„Me ei leidnud autot ega üldse mitte midagi.”
Wallander vaatas kella. Kümme minutit kuus läbi. Ta pöördus Robert Åkerblomi poole ja üritas naeratada.
„Ma arvan, et teist on rohkem kasu kodus oma tütarde juures,” ütles ta. „Svedberg viib teid koju. Meie jätkame ja süstematiseerime oma otsinguid. Püüdke mitte muretseda. Ta tuleb kindlasti tagasi.”
„Ta on surnud,” ütles Robert Åkerblom vaikselt. „Ta on surnud ega tule enam kunagi tagasi.”
Kolm politseinikku seisid vaikides.
„Ei,” ütles Wallander viimaks. „Pole mingit alust arvata, et asjad oleksid nii halvasti. Svedberg viib teid nüüd koju. Ma luban, et helistan teile hiljem.”
Svedberg sõitis minema.
„Nüüd hakkame tõsiselt pihta,” ütles Wallander otsustavalt. Ta tundis, kuidas rahutus üha kasvas.
Nad istusid autosse. Wallander helistas Björkile ja palus, et kogu autodega isikkoosseis lõhenenud tamme juurde koguneks. Samal ajal kavandas Martinson, kuidas kõik talu ümbruse teed võimalikult tõhusalt ja kiiresti läbi kammida. Wallander palus Björkil ka korralikud kaardid muretseda.
„Otsime seni, kuni on valge,” ütles Wallander. „Kui täna õhtul tulemusi ei ole, siis jätkame homme koidikul. Ja siis tuleb sul ka sõjaväega ühendust võtta. Tuleb kaaluda aheliku moodustamist.”
„Koerad,” ütles Martinson. „Meil läheb juba täna õhtul koeri vaja.”
Björk lubas kohale sõita ja isiklikult juhtimise üle võtta.
Martinson ja Wallander vaatasid teineteisele otsa.
„Tee kokkuvõte,” ütles Wallander. „Mis sa asjast arvad?”
„Ta pole siin käinudki,” vastas Martinson. „Ta võib olla siin läheduses või kaugel eemal. Mis juhtunud on, seda ma ei tea. Aga meil tuleb auto üles leida. Ja sel juhul on õige otsimist siit alustada. Muide, keegi peab olema autot näinud. Peame kohalikke küsitlema. Björkil tuleb homme pressikonverents korraldada. Peame ajakirjanduses teada andma, et suhtume kadumisse tõsiselt.”
„Mis võib juhtunud olla?” küsis Wallander.
„Midagi sellist, mida me parema meelega ettegi ei tahaks kujutada,” vastas Martinson.
Vihm trummeldas esiklaasile ja katusele.
„Kurat küll,” ütles Wallander.
„Jah,” vastas Martinson. „Just nimelt.”
Veidi enne südaööd kogunesid väsinud ja läbimärjad politseinikud uuesti selle maja õuele, mida Louise Åkerblom vaatama ei jõudnudki. Nad ei leidnud ühtegi jälge tumesinisest autost, veel vähem Louise Åkerblomist. Kõige tähelepanuväärsem sündmus oli see, et koertega politseipatrull leidis kaks põdrakorjust. Peale selle pidi üks talu juurde tagasi pöördunud politseiauto peaaegu kokku põrkama Mercedesega, mis suure kiirusega mööda üht väikest metsavaheteed kihutas.
Björk tänas kõiki. Ta oli juba Wallanderiga nõu pidanud ja väsinud politseinikud saadeti koju teatega, et otsinguid alustatakse uuesti järgmisel hommikul kell kuus.
Wallander oli viimane, kes Ystadi poole sõitma hakkas. Ta oli autotelefonist helistanud Robert Åkerblomile ja öelnud, et uudiseid kahjuks pole. Ehkki kellaaeg oli hiline, palus Robert Åkerblom tal enda juurest läbi tulla.
Enne automootori käivitamist helistas Wallander oma õele Stockholmi. Ta teadis, et õde on õhtuti kaua üleval. Ta rääkis isa kavatsusest koduabilisega abielluda. Wallanderi üllatuseks hakkas õde suure häälega naerma. Kuid tema kergenduseks lubas õde mai alguses Skånesse tulla.
