teiste inimeste kannatused tekitavad talle piina.”
„On tal mõni eriline omadus?” küsis Wallander.
„Omadus?”
„Meil kõigil on oma eripärad,” ütles Wallander.
Robert Åkerblom mõtles järele.
„Mina küll ei tea,” ütles ta siis.
Wallander noogutas ja tõusis. Kell oli juba kolmveerand kaksteist. Ta tahtis rääkida Björkiga, enne kui too jõuab koju lõunale sõita.
„Ma helistan pärast lõunat,” ütles ta. „Püüdke mitte liiga palju muretseda. Mõelge, kas olete midagi unustanud, mida ma peaksin teadma.”
Wallander läks majast välja samast uksest, kust nad olid tulnud.
„Mis juhtunud on?” küsis Robert Åkerblom, kui nad enne lahkumist kätt surusid.
„Arvatavasti mitte midagi,” ütles Wallander. „Kõigel on kindlasti täiesti loomulik seletus olemas.”
Wallander sai koju teel oleva Björki veel viimasel hetkel kätte. Ülemus paistis kiirustavat nagu tavaliselt. Wallander leidis, et politseiülema töö pole sugugi ihaldusväärne.
„Kahju, et su korterisse sisse murti,” ütles Björk ja tegi kaastundliku näo pähe. „Loodetavasti lehed sellest ei kirjuta. Ei jäta just head muljet, et kriminaalkomissari korterisse on sisse murtud. Kuritegude lahendamise protsent on vilets. Rahvusvahelises statistikas sörgib Rootsi politsei pingerea sabas.”
„On nagu on,” ütles Wallander. „Aga ma pean sinuga natuke rääkima.”
Nad seisid Björki kabineti ees koridoris.
„See ei kannata oodata,” täpsustas Wallander.
Björk noogutas ja nad läksid tema kabinetti.
Wallander rääkis, milles asi. Ta jutustas põhjalikult oma kohtumisest Robert Åkerblomiga.
„Usklik kahe lapse ema,” ütles Björk, kui Wallander oli vait jäänud. „Reedest saadik kadunud. Ei kõla sugugi hästi.”
„Ei,” ütles Wallander. „Üldse mitte.”
Björk silmitses teda tähelepanelikult.
„Sa kahtlustad kuritegu?”
Wallander kehitas õlgu.
„Ma ei tea, mida arvata,” lausus ta. „Aga tegemist pole tavalise kadumisega. Selles olen ma kindel. Sellepärast peaksime juba alguses korralikud jõud tööle panema. Mitte järgima tavalist, kadumiste puhul rakendatavat äraootavat protseduuri.”
Björk noogutas.
„Olen sinuga nõus,” ütles ta. „Keda sa uurimisse kaasata tahad? Ära unusta, et seni, kuni Hanson ära on, on meil tööjõunappus. No tõesti, tal õnnestus oma jalaluu täitsa valel ajal ära murda.”
„Martinson ja Svedberg,” vastas Wallander. „Muuseas, kas Svedberg leidis selle mullika üles, kes E 14 maanteel ringi jooksis?”
„Üks talumees püüdis looma lõpuks lassoga kinni,” ütles Björk tusaselt. „Svedberg nikastas kraavis libastudes jala ära. Aga ta on tööl.”
Wallander tõusis.
„Ma sõidan nüüd Skurupisse,” sõnas ta. „Saame pool viis kokku ja vaatame läbi kõik andmed, mis meil selleks ajaks on. Aga juba nüüd tuleb naise auto tagaotsitavaks kuulutada.”
Ta pani ühe paberi Björki ette lauale.
„Toyota Corolla,” ütles Björk. „Ma võtan selle enda peale.”
Wallander sõitis Ystadist Skurupi suunas. Tal oli mõtlemiseks aega vaja, seepärast sõitis ta aeglaselt mööda rannikuteed.
Ilm oli tuuliseks läinud. Taevas kihutasid pilveräbalad. Ta nägi Poolast tulevat laeva sadamasse suundumas.
Mossby Strandi jõudes sõitis ta mahajäetud parkimisplatsile ja jäi laudadega kinni löödud kioski juures seisma. Autos istudes mõtles ta möödunud aastale, kui kahe mehe surnukehaga kummipaat samas kohas randa oli ujunud. Ta mõtles Baiba Liepale, naisele, kellega ta Riias tuttavaks oli saanud. Ta mõtles, et pole suutnud teda siiani unustada, ehkki oli püüdnud.
Aasta hiljem mõtles ta endiselt alatasa temale.
Ühe naise tapmist oli tal praegu kõige vähem vaja.
Vaja oli hoopis rahu ja vaikust.
Ta mõtles isa peale, kes hakkas abielluma. Sissemurdmise ja minema viidud plaatide peale. Tundus, nagu oleks oluline osa tema elust röövitud.
Ta mõtles oma tütre Linda peale, kes õppis Stockholmis ja kellega kippus kontakt kaduma.
Seda kõike oli liiga palju.
Ta läks autost välja, tõmbas jope tõmbluku kinni ja läks alla randa. Õhk oli külm ja tal oli jahe.
Ta lasi Robert Åkerblomi jutu veel kord peast läbi. Taas katsetas ta erinevaid teooriaid. Kas kõigel võis siiski olla loomulik seletus? Kas naine võis olla teinud enesetapu? Ta mõtles naise häälele telefonivastajas, selle innukusele.
Veidi enne kella ühte lahkus Kurt Wallander rannast ja jätkas teed Skurupi poole.
Järeldus oli ainuvõimalik.
Nüüd oli ta kindel, et Louise Åkerblom on surnud.
Kurt Wallanderil oli alatasa korduv unelm ja ta kahtlustas, et samasugune oli paljudel teistelgi inimestel. Ta unistas korda saata maailma jahmatava pangaröövi. Unelmale lisandus küsimus, kui palju raha normaalse suurusega pangakontoris tavaliselt hoiti? Vähem, kui üldiselt arvati? Kuid rohkem kui küll? Kuidas ta täpselt tegutsema peab, seda ta ei teadnud. Kuid unistus pangaröövist käis ikka ja jälle peast läbi.
Ta naeratas selle mõtte juures endamisi. Aga naeratus kadus kiiresti, sest südametunnistus hakkas piinama.
Ta oli kindel, et Louise Åkerblomi nad elavana ei leia. Tal polnud tõendeid, kuriteopaika ega ohvrit. Tal polnud absoluutselt mitte midagi. Ometigi ta teadis.
Foto kahest tüdrukust kerkis talle ühtelugu silme ette.
Kuidas seletada seletamatut? mõtles ta. Ja kuidas saab Robert Åkerblom edaspidi paluda Jumalat, kes teda ja kahte last nii julmalt alt oli vedanud?
Kurt Wallander kõndis Skurupi hoiupangas ringi ja ootas, et reede pärastlõunal Louise Åkerblomi kinnisvaratehingu juures abistanud pangatöötaja hambaarsti juurest tööle tagasi tuleks. Kui Wallander veerand tundi varem panka oli jõudnud, rääkis ta panga direktori Gustav Halldéniga, kellega ta varemgi mõned korrad kohtunud oli. Ta oli otse välja öelnud, et vajab andmeid seoses ühe naise kadumisega. Kuid samal ajal palus ta Halldéni selle infoga diskreetselt ringi käia.
„Me
