mõtles järele.
„Mitu kooki?” küsis ta.
„Neli. Ma mäletan, et tahtsin need karpi panna. Aga naine ütles, et kotist aitab küll. Tundus, et tal oli kiire.”
Wallander noogutas.
„Kas te nägite, kuhu ta poest lahkudes läks?”
„Ei. Teised ostjad olid järjekorras.”
„Aitäh,” ütles Wallander. „Teist oli palju abi.”
„Mis juhtunud on?” küsis naine.
„Ei midagi,” vastas Wallander. „Tavapärane politseitöö.”
Ta väljus poest ja läks tagasi panga taha, kus naise auto oli seisnud.
Siiamaani, aga mitte kaugemale, mõtles ta. Jäljed lõpevad siin. Siit sõidab ta pärast seda, kui on helistanud ja telefonivastajale teate jätnud, vaatama maja, mille asukohta me endiselt ei tea. Ta on heas tujus, kotis on koogid ja ta peaks kell viis kodus olema.
Ta vaatas kella. Kolme minuti pärast kolm. Kolm ööpäeva on möödas ajast, mil Louise Åkerblom täpselt selles kohas viibis.
Wallander läks panga ees seisva auto juurde, lükkas sisse ühe vähestest sissemurdmisest alles jäänud kassettidest ja üritas mingit kokkuvõtet teha. Placido Domingo hääl täitis auto ja ta mõtles, et neli napooleonikooki oli mõeldud kõikidele Åkerblomi perekonna liikmetele. Siis mõtles ta, kas nad ka enne kookide söömist söögipalvet loevad? Ta mõtles, mis tunne võiks olla Jumalasse uskuda.
Samal ajal tuli tal veel üks idee. Enne politseimajja koosolekule minemist jõuaks ta veel ühe jutuajamise korraldada.
Mida Robert Åkerblom oli öelnud?
Pastor Tureson?
Wallander käivitas auto ja hakkas Ystadi poole sõitma. E 14 maanteele jõudes püsis ta suurima lubatud kiiruse piiri peal. Ta helistas politseimaja valvelauda Ebbale, palus tal pastor Tureson üles otsida ja öelda, et Wallander tahab temaga otsekohe kokku saada. Veidi enne Ystadi jõudmist helistas Ebba tagasi. Pastor Tureson oli metodisti kirikus ja võtab Wallanderi hea meelega vastu.
„Sulle tuleb võib-olla kasukski aeg-ajalt mõnda kirikut külastada,” ütles Ebba.
Wallander mõtles öödele, mis ta oli aasta tagasi koos Baiba Liepaga ühes Riia kirikus veetnud. Aga ta ei öelnud midagi. Isegi kui ta oleks tahtnud, polnud tal praegu aega naise peale mõelda.
Pastor Tureson oli vanem mees, pikk, tugeva kehaehituse ja lopsaka valge juuksepahmakaga. Wallander tundis kätlemisel mehe käes jõudu.
Kirik oli lihtne. Wallanderil ei tekkinud ängistavat tunnet, mis teda kirikusse sisenemisel sageli tabas.
Nad istusid altari ette toolidele.
„Ma helistasin mõni tund tagasi Robertile,” ütles pastor Tureson. „Vaene mees, ta on täiesti murtud. Te pole Louise’i veel leidnud?”
„Ei,” vastas Wallander.
„Ma ei mõista, mis võib juhtunud olla. Louise polnud selline, kes oleks end ohtlikesse olukordadesse seadnud.”
„Vahel pole neid võimalik vältida,” ütles Wallander.
„Mida te silmas peate?”
„Ohtusid on kahte liiki. Esimestesse seatakse end ise. Teistesse sattutakse. See ei ole päris üks ja sama asi.”
Pastor Tureson laiutas alistunult käsi. Tema mure näis ehtne, kaastunne mehele ja tütardele siiras.
„Rääkige temast,” ütles Wallander. „Milline ta oli? Kas tundsite teda kaua? Missugune on perekond Åkerblom?”
Pastor Tureson vaatas Wallanderile tõsiselt otsa.
„Te esitate mulle küsimusi, nagu oleks kõik juba läbi,” ütles ta.
„See on halb harjumus,” vabandas ennast Wallander. „Loomulikult mõtlen ma sellega, et te räägiksite, milline ta on.”
„Ma olen viis aastat selles koguduses pastor olnud,” alustas ta. „Nagu te mu murrakust kuulete, olen ma pärit Göteborgist. Perekond Åkerblom on kogu mu siinoldud aja meie kiriku liige olnud. Mõlemad on kasvanud metodistide perekonnas, nad kohtusid kirikus. Ja nüüd kasvatavad nad õiges usus oma tütreid. Robert ja Louise on tublid inimesed. Töökad, kokkuhoidlikud, suuremeelsed. Neid on raske kuidagi teisiti kirjeldada. Üldse on raske neist eraldi rääkida. Koguduse liikmed on naise kadumisest väga hämmastunud. Ma tundsin seda eile meie ühise eestpalve ajal.”
Täiuslik perekond. Veatu fassaad, mõtles Wallander. Ma võin rääkida tuhande inimesega ja kõik ütlevad sama. Louise Åkerblomil pole ühtki nõrkust, mitte midagi. Ainus kõrvalekalle on tema kadumine.
See ei klapi. Mitte miski ei klapi.
„Te mõtlete millelegi?” ütles pastor Tureson.
„Ma mõtlen nõrkuse peale,” vastas Wallander. „Kas see pole mitte kõikide religioonide üks põhijooni? Et Jumal aitab meil meie nõrkusest võitu saada?”
„Täiesti õige.”
„Aga mulle näib nii, et Louise Åkerblomil polnud mingeid nõrkusi. Pilt temast on nii täiuslik, et see paneb mind peaaegu kahtlema. Kas läbinisti häid inimesi on siis tõepoolest olemas?”
„Louise on selline inimene,” vastas pastor Tureson.
„Ta on peaaegu ingel?”
„Mitte päris,” ütles pastor Tureson. „Ma mäletan ühte korda, kui ta koguduseõhtul kohvi keetis. Ta kõrvetas ennast ära. Ma kuulsin juhuslikult pealt, et ta vandus.”
Wallander proovis uuesti otsast alata.
„Pole võimalustki, et tal oma mehega arusaamatusi oleks olnud?” küsis ta.
„Absoluutselt mitte,” vastas pastor Tureson.
„Mõni teine mees?”
„Loomulikult mitte. Ma loodan, et te Robertile seda küsimust ei esita.”
„Kas tal võisid olla tekkinud religioossed kõhklused?”
„Minu arvates on see täiesti välistatud. Ma oleksin sellest teadnud.”
„Kas tal võis olla põhjust enesetappu teha?”
„Ei.”
„Kas tal võis tekkida ootamatu meeltesegadus?”
„Miks tal oleks pidanud see tekkima? Ta on läbinisti harmooniline inimene.”
„Enamikul inimestel on saladusi,” ütles Wallander pärast lühikest vaikimist. „Kas teie arvates on mõeldav, et Louise Åkerblomil on mingi saladus, mida ta mitte kellegagi ei jaga, isegi mitte oma mehega?”
Pastor Tureson raputas pead.
„Muidugi