Wallander pani telefoni oma kohale tagasi ja sõitis Ystadi poole. Vihm rabistas vastu esiklaasi.
Ta otsis Robert Åkerblomi maja üles. See nägi välja nagu tuhanded teised eramajad. Alumisel korrusel põlesid tuled.
Enne autost välja astumist toetus ta istme seljatoe vastu ja sulges silmad.
Ta ei jõudnudki sinna,” mõtles ta. „Mis tee peal juhtus? Selle kadumise juures on midagi, mis üldse ei klapi. Ma ei saa sellest aru.
Kell Kurt Wallanderi voodi kõrval helises veerand viis.
Mees oigas ja tõmbas padja üle pea.
Ma magan liiga vähe, mõtles ta alistunult. Miks ma ei võiks olla selline politseinik, kes koju jõudes kõik tööasjad unustab?
Ta jäi voodisse lamama ja käis mõttes läbi eelmise õhtu lühikese külaskäigu Robert Åkerblomi juurde. Oli olnud piinav näha mehe anuvat näoilmet ja öelda ainult, et neil polnud õnnestunud tema naist leida. Kurt Wallander oli võimalikult kiiresti majast lahkunud ja tundis end koju sõites halvasti. Seejärel oli ta kella kolmeni unetult voodis lebanud, ehkki oli kurnatuse piirini väsinud.
Me peame ta üles leidma, mõtles ta. Nüüd, varsti. Surnult või elusalt. Peaasi, et me ta üles leiame.
Ta oli Robert Åkerblomiga kokku leppinud, et tuleb järgmisel päeval enne lõunat tagasi; kohe, kui otsingutega on uuesti alustatud. Wallander mõistis, et peab Louise Åkerblomi isiklikud asjad läbi vaatama, et aru saada, kes naine oli. Kusagil Wallanderi alateadvuses oli kogu aeg tunne, et naise kadumine oli rohkem kui kummaline. Enamikus kadumistes oli eriomaseid jooni. Aga praeguse juhtumi juures oli miski tema varasemate kogemustega võrreldes teistmoodi, ja ta tahtis teada saada, mis see on.
Wallander sundis end voodist tõusma, pani kohvimasina käima ja läks raadiot sisse lülitama. Ta vandus, kui talle sissemurdmine meenus, ja mõtles, et kellelgi pole praeguses olukorras aega seda kuritegu uurida.
Ta käis duši all, pani riidesse ja jõi kohvi. Ilm ei teinud tuju paremaks. Vihma sadas endiselt ja tuul oli tugevnenud. Halvim mõeldav ilm aheliku korraldamiseks. Väsinud ja tujutud politseinikud, sorgus sabadega koerad ja pahased sõdurid kammivad päeva jooksul läbi Krageholmi ümbruse põllud ja metsatukad. Aga see kõik oli Björki mure. Tema ise vaatab läbi Louise Åkerblomi isiklikud asjad.
Ta istus autosse ja sõitis lõhenenud tamme juurde. Björk traavis piki teeperve rahutult edasi-tagasi.
„On alles ilm,” ütles ta. „Et alati just siis peab vihma sadama, kui tuleb õues olla ja inimesi otsida.”
„Jah,” vastas Wallander. „Imelik tõesti.”
„Ma rääkisin kolonelleitnant Hernbergiga,” jätkas Björk. „Ta lubas kella seitsmeks kaks bussitäit sõdureid saata. Aga ma mõtlesin, et võime sama hästi juba nüüd otsima hakata. Martinson on kõik ette valmistanud.”
Wallander noogutas rahulolevalt. Martinson oskas ahelikku organiseerida.
„Kell kümme tahtsin pressikonverentsi korraldada,” ütles Björk. „Oleks hea, kui ka sina kohal oleksid. Selleks ajaks tuleb meil tema foto saada.”
Wallander andis talle põuetaskust foto. Björk silmitses Louise Åkerblomi pilti.
„Kena tüdruk,” ütles ta. „Loodetavasti leiame ta elusana. On pilt sarnane?”
„Tema mees ütleb, et on.”
Björk
